Ulmeseosed: 4/5

Showing posts with label 4/5. Show all posts

29.9.26

Miroslav Žamboch «Ozvěna»

Enne lugemist teadsin ma vaid niipalju, et jutu tegevuskohaks on postapolik maailm (nn Koniášův svět), kus tehnoloogia on hukka läinud ja maagia on tagasi. Teadsin ka veel, et antud tekst paigutub sarja etteotsa, aga täpsem koht sarjasiseses kronoloogias on pisut vaieldav.

«Ozvěna» ilmus esmakordselt tšehhi ulmeajakirja «Pevnost» 2002. aasta teises numbris ja 2009. aastal taastrükiti see ära Miroslav Žambochi autorikogus «Dlouhý sprint s ozvěnou».

Loo tegevuspaigaks on üks küla ja peategelasteks kaks maagide sõja veterani, tõenäoliselt ka ainsad, kes selles sõjas ellu jäid. Noh, et kunagi ülivõimas maag Tekuard tahtis maailma hävitada ja siis kõik teised maagid ühinesid, toimus suur lahing katakombides, mille tulemusena jäidki ellu Ebenez ja Calve, kes hoiavad madalat profiili, aga samas siiski aitavad oma külal ja selle elanikel karmis maailmas elus püsida. Autor näitab lugejale külaelu erinevaid tahke, avab pisut jõujooni, aga midagi vastikut on õhus...

Jutt on ilmunud ka poola keeles, kogumikus «Ostatni bierze wszystko» (2017), mille kaane- ja sisupildid tegi Vladimir Nenov.

Ma võiks siin nüüd kogu loo ümber jutustada, sest ega keegi peale minu seda ikka Eestis loe. Aga milleks?! Ütleks vaid niipalju, et katastroofijärgne maailm on ebastaabiilne, päike pole õiget karva, külatänavail hulguvad viirastused, taevas lendavad surnud linnud ja ka surnud ei taha hauas püsida. Jutu alguses vaid päike ja viirastused, keskel juba linnud ja siis ka elavad surnud otsa. Koguneb maagilist energiat ja päevakorda tõuseb küla ja selle elanike evakueerimine kõrgemale mägedesse. Ja siis alles läheb mölluks!

Ma pole Miroslav Žambochi palju lugenud, aga ühe romaani ja paari-kolme jutu põhjal väidaks, et «Kaja» on selle autori tüüpiline tekst. Läbimõeldud ja klaarilt esitatud lugu, on märulit ja on füüsilisevõitu inimsuhteid – kõik on kuidagi veenev, suisa kombatav. Miinuseks vast, et see jutt ei ole päris iseseisev tekst, pigem selline lisandus antud maailma teistele ja suurematele.

Viited

18.9.26

A. Aurum «(m)ajahoidja»

Sellest jutust on päris keeruline kirjutada. Osaliselt seetõttu, et autor jätab üht-teist aimamiseks ja ma ei tahaks enda oletustega teiste lugejate võimalikku elamust segada/rikkuda. Eks iga lugeja ise vaatab, et mis ja kuidas...

Eelnevaga ei taha ma muidugi öelda, et autor peksab sihitult segast. Ei, autoril on skeem läbimõeldud ja paigas – lihtsalt üht-teist jäetakse ütlemata.

Ilmselgelt on A. Aurum pseudonüüm ja seetõttu pole ma ka kindel, kas «(m)ajahoidja» on debüüt või mitte. Ja tegelikult pole see kõik üldse oluline. Jutt saab lihtsalt tekstina täitsa kenasti hakkama. Ei ole päris tipplugu, aga mulle meeldis autori ambitsioon kirjutada midagi sellist ja meeldis ka tulemus. Loodan, et «(m)ajahoidja» ei jää autori ainsaks ulmelooks.

Viited

9.9.26

Tea Roosvald «Ajakajaja»

Jutt algab kui fantasy, aga pisitasa liigub kuhgi mujale ning saab mingil hetkel päris ausaks salaajalooks.

Žanr pole tegelikult oluline, sest autor rõhub pigem keskkonnale ja emotsioonidele ja jutu sisuks on suuresti naise mure oma mehe pärast, aga eelkõige tahtmine kaitsta-aidata omi lapsi. Ja niimoodi juhtubki, et tundelis-saamahimuline perelugu muutub pikapeale päris globaalseks ja mängu tulevad suisa ajalooraamatuist tuntud nimed. Pean siinkohal vist sisuseletamise lõpetama, sest muidu võin ma rikkuda teiste esmast lugemiselamust.

Jutu algus läks mul päris raskelt. Ei, viga polnud autoris, ega ka minus – lihtsalt see valus-tundeline esituslaad mulle päris ei sobinud. Lugedes aga harjusin, alguse lihtsavõitu skeem kasvatas liha luudele ja minu kasvav huvi toimuva vastu jättis stilistilise sobimatuse kuhugi tahaplaanile. Kordan veelkord: alguse probleem oli pigem mu maitse-eelistustes kui autori oskustes...

Ei ole tipplugu. Näiteks antoloogias «Isaac Asimov 100» (2019) ilmunud «Jänesehautis» oli rohkem mu maitse järgi ja kui kõrvutada, siis ka paremini tasakaalus kui «Ajakajaja». Kuid kiita tuleb pealehakkamist, huvitavaid mõtteid ja korralikult esitatud keskkonda. Hea, aga mitte täiuslik!

Viited

3.9.26

Veiko Belials «Põhjakönn»

Jutu tegevuskohaks olevas ilmas on ilmselt mingi jama toimunud ja asukad on arengus tagasi langenud. Lühidalt: tehnikat on ja see töötab, aga inimesed või vähemasti osad seda kasutada ei oska või kasutavad tehnilisi vidinaid kui maagilisi artefakte. Autor taustu eriti ei ava, pigem keskendub peategelasele ja ta retkele. Tegelane on teadmishimuline ja etteruttavalt võib öelda, et vastuseid ta ka saab, aga küsimusi tuleb samuti juurde...

Minu jaoks on sel tekstil üks paras puudus. See on isiklik, aga ega lugemine seeläbi vähem häiritud polnud. Puudus on jutu laadis, sest ma kohe üldse ei talu tekste, kus antakse asjadele-nähtustele teised nimed ja seeläbi tekitakse justkui pinget. Ja taolise võtte veel tüütum alajaotus on tehnoloogia ümbernimetamine fantasy või muinasjutu terminitega. Muarust on taolisi tekste kohutavalt tüütu lugeda. Jah, võte pole ju vale, aga mulle ei meeldi. Veiko Belialsi kiituseks tuleb öelda, et ümbernimetamine oli leidlik ja maitsekas ja seetõttu polnud lugemisprotsess üldse nii valulik, kui ma alguses kartsin.

Kuigi «Põhjakönn» on päris tüüpiline Veiko Belialsi tekst, kus esineb didaktikat ja moraliseerimist ja poeetilisi kirjeldusi, on see hästi teostatud. Ütleks, et isegi parem kui paljud teised autori samalaadsed jutud. Ja pealkiri on super! (Ja otse loomulikult kiidan ka Liis Rodeni illustratsiooni.) Aga vaat see eeltoodud n-ö puudus ei luba mul loole siiski maksimumhinnet anda, sest kui ikka 100% ei naudi, siis...

Viited

30.8.26

Kaupo Sempelson «Mitmekülgne mees»

Sõja lõpus paneb Kolmandast Riigist putku üks teadlane. Nats noh! Tapab oma kolleegi ja kaob vaikselt Ameerikasse.

Ühendriikides seab mees end kenasti sisse, loob pere ja tundub, et kõik on kõige paremas korras, kuniks lombitagused eriteenistused ta üles leiavad ja koostööle sunnivad. Kuigi jah, mul jäi lugedes mulje, et tegelikult ootaski mees midagi taolist, kas just endale teadvustades, aga ootas või siis oli taoliseks arenguks lihtsalt valmis.

