KIRJANIKUDKUNSTNIKUDTOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKASARIANTOLOOGIADANTOLOOGIADAUTORIKOGUD
LAVASTAJADNÄITLEJAD • RIIGID



24.4.12

Uus hiir ja uus Friedenthal

Aprill on hiirekuu, ehk taaskord ilmus ulmeajakirja «Algernon» värske number.


Sisuks kolm eesti juttu ja kolm tõlkejuttu, üks kordustrükk ja katkend nüüdseks juba ilmunud romaanist.


Pean silmas Meelis Friedenthali romaani «Mesilased», mille just äsja avaldas kirjastus Varrak. On avaldatud kahtlust, et kas see romaan üleüldse ongi ulme, aga kuna tutvustav katkend ilmus ulmeajakirjas, siis...


Viited

12.4.12

Kosmonautikapäev

Täna, 12. aprillil on kosmonautikapäev... ei, mitte Eestis, ikka seal, kus kosmonautika au sees on... tähtpäeva puhul siis paar kosmonaudi ulmemaali...


Siinolevad kaks pilti on maalinud Aleksei Leonov, esimene kosmonaut, kes väljus avakosmosesse ning ühtlasi tuntud ulmekunstnik. Paljud oma pildid maalis Leonov kahasse kunstnik Andrei Sokoloviga, aga mingi osa tegi ta siiski üksi, ka siinolevad.


Ülemine maal kannab nime «Ees ootab Maa» (Впереди Земля), alumine aga «Selenodeedid» (Селенодезисты). Neid pilte on avaldatud ka teiste nimedega – esimest pealkirjadega «Maalähedasel orbiidil» ja «Veri illuminaatori taga», teist aga «Kuul», «Inimesed Kuul» ja «Kuu «geodeedid»». Kindlasti on neid libapealkirju veel, aga rohkem ei tulnud mulle hetkel meelde.


Viited

11.4.12

Cowboys & Aliens (2011)

Hakkasin filmi vaatama üsna ettevaatlikult, sest mulle oli justkui kusagilt kõrvu jäänud, et ilge jama on...


Õnneks oli kohe alguses kiire tapatöö ning kummaline ja ajastusse mittesobiv tehniline vidin miski mehe randmel.


Sisu
Miski mees tuleb kusagil maastikul teadvusele. Tüüp on kõvasti räsida saanud ja ta randmel on kummaline metalne võru. Tüüp põrnitseb rannet, aga siis tuleb neli skalbikütti ning tahavad tüübi kinni võtta – läheb löömaks...


Algustiitrite järel on tüüp miskis mahakäivas linnas. Endiselt ei mäleta ta midagi, läheb jälle rüselemiseks ning tüüp pannakse kiirelt soolaputkasse. Selgub, et ta on miski tagaotsitav lindprii.


Õhtul hakatakse tüüpi linnast maakonnakeskusesse viima, aga siis ründavad linna miskid kummalised lennuaparaadid... läheb taas mölluks.


Seosed
Film põhineb 2006. aastal ilmunud samanimelisel koomiksil ning seega võiks need kõiksugu «tarkpead», kes filmile vaimuvaest pealkirja ette heidavad oma suu nüüd ja igaveseks kinni panna.


Koomiksit pole ma lugenud, seega ei oska ma midagi öelda ekraniseeringu täpsuse kohta.


Hinnang
Kui ma filmi vaatama hakkasin, siis ma teadsin, et see pole just vaatajate ja kriitikute lemmik, aga kui ma vaatamisjärgselt käesoleva postituse tarbeks wõrgust pilte ja viiteid otsisin, siis tundus küll, et ma nägin hoopis mingit muud filmi.


Mulle meeldis eelkõige just see hea ja paljuski esmakordne žanrite segamine. Jah, ma olen näinud neid nimekirju ulmewesternitest ja enamuse neist filmidest ka ära vaadanud, aga praktiliselt kõik varasemad on kas siis kehvad või westerniesteetika venitamine kosmosesse ja tulevikku. «Kauboid ja tulnukad» on western, kuhu toodi sisse tulnukad ning asjast ei tehtud mingit palagani.


Sellise nimeka näitlejateansambli puhul pole põhjust näitlejatööd eraldi esile tõsta, sest sellega on kõik korras. Küll aga kiidaks visuaale! Eriti aga kiidaks mõnusalt ühtlast ja pisut laiska tempot ning pisut eemalviibivat meeleolu.


