KIRJANIKUDKUNSTNIKUDTOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKASARIANTOLOOGIADANTOLOOGIADAUTORIKOGUD
LAVASTAJADNÄITLEJAD • RIIGID



Showing posts with label Jevgeni Batšurin. Show all posts
Showing posts with label Jevgeni Batšurin. Show all posts

14.5.26

Richard Wormser «Pan Satyrus»


Kui Nõukogude Liidus lennutati kosmosesse koeri, siis USAs saadeti orbiidile üks šimpans. Need loomad on jätnud oma jälje ka ulmekirjandusse, aga konkreetselt siin tuleb juttu Richard Wormseri 1963. aastal ilmunud romaanist «Pan Satyrus», mille viljakas pulpautor kirjutas 1961. aasta novembri lõpus toimunud šimpans Enose kosmoselennu värsketel jälgedel.

Kuigi Richard Wormser oli eelkõige krimi- ja westernikirjanik, on ta loomingulises kontos ka paar-kolm ulmekirjanduse piirile jäävat romaani ning ega «Pan Satyrus» pole ju žanriulme, pigem siiski ulmeelementidega satiir.

Kindlasti oli just räme koomika ja Ameerika ühiskonna kriitika põhjuseks, miks teos väga kiirelt vene keelde tõlgiti. Vähem kui kolm aastat ja paksu kirjandusajakirja «Inostrannaja literatura» 1966. aasta kahes esimeses numbris ilmuski vene tõlge «Пан Сатирус в космосе», mis veel selsamal aastal sai ka raamatuks.


Romaani sisu on lihtne. Lennutatakse pärdik orbiidile ja tagasi, järjekorras juba kolmeteistkümnes. Ulme tuleb mängu sellega, et šimpans on arukas ja räägib ning ta ehitas ka oma kosmoselaeva ümber, täiustas seda. Astronaudist ahv palub end nimetada Pan Satyruseks ja tekitab sellega suure segaduse, et mitte öelda skandaali. Võimumehed otsustavad jutuka pärdiku üldsuse eest ära peita ja samas teada saada, mida ta kosmoselaevaga tegi. Koduaresti pandud Pan Satyrus sõbruneb aga teda valvavate meremeestega ja nad panevad kambakesi plehku. Satiir on aga see, mis edasi juhtub ehk lihtsa jõugu seiklused 1960ndate USAs. Naps, tüdrukud, ühiskond ja selle kriitika.

Esimene vene raamatuväljaanne ilmus 1966. aaastal sarjas «Зарубежная фантастика». Kaanepildi ja tiitliillustratsiooni tegi Jevgeni Batšurin.

Väärib märkimist, et kui originaalis jäigi Richard Powersi kaanepildiga esmatrükk ainukeseks ilmumiskorraks, siis vene keeles jõudis romaan pärast esmatrükki ajakirjas veel kuus korda ka raamatukaante vahele ja vene keeles kipub romaani kogutiraaž kuhugi miljoni eksemplari kanti.

Läti keeles ilmus romaan 1968. aaastal sarjas «Fantastikas pasaulē».
Kaanepildi ja illustratsioonid tegi Viesturs Grants.


Romaan tõlgiti ka läti (Pans Satiruss) ja armeenia (Պան Սատիրուս) keelde. Eestis pole romaani avaldatud, küll aga tõlkis ja seadis Leonid Parašin selle raadio järjekuuldemänguks «Pan Satyrus kosmoses» (1971).

1981. aastal taastrükiti teos ameerika ulme antoloogias «Паломничество на Землю», millest 1985. aastal ilmus kordustrükk ja mis 1986. aastal tõlgiti ka armeenia keelde. Antoloogia illustreerisid Boriss Fedotov ja Anatoli Semjonov.

Raamatut võib vägagi lihtsalt n-ö mööda lugeda – tõsimeelse ulmefänni jaoks on ulmet vähe, põnevushuvilise jaoks napib seiklusi jne. Poliitiliselt laetud tegelased näevad raamatus aga armas-võimsa USA halvustamist, ehk isegi kommude vandenõud?..