Kuigi jutu pealkirjaks on «Mitmekülgne mees», võinuks vabalt olla ka «Argine mees» või «Praktiline mees» või «Realistlik mees», sest just taoliste sõnadega sobib iseloomustada jutu peategelast Konradi. Aga eks ebameeldivad asjad sünnivadki kui inimesed lähevad vooluga kaasa, lihtsalt ja eriliselt põdemata...

Ma ei ütleks, et jutul oleks eriliselt värske või kaelamurdev idee, aga lugu on korralikult teostatud, läbimõeldud ja veenev ning kuidagi mõnusalt kirja pandud.

Viited

26.8.26

Tanith Lee «Kill the Dead»

Ma olen lugenud Tanith Lee'lt vähemalt kümmekond romaani, neist kaks maakeeles, aga samuti kahte kogumikku ja teist samapalju jutte ajakirjades-antoloogiates. Ja siiski on seda vähe, liiga vähe. Seetõttu mõtlen ma ikka ja jälle, et peaks veel midagi lugema. Ja nõnda «Kill the Dead» mul lugemisele sattus...

Esmatrüki kaanepildi tegi Don Maitz,
frontispissi illustratsiooni aga Jack Gaughan.

Eks Tanith Lee loominguga ole üks pidev probleem, et mida lugeda ja millises järjekorras. Ikkagi pea sadakond romaani ja kolmsada erinevas pikkuses lühemat teksti. Paljud veel ka sarjades. Romaan «Kill the Dead» (1980) sai valitud nii teema kui ka mittesarjalisuse pärast.

Romaan on inglise keeles saanud kolm kordustrükki: 1990 – Mick Poseni kaanepildiga Inglismaal, 2010 – autori abikaasa John Kaiine'i kaanepildiga väikekirjastuses ja 2021. aastal ametliku e-raamatuna.

«Kill the Dead» oli päris kummaline lugemine. Raamatu peategelane Parl Dro on mees, kes näeb surnuid/viirastusi ja saab neid seeläbi tappa. Tondid näevad ka ja püüavad tedagi hävitada. Kindlasti pole Parl Dro mingi kangelane, pigem ihult ja hingelt katkine tüüp, kes püüab teha head, aga toob selle käigus maailmale ja inimestele kannatusi juurde. Mitte küll kogu aeg, aga piisavalt sageli.

Romaani esimestes peatükkides saab kokku reisiseltskond – Parl Dro, muusik Myal Lemayal ja tütarlaps Ciddey Soban –, kes asuvad teele surnute linna poole. Mõlemad noored on samuti üsna katki: noormees Myal on lapsena parajalt näguripäevi näinud ning Ciddey on kaotanud isa ja õe. Reisiseltskond pole päris tavaline ja teekond pole samuti tüüpiline quest, pigem kulgemine läbi lugude, pajatuste ja meenutuste.

Lääne-Euroopa tõlgete kaantel võeti taaskasutusse anglo-fantasy kaanepildid: Michael Whelan Hollandis ja Prantsusmaal ning Eric Ladd Saksamaal.

«Kill the Dead» on tume romaan, mitte küll grimdark, aga piisavalt tume ja dekadentlik. Samas, ega Tanith Lee'lt ju midagi helget ei ootakski. Meeldis tegevuse esitamine põimitud ja katkevate lugudena – jah, lugedes peab olema tähelepanelikum, aga kokkuvõttes on raamatus rohkem kui napid leheküljed lubavad. Tuleb, aga tunnistada, et kusagil viimases kolmandikus kadus autoril järg pisut käest... või siiski minul. Küll aga kiidaks lõppu surnute linnas – maitsekas ja loogiline.

Kuna romaani ei peeta autori olulisemate hulka kuuluvaks, siis ma pisut lugesin teisi arvustusi/muljeid ning peamised etteheited olid just vähene maht ja vorm – kaks asja, mida ma pigem positiivsena ära märgiks. Ja otse loomulikult oli ka hulk lugejaid, keda häiris, et raamatus olid pooltoonid ning puudus selge hea/kurja eristamine – taas ilmne pluss.

Itaalia ulmeilma tüüptoode – raamatusarja osa või hoopis ajakiri? Viimasest tulenevalt on David Hardy taaskasutatud kaanepildiga köites veel ka artiklid. Janusz Gutkowski pilt poolakeelsel on aga ainus originaalkaas romaani tõlgetel.

Sarjas või mitte? 1980. aasta lõpus ilmus raamatuklubi (SFBC) kogumik «Sometimes, After Sunset», kus ühtede kõvade kaante vahele pandi kaks Tanith Lee õhemat romaani – «Sabella, or The Blood Stone» ja «Kill the Dead». Ja just sellest köitest on läinud rändama ekslik mõte, mis seob need kaks üheks sarjaks. Ma pole küll romaani «Sabella» lugenud, aga on päris keeruline uskuda, et kuidagi saavad üheks sarjaks tuleviku Marsil elav vampiir ja meie ilmaga mitteseotud fantaasiamaailm.

Don Maitzi kaanepilt sidus kogumiku kaks romaani ka kenasti kokku.
Seesama kogumik ilmus 2004. aastal ka vene keeles suvalise kaanepildiga, mille autor Bill Schmidt jäeti loomulikult mainimata.

Päris huvitav on vaadata, kuidas ja keda on kaanepiltidel kujutatud – esmatrükil Parl Dro, kogumikul Myal Lemayal oksal istumas ja kordustrükkidel siis tõenäoliselt Ciddey Soban.

Lugemisjärgselt sattus mulle aga kätte Tanith Lee kordustrüki saatesõna, kus ta selgitas nende kummaliste nimede tagamaid – oli hariv sissevaade autori loomisprotsessi, aga romaani hinnet see teadmine ei muuda. Hea, suisa nauditav romaan, aga puudustega.

Viited

23.8.26

Meelis Kraft «Hauarahu»

Kolm meest kulguriga Marsil täitmas ülesannet, mille olemust neile alles töö käigus seletatakse. Selline klassikaline planeediseiklus, kus karused, aga kergelt tülpinud mehed probleemid lahendavad ja asjad ära teevad. Kuna aga tegu on moodsa tekstiga, siis on võõrplaneetse probleemide taustad suisa maised.

Jutu algus oli minu jaoks pisut tüütu. Meenutas vana nõukogude ulmet, kus karmid mehed üksteist verbaalselt patsutavad – ma täitsa ootasin (seltsi)mehelikke embusi, aga õnneks ei saanud mu ootused liha luudele. Probleem, mida kolmik lahendama saadeti, oli aga äge ja uhke. Kuna ma ei taha võimalike lugejate elamust rikkuda, siis ma rohkem ei räägi. Küll aga ütlen, et lisaks lohisevale algusele, võinuks ka lõpp järsem olla.

Antoloogias «Pidu aja lõpus» saadab juttu «Hauarahu» Liis Rodeni hurmavalt uhke illustratsioon, mida ma siin päris teadlikult ei jaganud. Osaliselt seetõttu, et maakeelne raamat pole mingi haruldus, aga peamiselt seetõttu, et minu mõtted viis see pilt hoopis teises suunas minema. Noh, et ma olin juba pilti näinud ja siis juttu lugedes ootasin ma hoopis midagi muud. Ei, pilt on täpne ja puha, aga parem on seda näha raamatus just siis, kui oled jutu lugemisega sinnamaani jõudnud...

Kõrvaline mõte, aga kas ma olen ainus, kel seda teksti lugedes tuli meelde keegi Elon Musk ja tema Marsi-auto?

Viited

11.7.26

Sue Burke «Spiders»

«Spiders» oli esimene proosapala, mille Sue Burke profiväljandele maha müüs ehk siis pea viisteist aastat kulus debüüdist profidebüüdini. Samas, õpipoisiaeg läks vist asja ette, sest juttu pandi tähele, taastrükiti ja tõlgiti.

Teksti esmatrükk oli ajakirja «Asimov's Science Fiction» 2008. aasta märtsinumbris ja juba järgmisel aastal taastrükiti jutt esinduslikus antoloogias «Year's Best SF 14».

