Sisu:
On kunstnik ning lugeja saab üsna kohe ka aimu, et päris normaalne see mees pole. Mingil hetkel hakkab kunstniku vastu huvi tundma üks endine politseinik. Kas ta just kahtlustab midagi, aga kuna jutt on antud vaimselt haige kunstniku silme läbi, siis kunstnik on täitsa veendunud, et eksvõmm tema järele nuhib.Vilunud lugeja arvab ilmselt nüüd, et selge, et haige kunstnik ning tema veel haigem ja mõrtsukalikum looming. Ja vilunud lugeja eksib. Antoloogia «Witpunk: Stories with Attitude» (2003) tekstide puhul näikse suisa eesmärgiks olevat tüüpskeemide pea peale keeramine. Nii ka selle jutu puhul, kus küsimuseks pole kunstnik, kus küsimuseks on hoopis eksvõmmi olemus.
Seosed:
Jutt kasutab vägagi banaalset skeemi, kus lugu antakse hullumeelse päeviku sissekannete kaudu.
Hinnang:
Miks siis neli, aga mitte viis? Jutt on hästi kirjutatud, on ka banaalsesse skeemi uut verd valatud, aga... neid aga-sid on aga üsna mitu. Oleks tegu algaja jutuga, siis oleks viis kindel, kuid Don Webb pole algaja. Suuremaks puuduseks on aga teksti tagumine pool ja iseäranis lõpp, sest antud banaalse skeemi ümberväänamise ja valitud jutustamislaadiga mängis autor end minuarust ummikusse ning seda näitab kenasti ka umbsevõitu lõpp. Tore üritus, aga loeb siiski vaid tulemus!
Lingid:
No comments:
Post a Comment