Maksimumhinne tuleb siit kenasti kätte ja mitte sugugi protestist. Teeksin julge avalduse ning väidaksin, et see film võib aja jooksul isegi teatavaks kultusfilmiks saada... noh, et kui see igat värsket filmi saatev vaht ja jauramine maha vajub ning filmi hakatakse võtma asjana iseeneses.


Viited

10.4.12

Pool tosinat energiahiidu

Minu üldine tõrksus ja tahtmine massist eristuda tekitab olukorra, kus ma lihtsalt ei suuda ajakirja «Reaktor» ilmumispäeval teha veel ühte postitust teemal «uus number ilmunud»... noh, et teistele taolistele lisaks.



Täna, miski tosinajagu päevi hiljem, olen ma aga uhkes üksinduses ning sellest postitusest on ehk abi neilegi, kel õigeaegne uudis märkamata jäi. Tõtt-öelda plaanisin ma seda postitust juba eelmisel nädalal, aga leidsin, et riigipühal miski uudise tegemine on nonsens. Tore, et ootasin, sest nüüd saan ma ka viidata onu Kalveri arvustusele...


Viited

9.4.12

Jacek Piekara «To, co najważniejsze»

Jutt «To, co najważniejsze» avab Jacek Piekara kogu «Arivald z Wybrzeża» (2000).


Sisu
Arivald oli maag, vähemasti arvasid Mereäärse elanikud sedamoodi. Kes siis ikka käib ringi sinise ja hõbetähtede kaetud mantliga, kel on kristallkuul jne.

Tegelikult oli Arivald petis. Mehe nimi oli hoopis Penszo ning ta oli rändlaulik, kes kogemata sattus juures olema, kui üks vana maag keset paksu metsa suri. Penzo mõtles, et viib maagiaraamatu, kristallkuuli, mantli ja muud asjad mõne teise maagi kätte, aga uudishimust vaatas ta maagiaraamatusse ja juhtumisi sai sellest aru ning üsna kähku sai ta ka lihtsamad trikid selgeks. Penzo võttis endale nimeks Arivald ning asus elama Mereäärsesse, sest sealse kehva maanurga vastu ei tundnud huvi ei vallutajad, ei kaupmehed ning oht saada paljastatud oli peaaegu olematu.

Ühel hommikul avastab Arivald, et Mereäärsele ligineb piraatide laevastik, et üks maag on nad palganud ning see maag teab väga hästi, et Arivald on kõigest Penzo. Maag lubab, et Arivaldi tapab ta niikuinii, Mereäärse printsessi võtab ta samuti naiseks niikuinii – küsimus on vaid selles, et kas ta ka Mereäärse hävitab?


Seosed
«See, mis kõige tähtsam» on esimene sarjast «Mereäärse Arivaldi lood» – ilmus esimesena ja on sarjasiseses kronoloogias esimene.


Jutt ilmus esmakordselt ulmeajakirja «Fenix» 1992. aasta esimeses numbris. 2000. aastal ilmus Jacek Piekara jutukogu «Arivald z Wybrzeża», mis sisaldas kõik seniilmunud Arivaldi-sarja tekstid. 1996. aastal tõlgiti jutt tšehhi keelde ja avaldati pealkirjaga «Nejdůležitější na světě» poola fantasy antoloogias «Maladie: Andrzej Sapkowski a dalších jedenáct mágů polské fantasy». 2005. aastal ilmus Arivaldi-lugude täiendatud uustrükk «Ani słowa prawdy», millest 2008. aastal tehti uue kujundusega kordustrükk.

Arivald on tegev ka Jacek Piekara loodud arvutimängus «Książę i Tchórz» ning levib kuulujutte, et kirjanik kavatseb edaspidigi sellest maailmast lugusid kirjutada.


Hinnang
Hakkasin seda teksti lugema pigem kohusetundest, sest ma arvasin end üldiselt teadvat, et mis laadi asju Jacek Piekara kirjutab ning kuna ma Arivaldi-sarjast midagi lugenud polnud, siis mõtlesin maitseproovi võtta. Tulemus ei olnud eriti ootuspärane. Ei, ma ei pea Jacek Piekarat viletsaks kirjanikuks, pigem vastupidi, aga olles lugenud ta vanemaid ja uuemaid tekste, oli mul enda arvates juba üsna selge pilt, et mida oodata võiks. Arvasin, et selline rahulikult ja suisa muretult algav lugu ei saa hästi lõppeda. Kuna teadsin, et see on sarja esimene tekst, siis oli selge, et Arivald jääb ellu... kuid kahtlustasin, et täiskomplekti kehaosadega ja terve mõistusega ta seda juttu ei läbi.