Jutu sisu on lihtne. Isa ja poeg jalutavad metsas. Isa näitab pojale taimi-loomi ja selgitab nende olemust. Mets asub võõral planeedil, loodus on enam kui värvikas ja sageli ka ohtlik. Isa õpetab pojale, et hoolimata ohtlikkusest, pole kõik üldse jube, et ka inimesel on selle kõige keskel kohta. Eks vihjamisi aimdub, et inimesed on sellel planeedil võõrad – kolonistid, kel on õnnestunud päris vaenulikus keskkonnas püsima jääda ja isegi oma kolooniat laiendada-arendada.

Pealkirjaga «Pókok» ilmus jutt 2015. aasta septembris ungari keeles, ajakirja «Galaktika» 306-s numbris.

Eks ma juttu lugema hakates ju teadsin, et tekst on seotud autori esikromaaniga «Semiosis» (2018). Täpsemalt öeldes, teadsin ma, et Sue Burke sai 2004. aastal valmis oma esikromaani, aga tal ei õnnestunud seda maha müüa ja siis mingil hetkel ta otsustas võtta sealt romaanist materjali ja teha sellest paar juttu, need avaldada jne. Muide, ajakirja «Asimov's Science Fiction» autoritutvustuses väidetakse töösoleva romaani pealkirjaks hoopis «Transplants». Kronoloogiliselt paigutub jutt «Spiders» romaani «Semiosis» kolmanda ja neljanda peatüki vahele, st romaanis seda teksti pole. Kokkuvõttes tasus autori taktika end ära küll: jutt taastrükiti ära aasta parimate ulmelugude antoloogias ja just selle jutu pealt sai Sue Burke ka oma esikromaani lepingu.

Hispaania keeles on jutu pealkirjaks «Arañas». Tõlkis Argentina ulmekirjanik Sergio Gaut vel Hartman, kelle blogis «Microficciones y cuentos» see ka käesoleval aastal ilmus.

Tegu on lihtsa jutuga... näiliselt lihtsa, sest nappide vahenditega annab autor päris kena ja omajagu harali pildi maailmast, inimestest seal sees, visandab konflikte ja pisut isegi moraliseerib. Kokku selline päris meeldiv lugemine. Jah, alguses ehk pisut tüütu, aga autor võtab lugeja vaikselt haardessse ja lahti enam ei lase ning lugemisjärgne mulje on päris meeldiv...

Viited

3.7.26

Frederik Pohl «Stopping at Slowyear»

Alustuseks peaks paika panema paar fakti. Mõnikord räägitakse küll romaanist, aga «Stopping at Slowyear» on siiski lühiromaan ja kuigi teose copyright on aastast 1991, ilmus raamat esmakordselt 1992. aasta jaanuaris. Esmatrükk, see Rob Alexanderi kreemja kaanepildiga, oli limiteeritud ja signeeritud väikekirjastuslik väljaanne ning pool aastat hiljem ilmus Don Dixoni kaanepildiga laiatarbe pehmekaaneline. Selsamal 1992. aastal tõlgiti lühiromaan pealkirjaga «Paragem em Anolento» ka portugali keelde. Teadaolevalt siis ühel aastal, kahes keeles, kolm erineva kaanepildiga raamatut. Küll on aga pisut kummaline, kuidas kuulsa ja paljuavaldatud-tõlgitud autori hulga arvustusi pälvinud ja nelja esindusliku ulmeauhinna finaalis olnud tekst sedavõrd kiirelt käibelt kadus. Ei kordustrükke, ei taasavaldamisi kogumikes või antoloogiates. Jah, käesoleva postitusele FantLabi linki lisades sain teada, et vene wõrgus ringleb ka sel sajandil tehtud fännitõlge, kuid ega antud infokild ju suuremat pilti muuda.

Lugesin lühiromaani sinise kaanepildiga pehmekaanelisest, mis oma 150-leheküljelise mahu võlgneb pigem suurepunktilisele kirjale ja hästiliigendatud küljendusele. Ilmselt oli programmiline idee taastrükkida lühiromaan just eraldi köitena, sest sel ajal toimus ulme kirjastamises ja ka kriitilistes tekstides enneolematu lühiromaani kui formaadi fetišeerimine...

Lühiromaan «Stopping at Slowyear» saab alguse tähtedevahelisel kaubalaeval, mis aeglaselt kulgeb inimkolooniate vahel. Selline laev, mis kunagi läks teele ja mis kunagi koju tagasi ei jõua. Kaasas on kaubad, mis eriti ei vanane ja peaks olema sobilikud igal planeedil. Laev liigub tähesüsteemist tähesüsteemi, teeb planeetidel vahetuskaupa ja liigub edasi. Selline päris läbimõeldud, aga siiski riskantne ärivorm. Lisaks kõigele muule laev ka vananeb-laguneb ja meeskond lihtsalt väsib lõputust lennust. Lühiromaani teiseks tegevusliiniks on elu planeedil Slowyear, mil kulub tiiruks ümber oma päikese pea paarkümmend aastat. Antud faktist tulenevalt on planeedi kliima üsna omapärane ning aasataajad on pikad ja vahetuvad aeglaselt. Inimesi elab planeedil vähe ja peamiseks majandustegevuseks on lambakasvatus.

Kaubalaev jõuab aegalse aasta planeedile, kus vaid väga vanad inimesed mäletavad eelmise taolise laeva käiku. Lõputust lennust tülpinud laevnikele tundub planeet kui paradiis. Ühel laevnikul tekib suhe kohaliku poliitikuga ja ta leiab, et tal on kosmosest kõrini ja ta otsustab planeedile jääda. Eks lähemalt vaadates selgub, et paradiisis on samuti probleeme ja elu kolkaplaneedil polegi üks lõputu lust ja lillepidu, aga otsus on juba tehtud ja asjalood kulgevad omasoodu.

Lühiromaan kulgeb mitte just kõige kiiremas tempos – autor võtab endale aega ja näitab päris detailselt elu tähelaevas ja elukorraldust planeedil. On mõtteid, on konflikte, aga mingil hetkel, kui vaatad järgijäänud lehekülgi, hakkab peas vemmeldama kartus, kas autor üldse mingi lõpplahenduseni jõuab. Õnneks lõpplahendus siiski tuleb...

Ma ei saaks öelda, et ma ei oleks lugemist nautinud – autoril mõtteid oli ja esitas ta neid läbimõeldult, saatuslikuks sai pigem valitud vorm. Muarust oleks sama materjal olnud parem kahe eraldi jutuna, kus üks oleks keskendunud üheotsa kaubalaeva saatusele ja teine oleks lahanud hääbuvat elu-olu veidral planeedil. Või oleks pidanud lisama veel kolmanda-neljanda liini ja kirjutama hoopis täispika romaani? Lühiromaan jäi aga kuidagi poolikuks: huvitav lugeda, aga raamatu sulgedes oli valdavaks emotsiooniks nõutus, isegi rahulolematus.

Lugemisjärgselt tahaks ma antud teksti kõrvutada Robert Silverbergi omadega, ilmselt ka seepärast, et Pohl siin silverbergilikult avab tegelasi ja ühiskonda seksuaalsuhete kaudu. Ei, seksi pole palju, aga see on teksti orgaaniline osa ja selle väljajätmine tuleks tekstile kindlasti kahjuks. Samas, kui Silverberg on oma taolistes tekstides kirglik ja suisa lopsakas, siis Pohl on siin pigem kiretu ja kuivavõitu. Nõrgavõitu neli oleks päris õiglane hinne.

Viited

27.6.26

Andrei Miller «Безнаказанность»

Jutu peategelase hüüdnimi on Charon ja ta töötab ühe n-ö põllumajandusliku objekti valvurina. Valvab objekti ja elab selle kõrval soojakus. Objektiks on biotermilise auk ehk siis betoneeritud veekindel kaev, kuhu visatakse loomakorjused, lisatakse naatriumhüdroksiidi (tuntud ka kui seebikivi või kaustiline sooda) ning siis biotermiliste protsesside tulemusena laguneb kõik see mõne kuu jooksul kompostiks.