Raamatusarja «Американская фантастика» köidete trükiarv oli pool miljonit, antoloogial «Нулевой потенциал» (1993) aga «kõigest» 50 000.
Antoloogia illustreeris Aleksandr Skorohod.


Kuidas aga tegelikult? No kindlasti ei saa Richard Wormseri süüdistada kommunismuses või Ameerika-vaenulikkuses. Mees kirjutas lihtsa, aga mõneti klassikalise satiiri, kus veidriku või lihtsa hinge asemel on šimpans, kelle silme läbi näidatakse siis ühiskonda kogu oma toreduses ja jaburuses.

Viimane vene raamatuväljaannne ilmus juba käesoleval sajandil, 2001. aastal. Pehmekaaneline, mille auguga ümbrispaberist võib näha Aleksei Kapinski kaaneillustratsiooni fragmenti.

Lugesin romaani esmakordselt 1983. aasta aprillis 1981. aastal ilmunud venekeelsest antoloogiast «Паломничество на Землю». Tean seepärast nii täpselt, sest lugesin õhtul pärast vanaema matuseid. Sees oli üsna tühi tunne ja taoline emotsionaalne ulmesatiir mõjus üsna teraapiliselt. Mõjus, meeldis ja jäi meelde. Käeoleval aasta aprillis originaali üle lugedes oli emotsioon küll pisut nõrgem ja see õhuke romaan tundus ka pisut venivat, aga ausa nelja teenib teos välja küll.


Viited

18.12.09

John Kippax «Friday»

Inglise ulmekirjanik John Kippax polnud eriti viljakas: paarikümne aastaga avaldas ta neli romaani ja umbes nelikümmend juttu. Ei omanud vapustavat menu eluajal ning on tänapäeval praktiliselt unustatud. Et miks teda siis üldse lugeda? Spetsiaalselt mehe tekste vist otsida ei tasu, aga kui ette jääb ja huvi on, siis lugeda ju võib. Ametioskused olid autoril korralikud ning isegi omad helged hetked olid ta teostes olemas.

Jutt «Friday» ilmus 1959. aasta veebruaris ajakirja «New Worlds Science Fiction» 80. numbris. Teksti on peetud taastrükkimise vääriliseks inglise keeles ning on tõlgitud ka vene keelde.


Sisu
Kahemeheline kosmoselaev teeb võõral planeedil mitte just kõikse õnnestunuma maandumise ning meestele saab üsna pea selgeks, et sel planeedil peavad nad pikemalt elama.

Eks võetakse ette ka pisuke uurimisretk ja leitakse kusagilt koopast inimese skelett... ning mehe päevikutest selgub, et ka tema tegi läbi laevahuku ja...


Seosed
Minu andmetel pole see jutt ühegi sarja osa.


Hinnang
Kui nüüd päris aus olla, siis oli tegu sellise mittemidagiütleva jutuga. Miks siis ikkagi hindeks neli?

Esiteks oli seda juttu mõnus lugeda... et võtsin voodi eest Jevgeni Brandise, Vladimir Dmitrevski ja Venjamin Kani koostatud antoloogia «Туннель под миром: Сборник англо-американской фантастики» (1965) ning lugesin jutu ühe hooga läbi. Teiseks oli see selline tore ja lihtne lugu... et ei mingit postmodernset punnitamist. Kolmandaks oli see jutt mõnusalt lühike. Neljandaks oli seal siiski ka mõni jõnks sees... et polnudki nii lihtne lugu.

Ja samas poleks ka midagi katki, kui ma poleks seda juttu lugenud.


Märgiks veel ka ära mõnusa ja pulbimaigulise pildi, mis seda juttu antoloogias illustreeris. Vaatad ja ei usugi, et Jevgeni Batšurin on autoriks.


Viited