Pean tunnistama, et ääretult meeldiv on kogeda, kuidas juba väljakujunenud arvamus autorist paraja põntsu saab. Neli oli hindeks enam kui kindel, aga jutu järelmaitse sundis mind maksmimumhinnet panema. Ei ole just palju tekste, mis oleksid siiralt heasüdamlikud ning ei mõjuks sealjuures läilalt.


Viited

5.4.12

Vladimir Arenev «Критические дни»

Lühikeste jutujubinatega, ehk siis viisakamalt öeldes laastudega, on sageli nõnda, et kas käib see kolks, või siis mitte...


Ukrainas elava ja vene keeles kirjutava Vladimir Arenevi laastuga «Kriitilised päevad» mul see kolksatus käis ning sellest ka maksimumhinne.


Sisu
Autor pajatab loo Marina ja Artjomi armastusest maailmas, kus kõigile on kättesaadav virtuaalreaalsus ning kus kõigi geene on täiendatud. Progejad olid lohakad ja kohtusid kaks inimest, kes kohtuma ei pidanud...


Seosed
Laast ilmus ajakirja «Mir fantastiki» käesoleva aasta märtsinumbris, otse sisukorra sabas, kus juba teist aastat on selline lehekülg, millel tekst pildiga pooleks.


Hinnang
Ütlen lihtsalt: mulle see ülilühike tekst meeldis. Elegantne, hästi esitatud, napid ja täpsed detailid ning maailm, mis jääb kripeldama. Eraldi tahaksin aga ära märkida Vladimir Arenevi head mõõdutunnet.


Viited

4.4.12

Raul Tammeti filmid HÕFF-il

Tänavusel HÕFF-il on minu kui paadunud ulmefänni jaoks kõige ootamatum vast võimalus näha Raul Tammeti kahte ulmelist lühifilmi.

Tegelikult polegi ma päris kindel, et kas «Soolo» (1979) ongi ulmefilm, «Pulmapilt» (1980) on seda aga kindlasti.

Tegu on siis peaaegu pooletunniste filmidega, mille olemasolust olen ma ammu teadlik, kuid mida mul seni näha pole õnnestunud. Võib-olla omal ajal neid mõnes Tallinna või Tartu filmiklubis isegi näidati, kuid Brežnevi-aja Pärnu koolipoisil selline võimalus puudus. Teisisõnu, lugesin neist ajakirjandusest, aga näha ei saanud.

Eks ma annan endale aru, et võib tulla ränk pettumus, aga Ulmeguruna olen ma suisa kohustatud need ära vaatama, kuid eks huvi ole samuti. Püüan täitsa teadlikult omi ootusi väga kõrgeks mitte ajada ning katsun vaadates ka arvestada, et millal ja mis tingimustes need filmid tehtud on.

Kel aga tekkis küsimus, et kes see Raul Tammet üleüldse on, siis allpool viide Olev Remsu loole ««Kogu» Tammet» (TMK 2/2009). (Hoiatan, et see kirjatükk sisaldab üsna palju filmide sisuseletusi.)


Viited

1.4.12

Ilmus «Saladuslik juhtum Aresburgis»

Eelmine nädal potsatas mu postkasti maksikiri, mis sisaldas uut eesti ulmeromaani «Saladuslik juhtum Aresburgis».


Romaan tundub olevat omakirjastuslik, sest ma ei suutnud raamatust leida mingitki viidet ühelegi kirjastusele. Hermo Kriivik on mulle täiesti tundmatu autor ning põgusal vaatlemisel tuvastasin, et raamatu tegevuspaigaks on Marss ja žanriks ulmekrimka. Eks esimesele viitab ka kaanekujundus ja teisele pealkiri, mis krimkafännidele peaks palju ütlema. Tundmatu autor on endale pannud üsna ulja algkõrguse, seda kas ta ka latist üle sai, saan ma öelda küll alles pärast romaani lugemist.