Kuna korjuseid on igasuguseid, siis on Charon püsti pannud päris kena äriskeemi, kus kriminaalid toovad oma laibad talle ja ta siis mõõduka tasu eest need utiliseerib. Eks kliendid ole kahtlased, aga sõjaskäinud mehena püsib Charon elus ja teenib raha rohkem kui kulutada jaksab. Jutu edenedes saab lugeja teada, et tapahimulised pätid polegi Charoni suurim mure – biotermilises augus käib nn liiklus mõlematpidi –, et siitilmast ära ja sealtilmast siia...

Lühilugu ilmus esmakordselt wõrguajakirja «DARKER» 2019. aasta juulinumbris, mis sajanda ehk juubelinumbrina oli pühendatud vene õudusele. Järgmisel aastal sai jutt taastrüki autorikogus «El creador en su laberinto», mis hoolimata hispaaniakeelsest pealkirjast on täitsa tavaline väikekirjastuslik venekeelne pehmekaaneline.

Ma püüdsin lugedes unustada autori isiku, tolle elu kriminaalsed faktid ja võtta teksti võimalikult puhta lehena – saamaks aru, kas autor ongi vägivaldne jätis või on inimesel lihtsalt kuritegelik minevik. Samuti püüdsin ma võimalikult neutraalselt hinnata autori kirjanduslikku võimekust. Vähemasti selle jutu põhjal võin öelda, et kuigi tegu oli karmi looga, ei täheldanud ma eriliselt jälke kirjeldusi, ega vägivalla fetišeerimist. Kirjanduslik võimekus oli samuti täitsa korralik – mitte tipplugu, aga paari-kolmeaastase kirjanikustaaži kohta täitsa hea.

Viited

17.6.26

William T. Powers «A Congregation of Vapors»

Lugesin ajakirja «Galaxy Science Fiction» 1971. aasta juuli-augustinumbrist lühiromaani «A Congregation of Vapors», hakkasin lugemismuljet kirja panema ja avastasin blogist aastatetaguse selleteemalise postituse mustandi...

Jack Gaughani illustratsiooniga päis ajakirjas «Galaxy».

Mõneti loogiline, sest ma lugesin teksti vähemalt teist korda. Esimene lugemine oli vene keeles, ökoloogiateemalise ulme antoloogias «Солнце на продажу» (1983).

Vene keeles on pealkirjaks «Нечем дышать» ja tõlkis selle Igor Možeiko. Igaks juhuks mainin, et Igor Možeiko oli kuulsa ulmekirjaniku Kir Bulõtšovi passinimi. Tõlge on ladus ning vist ka täpne ja kärbeteta, sest kui ma kõrvutan peas omaaegset ja praegust lugemiskogemust, siis ma mingit vastuolu küll ei täheldanud.

Kiira Sošinskaja kaanepilt venekeelsele antoloogiale.

Lühiromaan «A Congregation of Vapors» on kui ökohullu õudusunenägu. Või siis soovunelm, et vaadake, mis juhtub, kui te mind ei kuula! Ameerika linnades on kollane mürgine (s)udu, mistõttu tänaval saab käia vaid gaasimaskis ning elamine peab olema õhukindel ja puhastatud õhuga. Tänu õhupuhastusseadmetele on probleeme ka elektrienergiaga, ülekoormus, katkestused jne. Autor keskendub pigem vaesema rahva kannatuste näitamisele, mainides otsekui möödaminnes, et rikkamal rahval elu nii raske pole. Ameerika autorile omaselt keskendutakse vaid Ameerikale ja sealsetele probleemidele, otsekui muud maailma polekski. Lõpuks muutub elu linnades sedavõrd väljakannatamatuks, et inimesed, vaesem töörahvas loomulikult, on sunnitud linnad maha jätma ja mägedesse põgenema, lootuses, et seal on udu hõredam...

Kordustrükk ökoulme antoloogias «Ночная погоня» (1989).
Jelena Fljorova illustratsioonid.

Tekst on reportaažlik, kus autor pigem kirjeldab emotsionaalselt kui põhjendab toimuvat ja selle tulemusena saab lugeja hulga efektseid ja mällusööbivaid kirjeldusi-pilte. Kui aga pisut rohkem järgi mõelda, siis ei jookse loo otsad ja maailm päris kokku. Tekib küsimusi. Samas, ilmselgelt polnud autori eesmärgiks traktaat, pigem ikka sünge ja emotsioonidel mängiv hoiatuslugu ning sellisena see kõik ka töötab. Mõjus vist ka tõlkijale, sest 1989. aastal avaldas Kir Bulõtšov lühema romaani «Смерть этажом ниже», mis ilmselgelt tõukus Ameerika autori lühiromaanist.

Teos on vene keeles saanud veel kaks taastrükki, mikrotiraažilistes (50 ja 30 eksemplari) Kir Bulõtšovi tõlgete antoloogias.

Lühiromaani on pisut keeruline hinnata, aga kui poolt ja vastu argumendid ära kaaluda, siis nõrgemapoolne neli tuleb ära küll. Mõjub ja jääb meelde ning tekkis tahtmine lugeda autori mõnd tuntumat, rohkemalt taastrükitud-tõlgitud juttu.

Viited

14.5.26

Richard Wormser «Pan Satyrus»

Kui Nõukogude Liidus lennutati kosmosesse koeri, siis USAs saadeti orbiidile üks šimpans. Need loomad on jätnud oma jälje ka ulmekirjandusse, aga konkreetselt siin tuleb juttu Richard Wormseri 1963. aastal ilmunud romaanist «Pan Satyrus», mille viljakas pulpautor kirjutas 1961. aasta novembri lõpus toimunud šimpans Enose kosmoselennu värsketel jälgedel.

Kuigi Richard Wormser oli eelkõige krimi- ja westernikirjanik, on ta loomingulises kontos ka paar-kolm ulmekirjanduse piirile jäävat romaani ning ega «Pan Satyrus» pole ju žanriulme, pigem siiski ulmeelementidega satiir.

Kindlasti oli just räme koomika ja Ameerika ühiskonna kriitika põhjuseks, miks teos väga kiirelt vene keelde tõlgiti. Vähem kui kolm aastat ja paksu kirjandusajakirja «Inostrannaja literatura» 1966. aasta kahes esimeses numbris ilmuski vene tõlge «Пан Сатирус в космосе», mis veel selsamal aastal sai ka raamatuks.

Romaani sisu on lihtne. Lennutatakse pärdik orbiidile ja tagasi, järjekorras juba kolmeteistkümnes. Ulme tuleb mängu sellega, et šimpans on arukas ja räägib ning ta ehitas ka oma kosmoselaeva ümber, täiustas seda. Astronaudist ahv palub end nimetada Pan Satyruseks ja tekitab sellega suure segaduse, et mitte öelda skandaali. Võimumehed otsustavad jutuka pärdiku üldsuse eest ära peita ja samas teada saada, mida ta kosmoselaevaga tegi. Koduaresti pandud Pan Satyrus sõbruneb aga teda valvavate meremeestega ja nad panevad kambakesi plehku. Satiir on aga see, mis edasi juhtub ehk lihtsa jõugu seiklused 1960ndate USAs. Naps, tüdrukud, ühiskond ja selle kriitika.

Esimene vene raamatuväljaanne ilmus 1966. aaastal sarjas «Зарубежная фантастика». Kaanepildi ja tiitliillustratsiooni tegi Jevgeni Batšurin.

Väärib märkimist, et kui originaalis jäigi Richard Powersi kaanepildiga esmatrükk ainukeseks ilmumiskorraks, siis vene keeles jõudis romaan pärast esmatrükki ajakirjas veel kuus korda ka raamatukaante vahele ja vene keeles kipub romaani kogutiraaž kuhugi miljoni eksemplari kanti.

Läti keeles ilmus romaan 1968. aaastal sarjas «Fantastikas pasaulē».
Kaanepildi ja illustratsioonid tegi Viesturs Grants.

Romaan tõlgiti ka läti (Pans Satiruss) ja armeenia (Պան Սատիրուս) keelde. Eestis pole romaani avaldatud, küll aga tõlkis ja seadis Leonid Parašin selle raadio järjekuuldemänguks «Pan Satyrus kosmoses» (1971).

1981. aastal taastrükiti teos ameerika ulme antoloogias «Паломничество на Землю», millest 1985. aastal ilmus kordustrükk ja mis 1986. aastal tõlgiti ka armeenia keelde. Antoloogia illustreerisid Boriss Fedotov ja Anatoli Semjonov.

Raamatut võib vägagi lihtsalt n-ö mööda lugeda – tõsimeelse ulmefänni jaoks on ulmet vähe, põnevushuvilise jaoks napib seiklusi jne. Poliitiliselt laetud tegelased näevad raamatus aga armas-võimsa USA halvustamist, ehk isegi kommude vandenõud?..

Raamatusarja «Американская фантастика» köidete trükiarv oli pool miljonit, antoloogial «Нулевой потенциал» (1993) aga «kõigest» 50 000.
Antoloogia illustreeris Aleksandr Skorohod.

Kuidas aga tegelikult? No kindlasti ei saa Richard Wormseri süüdistada kommunismuses või Ameerika-vaenulikkuses. Mees kirjutas lihtsa, aga mõneti klassikalise satiiri, kus veidriku või lihtsa hinge asemel on šimpans, kelle silme läbi näidatakse siis ühiskonda kogu oma toreduses ja jaburuses.

Viimane vene raamatuväljaannne ilmus juba käesoleval sajandil, 2001. aastal. Pehmekaaneline, mille auguga ümbrispaberist võib näha Aleksei Kapinski kaaneillustratsiooni fragmenti.

Lugesin romaani esmakordselt 1983. aasta aprillis 1981. aastal ilmunud venekeelsest antoloogiast «Паломничество на Землю». Tean seepärast nii täpselt, sest lugesin õhtul pärast vanaema matuseid. Sees oli üsna tühi tunne ja taoline emotsionaalne ulmesatiir mõjus üsna teraapiliselt. Mõjus, meeldis ja jäi meelde. Käeoleval aasta aprillis originaali üle lugedes oli emotsioon küll pisut nõrgem ja see õhuke romaan tundus ka pisut venivat, aga ausa nelja teenib teos välja küll.

Viited

27.10.24

Alan K. Baker «Dyatlov Pass»

Alan K. Baker (s 1964) on mitte eriti tuntud inglise autor, kes elab hoopis USAs. Oma esimese ulmejutu avaldas ta küll 1994. aastal, aga põhjalikumalt sisenes kirjandusilma alles sajandivahetusel. Autori loomingu iseloomustamiseks võib kasutada märksõnu: aurupunk, krimi, õudus ja parateemad. Mehelt on eesti keeles ilmunud kolm raamatut, kaks neist – «Vaimud ja hinged» (Ghosts and Spirits; 1999, ek 2000) ja «Ajaloo saladused» (The Enigmas of History; 2008, ek 2010) –, on pigem pseudoteaduslik mumbo-jumbo. Romaani «Djatlovi kuru» (Dyatlov Pass) iseloomustamiseks sobivad aga kõik ülalmainitud žanrid, aurupunk väljaarvatud.

Romaani ilmumislugu on üsna segadusttekitav. Siit-sealt kokkunopituna sain ma kokku järgmise rea: 2011. aasta kevadel oli uudis, et Alan K. Bakeri ilmumata romaani «Dyatlov Pass» põhjal hakatakse filmi tegema, 2012. aasta oktoobris ilmus romaan pealkirjaga «Перевал Дятлова» vene keeles kirjastuses Gonzo, 2013. aasta juulis ilmus romaan inglise keeles kirjastuses Thistle ja 2013. aasta novembris eesti keeles kirjastuses Ersen. Kommentaariks vast niipalju, et filmist ei saanudki asja. Ka peaks mainima, et esmatrükk vene keeles tekitas sealmaistes ulmelugejates omajagu kahtlusi, kas tegu pole hoopis vene autoriga, sest tundmatu kirjanik, tundmatu kirjastus, tundmatu tõlkija, inglise keeles ilmunud pole ja Venemaa asjadest kah veel. Vene- ja eestikeelse raamatu kaanel on autor ilma K-initsiaalita, samamoodi on ta ka oma agendi kodulehel.

Eks romaani pealkiri annab enam kui selge vihje, et juttu tuleb nn Djatlovi kuru juhtumist ehk siis sellest kuidas 1959. aasta veebruaris hukkus mainitud kurus rühm suusamatkajaid. Päris selget vastust pole tänaseni, küll aga on toimunu kohta hulk (fantastilisi) teooriaid. Romaani tegevus toimubki kahes ajaliinis: 1959. aasta retk ja kaasajal, mil juhtunu taas aktuaalseks saab. Retke osa on päris ränk õuduslugu, kaasajal toimuv aga pigem paranoidne põnevik. Tuleb tunnistada, et mulle meeldis see õudusosa kõvasti rohkem. Romaan on lobedalt loetav, kuigi vahepeal kisub see kõik ikka rämedalt võikaks kätte ära.

Romaani hindamine on märksa keerulisem, eriti, kui veel pisut analüüsida. Angloautori puhul tuleb kohe kiita vägagi veenvat Venemaa kujutamist. Kuigi jah, arvan, et mitte ükski vene autor poleks pannud uurijale nimeks Strugatski. Samas, kõik see ekspeditsiooni puutuv oli ju dokumentide ja mitmete raamatute näol varem olemas – loe, uuri, mõtesta ja kirjuta oma lugu. Võib öelda, et anglokirjanik Baker kirjutas kokku loo, mis veerandi jagu on tema oma ja ulmeline ning siis kolmveerandi osas põhineb reaalsetel sündmustel. Pean silmas ekspeditsiooni osa, kaasajas toimunu on juba täielikult autori fantaasia. Kahjuks on kaasajas toimuv ülejäänud romaanist omajagu nõrgem.

Mind pisut häiris küll Maia Planhofi tõlge, aga samas ei saa ma tõlkijat süüdistada. Püüan selgitada-seletada. Romaani tegevus toimub Venemaal, tegelased on venelased, autor aga inglane ja tõlgitud on inglise keelest. Tõlge on täpne ja pädev, aga vene materjali asjus kuidagi võõrik. Mina oleks seda tõlget kuidagi venepärasemaks toimetanud, sest kuigi autor on head tööd teinud, ei kõla mingid asjad üldse õigesti, inglise keelest tõlkiv inimene seda aga ei märka. Märkab see, kes on palju vene keeles lugenud. Kordan veelkord: tõlge on korralik, aga isiklikult mind mitmed kohad häirisid.

Kõike eelnevat arvesse võttes võiks kirjastuse Ersen nimetu ulmesarja esimesele raamatule nelja anda küll. Imelik valik tõlkimiseks, aga üldiselt loetav ja ajuti suisa ihukarvu püstiajav. Kui väga aus olla, siis võiks neljale ehk isegi miinuse sappa panna, aga kolme ei saaks küll kuidagi anda – see poleks romaani suhtes üldse aus.

Viited

30.7.23

Maks Kidruk «Бот: Атакамська криза»

Mul tekkis selle romaani lugemise käigus teatav eetilis-moraalne konflikt. Menukas ukraina romaan, aga poole lugemise peal olin ma päris rahulolematu. Sellega seoses võttis korraks maad isegi teatav moraalne kahevahelolek: kas mul üldse on sõja ajal õigust ukraina autorile halba hinnet panna..?

Maks Kidruki romaan «Bot» on tehnopõnevik (technothriller). Väidetakse suisa, et Ukraina esimene. Selles väites ma pisut kahtlen, aga võibolla isegi on? Küll aga on kindel, et 2012. aastal ilmunud «Bot» on kuulsa rännumehe ja reisikirjaniku esimene ulmeromaan ning üldse esimene ilukirjanduslik raamat.

Romaani peategelaseks on Ukraina progeja Tõmur Koršak, kes saab ahvatleva tööpakkumise. Tõsi, pakkumisel on n-ö veider lõhn küljes, aga noore abielumehena tunneb Tõmur, et raha oleks rohkem vaja ja töö välismaal oleks suurepärane võimalus rahalise seisu parandamiseks. Pärast pikemat reisi ja mitmeid ümberistumisi leiab Tõmur end Tšiilist, täpsemalt Atacama kõrbest.

Kõrbes asub salajane labor, kus rahvusvaheline uurimisrühm tegeleb biloogiliste bottide loomisega. Tegu siis mingite kloonide-biorobotitega, kelle n-ö programmeerimiseks Tõmur Koršak palgatigi. Tegelikult tegeles Tõmur nendega ka Ukrainas, aga siis ta omaarust proges mingit videomängu. Kuna tekkis probleeme ja eelmine mees, kes Tõmuri tehtut juurutas, sai otsa, siis otsustatigi Tõmur ise kohale tuua.

Olukord on aga päris hapu, sest osa botte on jooksu pääsenud ja nad on suht agressiivsed. Tundub ka, et labori erinevatel juhttöötajatel on kergelt erinev arusaam, mida ja kuidas nad saavutada tahavad. Tulemuseks siis paras tohuvabohu ja lugejal saab kiirelt selgeks, et laipu tuleb ja mitte vähe...

Romaan on tehnopõnevik, mis tähendab, et autor kasutab oma raamatu ideestikus moodsa teaduse värskemaid ja päris värskeid suundumisi ja infot. Lugejale tähendab see hulka nn tehnomula, mille tõsiseltvõetavust toetab veel suur hulk skeeme ja graafikuid. Noh, et ilukirjandus vaheldumisi päris põhjaliku teaduspopiga. Mind hakkas mainitud teduspopp mingi hetk rämedalt ärritama ning siis mul tekkiski ülalmainitud moraalne kahevahelolek ja suisa soov romaan pooleli jätta.

Samas, põneviku pool oli ikka tõeliselt põnev ja seetõttu ei tulnud lugemise katkestamine kõne alla. Küll aga hakkasin ma teaduspopi peatükke diagonaalis lugema, ikka väga diagonaalis. Noh, et kui ma mingit teemat väga ei jaga, siis ilukirjanduse teaduspopp mind ka eriti targemaks ei tee, kui ma aga teemat jagan, siis ei anna mainitud teaduspopp mulle suurt midagi juurde.

Lühidalt: sain aru, et ma pole taoliselt vormistatud teksti sihtgrupp ning ma püüdsin elamust ja lugemisnaudingut saada omal egoistlikul moel. Ja elamust oli küll ja küll, sedavõrd, et algsed kõhklused hinde asjus tõusid lõpuks päris korralikuks neljaks. Tugev teos, eriti kui võtta veel arvesse, et tegu on siiski (ilukirjandusliku) debüüdiga.

Jah, tehnopõnevik pole päris minu rida, aga ulme teaduslikum osa mulle samas meeldib ning romaanis oli teadust ja värskeid mõtteid piisavalt. Kirjutamine ja kujutamine oli samuti pädev: inimesed olid usutuvad, toimuv loogiline ja botijõmpsikad veenvad.

Ma täitsa mõistan, miks romaan menukas on, millest müügimenu, auhinnad ja tõlked. Esialgu on tõlkeid küll vaid kaks: vene ja poola keelde. Olen lugenud, et vene tõlkes on originaali roppnaturalistlikku keelekasutust omajagu nuditud. Tekste võrdlema ma siiski ei vaevunud. Niisamuti ei vaevunud ma kontrollima, kuidas keelekasutuse värvikus poola keeles lahendati.

Romaani lõpus vihjati ka järjele ja 2015. aastal ilmuski «Бот: Ґуаякільський парадокс». Ilmselt oli järje ilmumine ajendiks, miks esikromaan sai 2020. aasta uustrükis alapealkirja «Atacama kriis». Alguses polnud järje lugemine mul plaanis, aga esimese romaani lõpp keris ikka päris vinged tuurid üles ning kuuldavasti on teises romaanis ka tehnomula vähem...

Viited

27.5.23

Kirill Jakimets «Отряд «Омега»»

Olukorras, kus paljud Vene autorid on end sõja toetamisega ära määrinud, on Kirill Jakimetsi lugemine enam kui koššer tegevus sest:

tegu on hea romaaniga, on vigu ja tervik logiseb pisut, aga sõgedus korvab puudused,
autor on surnud ja seega ei saa ta nakatuda Z-marutõppe,
tüüp ise oli äge kontrakultuurne tegelane, kunagine hipi, keda teati kui filosoof-märgkosmisti Emmanuil Marlovitš Katsi ning kes laulis ka «lüürilisse kantrisse kalduvas müstilis-pornograafilises post-punkbändis» Tšerdak Ofitsera (ek Ohvitseri Pööning).

Raamat läheb kiirelt käima ja kui lugeja isegi kahtleb, siis esimese osa pealkiri «Sokkude ja munkade sõda» rokib ja kutsub lugema.

Romaan saab alguse kolkaplaneedil, kus moslemitest sokud (jah, soku välimusega ebahumanoidid) sõdivad seal kanda kinnitavate õigeusu munkadega. Planeedile teeb aga dessandi tundmatu kolmas jõud, kelle sõdurid näevad välja kui Vana-Rooma sõjamehed ning need sõdurid on tõelised tuimolendid...

Edasi läheb romaan umbestäpselt samas tempos edasi: autor jalga eriti pedaalilt ei tõsta, pigem lisab vaid käikusid – kosmos, militaarkraam, alternatiivajalugu, virtuaalsus, paralleelmaailmad, mittehumanoidsed võõrtsivilisatsioonid jne.

Romaan «Отряд «Омега»» ilmus esmakordselt 1996. aastal kirjastuse Tsentrpoligraf sarjas «Стальная мечта» (ek Terasunelm). Raamatust jääb mulje, et autor planeeris sarja «Sõjad ja maailmad» (Войны и миры), aga avateos «Omega salk» jäi ainsaks. Ei, tegu on lõpetatud teosega, aga lugedes on tunda, et autor saanuks (ja vist ka tahtis) kirjutatada veel mitu köidet – raamatu taga on suurem-laiem ilm ja sõdasid pidanuks veel tulema.

Kirill Jakimets kirjutaski vaid kolm ulmeromaani, sealjuures on teine kahasse kirjutatud ja kolmas ringleb vaid wõrgus. Ilmne, et kirjandus polnud mehe ainus jumal ja loominguline väljund. Kui aga kõik kolm romaani läbi kahlata, siis on selge, et autorit köitis eelkõige alternatiivajalugu ja arvutitega tehtav ning nendega seonduv filosoofia ja märul.

Lugesin romaani «Отряд «Омега»» juba kolmandat korda. Pole küll tippraamat, aga hoogne ja leidlik ning hästi liigendatud. Viimatinimetatud põhjusel sobib kenasti ka unelektüüriks – loed enne und jupi ja järgmine õhtu loed edasi.

Viited

27.10.20

Tuuli Tolmov «Neetud taevakivi»

«Neetud taevakivi» on Tuuli Tolmovi teine romaan. Esimene, «Aristarkhovi meetod» (2017) on mul lugemata – seega siis esmatutvus. Autor ise ütleb saatesõnas, et see on fantaasiaromaan «Eesti noorema pronksiaja ja eesti mütoloogia ainetel».

Sisu
Romaan on mõneti kui õpikunäide fantaasiaromaanist, kus lugeja saab alguses sissejuhatuse sündmustesse ning siis edasi jätkub lugu hoopis kusagil mujal ja teiste tegelastega. On noorukid, kes sõbrad-semud, aga siiski piisavalt erinevad, et tekiks mitmekesine reisiseltskond. Lugeja ju teab, et teele nad lähevad.

Autor veeretab reisiseltskonda seiklusest seiklusesse ning lugeja saab lehekülghaaval üha enam teada maailmast ja olenditest seal sees ning näeb, kuidas Saaremaale kukkunud taevakivi muinas-Eesti elu metoodiliselt hävitab. Võib-olla ongi romaani tugevamad kohad just kirjeldused, kus näidatakse, kuidas inimesed püüavad vääramatule vastu panna või siis lihtsalt elada ära allesjäänud päevad. Ei, romaan pole mingi sünkmorn ja moodne soolikalaskmine, asjalood lihtsalt on nii sünged.

Seosed
Romaani avaldas 2019. aastal kirjastus Fantaasia, kaanepildi tegi Marge Nelk.

Hinnang
Võib-olla olen ma liiga palju selliseid romaane lugenud, aga algus oli üsna üllatustevaene. Ka ei ütleks ma, et tegu on absoluutskaalal mingi eriti vinge ja originaalse teosega. Küll aga kiidan autori oskust lugu koos ja põneva hoida. Kiidan ka seda, et lugeja saab üsna kähku aru, et pole kuigi kindel, mitu sõpra romaani ja retke lõpuni vastu peavad. Tuuli Tolmovi kiituseks tuleb aga öelda, et ega ta mul väga kaua igavleda ei lasknud, sest üsna kohe toodi mängu esimesed fantastilised olendid ning edasi enam eriti hoogu maha ei võetudki.

Romaani lugedes hakkavad mängima paar asja, mis teevad lugemise mõnusamaks ja mitte nii etteaimatavamaks. Mõnusamaks teeb teatav müto-muinasjutulisus, mis ehk on tingitud ka tegevuskohast, sest mis kuningaid ja printse ikka siinmail. Ja ebaetteaimatavus tuleb kusagilt sealt, kus lugeja mingil hetkel taipab, et tegelastel on teised rollid, kui lugeja ootab ja eeldab. Autor muudab asju! Osaliselt on see paratamatu, sest selline suur ja oluline retk ikka muudab osalisi, aga osalt tundub see autoril suisa teadlik võte olevat. Otsekui ebausaldusväärsed tegelased, kui vedada siin paralleeli terminiga «ebausaldusväärne jutustaja».

Kui romaanile midagi tõesti ette heita, siis vast liigmodernset sõnavara ja termineid. Näiteks öeldakse tegelastele, et koju on paariminutiline tee. Aga kust need minutid, kui sel ajal isegi kellasid polnud. Ja selliseid sõnu oli veel. Mitte palju, aga oli.

Lõpetuseks pean ma tunnistama, et lugesin romaani läbi ühe päevaga – aega oli ja silmad sel päeval arvutit niiehknaa ei kannatanud. Samas, lõpp läks juba uneaja arvelt, et ei saanud enam pidama. Ma arvan, et raamat, mida tahad lugeda, on hea raamat. Kas just täiuslik, aga kui sunnib lugema, siis midagi peab seal olema.

Viited

22.10.20

Jarosław Grzędowicz «Hel³»

Olen Jarosław Grzędowiczit omajagu lugenud, et kogumik ja teist samapalju jutte peale.

Suve lõpus tuli tahtmine mehelt mõnda romaani lugeda, aga kuna mul nii palju aega käes polnud, et lugeda ta neljaköitelist ja vähemasti kommertslikkus mõttes peateost, siis võtsin ette Grzędowiczi kõige värskema romaani «Hel³».

Sisu
Raamatu tegevus saab alguse Dubais, 2058. aasta augustis. Lugeja kohtub Norbertiga, kes on küll poolakas, aga kes peab end pigem n-ö maailmakodanikuks. Norbert elatub sellest, et püüab salvestada videosse mõne vinge sündmuse, laeb selle üles ja loodab siis MegaNeti klikkidele. Kui klikke palju, siis võtavad salvestatud sündmuse üle suured (meedia)tegijad ning Norbert teenib samuti korralikult. Põhimõtteliselt on Norbert siis moodsa meedia raisakotkas või šaakal. Üldiselt üsna põhimõttelage tegelane, aga see põhimõttetus on tal pigem kutsehaigus – kusagil sügavamal temas midagi ikka ka on. Kuid ma ruttan sündmustest ette...

Norbert saab teada, et kohe-kohe toimub vägivaldne sündmus. Mingid rätipead kavatsevad maailmale resoluutse sõnumi saata. Rätipead on röövinud kaks Euroopa kodanikku ning kavatsevad need kaamera ees avalikult hukata. Räme küll, aga ilmselgelt saab avalikku hukkamise salvestusest kuum kaup. Norbert läheb kohale ja hakkab salaja filmima. Ootamatult ilmuvad kusagilt maskides eriüksuslased, kes rätipead kiirelt ja pikemalt mõtlemata maha notivad, äraröövitud valged kaubikutesse topivad ning kuna Norbert midagi poole keeles mõmiseb, siis võetakse ka tema kaasa...

Seosed
Jarosław Grzędowiczi romaan «Hel³» ilmus esmakordselt 2017. aasta suvel Piotr Cieśliński kaane ja kujundusega ning Paweł Zaręba illustratsioonidega. Kandideeris vähemalt ühele auhinnale ning sai palju arvustusi ja arvamusi – üldiselt kiideti, aga pea alati oli ka mingit kõhklevat tooni sees. Üsna paraja üllatusena aga avastasin, et tänavu suvel ilmus romaan pealkirjaga «Гелий-3» ka vene keeles.

Hinnang

Romaani peamine puudus oleks vast teatav ebaühtlus ja terviku n-ö logisemine. Siin on kõike pisut palju ja pisut seosetult koos. On küberpunki, on meie aegade kriitikat ja paroodiat, on märulit, on düstoopiat, on militaarkraami, on kosmost jne. Seda kõike on esitatud läbisegi ja erinevates mahtudes. Dubaile järgneb Norberti elu Poolas, mis on Euroopa ökofašismi raudse kanna all. Jah, sinna suunas me liigume, aga autori kirglikkus musta värviga teeb sõnumi pisut koomiliseks. Ka on kogu Norberti n-ö nägijaks saamine pisut tüütu lugeda, sest mina ju tean, mis on meie maailmas katki ja valesti – need vestlused on kõik ju kenad ja õigest asjast, aga pisut tüütud. Ja siis tuleb kiire märuliblokk, kus Norberti nn õpetaja kadunuks jääb, mingid migrantidest kurjategijad kavatsevad ka Norberti asjus rümbarebu edendada, aga taas saabuvad maskides eriüksuslased ning rümbarebu korraldavad hoopis nemad. Siis võetakse tempo taas maha ning lugeja saab mitu peatükki eriüksuse treeninguid. Ja siis minnakse kosmosesse, täpsemalt Kuule, aga selline areng ei tohiks ju üllatada, sest juba romaani pealkiri ju viitas...

Kordan, et üldiselt mulle romaan meeldis, sest autori mõttelaad ja maailmanägemine on minu omaga üsna sünkroonis. Meeldisid ideed ja nende naturalistlik esitamine, kuigi elusa ahvi aju söömist oleks võinud ehk vähem detailsemalt kirjeldada. Leppimatu suhtumine kõiksugu vägivaldsesse ja väheväärtuslikku rahvarämpsu, kes trügib Euroopasse ja suisa Kuule – see oli kui sõõm värsket õhku meie pussuhaisulises maailmas. Oli tunda, et midagi on Jarosław Grzędowiczi n-ö käima tõmmanud. Ütles ju kirjanik ühes kunagises intervjuus, et ta pole üldiselt poliitiline natuur ning kui tal lastakse rahulikult elada, siis teda poliitika ei huvita. Kui aga enam rahulikult elada ei saa, siis läheb ta metsa ja hakkab ronge kraavi laskma. Rongid püsivad ehk veel rööbastel, aga mees ilmselgelt enam rahulik pole. Kuigi ma maksimumhinnet ei pane, loen ma seda romaani ilmselt kord või paar veel. Puudustega, aga siiski väga hea!

Viited

29.2.20

Lev Veršinin «Возвращение короля»

Kuna eelmise aasta lõpus ilmus maakeeles juba teine Lev Veršinini raamat, siis mõtlesin, et lehitseks üle esimese – lühiromaani «Kuninga tagasitulek».

Sisu
On üks pseudokeskaegne planeet, mida uurivad maalased. Elu planeedil on karm ja vägivaldne ning maalased kasutavad oma vaatlusküberi varjamiseks legendi Verevast Rüütlist. Kahjuks on nõnda, et kui viskad vette kivi, siis vesi lööb lainetama ja lainetus levib viskekohast ka kaugemale. Legendaarse Vereva Rüütli taasilmumine ajab rõhutud massid liikvele, algab mäss, millest saab suur ülestõus...

Seosed
See pikk lühiromaan ilmus esmakordselt 1991. aastal noorte autorite antoloogias «Ошибка дона Кристобаля». Aasta hiljem oli kordustrükk Lev Veršinini esimeses autorikogus «Ущелье трех камней», kust minagi seda esmakordselt lugesin. 1996. aastal ilmus lühiromaan Lev Versinini kaheköitelise teostevalmiku esimeses köites «Хроники неправильного завтра» – ja sellega ilmumiskorrad ka ammenduvad.

2002. aastal ilmus lühiromaan Veiko Belialsi tõlkes eesti keeles ning minu andmetel on see ka antud teksti ainus tõlge kogu maailmas. 2003. aastal avaldas Lev Veršinin romaani «Доспехи бога», mis on kuninga-lühiromaani pikem ja ümbertöötatud versioon ning mis ühtlasi jäi ka autori luigelauluks ulmes, sest poliitika ja publitsistika seljatas kirjanduse.

Hinnang
Pea romaani mahus lühiromaan «Kuninga tagasitulek» on mõneti segadusttekitav tekst. Vormilt otsekui fantasy, mis lugemise edenedes pigem SF-ks osutub. Segadust tekitab ka teksti julmus, või siis pigem illusioone purustav realism. Olgem ausad – enamus ulmelugusid on siiski pigem kommertslikud lohutuslood nohikutele, kus karmlõikav realism on välistatud, sest tüüplugeja taolisi asju ära ei seedi. Lev Veršinin on hariduselt ajaloolane, kes sai ka omal nahal tunda jälgi riigivõimu sunni- ja karistusmehhanisme ning ilmselt seetõttu kirjutas just nii, nagu kirjutas.

Isiklikult minul pole probleeme, kui ulmekirjandus on julm, jälk ja realistlik. Küll aga on lühiromaanil selliseid puudusi, mis ei luba mul maksimumhinnet panna. Ma täpselt ei oskagi öelda, et mis mind täpselt häirib, aga häirib. Detail siin ja teine seal ning kokku kujuneb mulje, et autor sikutas asju endale sobivamaks. Ma ehk ei oleks nii karm, aga kui autor otsustas julmustes realistlik olla, siis võinuks ta ka seda loogikas olla. Näiteks oleks võinud paremini põhjendada, miks pidi luureküborg sedavõrd silmahakkav olema?

Viited

3.2.20

C. J. Tudor «The Taking of Annie Thorne»

«Annie Thorne'i kadumine» on C. J. Tudori teine romaan maakeeles ja üldse autori teine romaan. Debüütromaan «Kriidimees» oli puhtakujuline kriminaallugu, aga Annie kadumise raamatut on nimetatud ka õudusromaaniks. Jah, romaanis on üleloomuliku õudusloo elemente, on õõva, kuid päris puhtakoeliseks õuduslooks ma seda siiski ei nimetaks.

Sisu
Romaani sisuks on Joseph Thorne'i tagasitulek kodukanti, Arnhilli alevikku. Joseph on inglise keele õpetaja, kuid üsna ruttu saab lugeja aru, et see on vaid pealispind. Mehes on palju muudki ja kindlasti pole tegu ka läbinisti seaduskuuleka isikuga. Juba võltsitud soovituskirjad annavad sellest aimu. Samas tunduvad need soovituskirjad olevat veel suhteliselt süütu kraam.

Pealkirjas mainitud Annie Thorne on Josephi noorem õde, kes ühel ööl kadunuks jäi, kaks ööd-päeva hiljem välja ilmus, midagi enda kadumise kohta rääkida ei osanud ning oli ka pisut teistsugune kui enne kadumist. Joseph Thorne asub õpetajana tööle sealsamas koolis, kus ta ise lapsena käis, õpilaste hulgas on tema enda koolikaaslaste lapsed. Ja jälle on üks laps kaduma läinud ja kahe ööpäeva pärast taas välja ilmunud – näib, et taas ja jälle, et kõik kordub. Ning peaaegu igaüks Arnhillis, kes Josephit varasemast teab, küsib temalt kohe, et miks ta tagasi tuli? Miks!?

Seosed
Kuigi C. J. Tudor on briti autor, ilmus romaan kõigepealt USA-s ja ilmus pealkirjaga «The Hiding Place». Inglismaal ilmus raamat kuus kuud hiljem 2019. aasta augustis ja pealkirjaga «The Taking of Annie Thorne».

Inglise pealkiri ja kaanekujundus on ka maakeelsel Varraku väljaandel. Tegelikult on enamikel muu maailma tõlgetel sama pealkiri ja kaas, et tundub siis kaanon ja agendi nõue olevat. Ja kui aus olla, siis briti pealkiri on ka parem.

Hinnang
Puhtakoeliseks õuduslooks ei nimetaks ma romaani juba seetõttu, et lisaks õudusele huvitab autorit ka olude kriitika, mõõdukalt kriminaalsed tegelased, koolielu ja koolikiusamine ning mis kõik veel. Autor kas ei suuda püsida ühes laadis või on selline hüplemine tal teadlik. Romaani alguses kippusin ma pigem autorit süüdistama, aga lugemise edenedes pigem tunnustama. Ilmselgelt saab C. J. Tudor endale püstitatud kõrguste ületamisega hakkama. Kuigi tegevus hüpleb teemalt teemale, hüppab ajaliselt edasi-tagasi ning on reaalselt toimuv ja on peategelase mõtted; suudab autor siiski loo kenasti ohjes ja lugejale arusaadava hoida. Mulle lugejana selline loo esitus ei meeldinud, aga ausa inimesena tunnistan, et autor sai hakkama.

Raamat on julm ja ajuti ka jälk. Jälkused tulevad mängu siis, kui autor kirjeldab, mida lapsed üksteisega teevad. See, mida me umbmääraselt nimetame koolikiusamiseks, kuid mille sisu see neutraalne sõna sageli edasi ei anna. Laste vaimse ja füüsilise sadismi kõrval on romaanis kirjeldatud üleloomulik õudus juba päris leebe ja hubane.

Õudusest! Kui tahta olla väga küüniline, siis võib romaani õudusideestiku kokku võtta lihtsalt – H. P. Lovecrafti jutt «Rotid müüri taga» segatuna Stephen Kingi romaaniga «Lemmikloomasurnuaid». Ma ei tahaks öelda, et ebaoriginaalne, aga üldjoontes on mainitud kahe teose segu küll.

Ma ei oska öelda, kas ma soovitan romaani lugeda või mitte? Oli hetki, kus romaan mulle tõesti ei meeldinud. Ei meeldinud C. J. Tudori kirjutamislaad, ei meeldinud teemad, ei meeldinud tõlkija Jüri Kolgi kirg liigkasutada sõna «pask». Samas, ma lugesin selle romaani ühe õhtu-ööga läbi – kui pimedaks läks, siis alustasin ja kell viis hommikul lõpetasin. Ju siis ikka köitis ja meeldis!

Viited