Ulmeseosed: kunst

Showing posts with label kunst. Show all posts

30.8.13

Kõrge ristiretk – Franco Brambilla

Nagu näha, olen ma viimasel kahel kuul vähe bloginud... ja see on veel hästi öeldud! Vabandavaid asjaolusid on, aga nendest ehk hiljem ja veel hiljem...

Nagu postituse pealkirigi ütleb on siinavaldatav pilt Franco Brambilla nägemus Poul Andersoni romaanist «Kõrge ristiretk» (The High Crusade; 1960, ek 2000). Ülal pilt ise ja all pilt eelmisel aastal ilmunud raamatu kaanel.

Selle postitusega alustan ma siis siin blogis sarja, mis peaks pakkuma silmailu ja olema ka hariv. Et huvitavate kunstnike tehtud pildid ja näited muu maailma raamatukaantest. Selguse huvides valin ma eesti lugejale tõlgete kaudu tuttavad teosed.

Viited

12.4.13

Kosmonautikapäev!

Head kosmonautikapäeva kõigile, kellele see päev korda läheb...

Maali nimi on «Separation of the Third Stage» ja autoriks on Chesley Bonestell. Mul on kodus küll üks kosmosekunsti album, kus selle pildi nimeks on hoopis «Separation of Stages», kuid kahtlustan, et see pealkiri on kellegi viga või liigne loomingulisus. Chesley Bonestell on moodsa kosmose- ja ulmekunsti üks alussambaid ja ta oli oma loomingus ääretult täpne ning seetõttu arvan, et kui ta juba maalis kosmoseraketi kolmanda astme eraldumist, siis nimetas ta ka pildi vastavalt.

Viited

5.2.13

Naljakad tunnimehed

Taaskord pean blogima raamatust, mida ma lugenud pole ja ilmselt ka ei loe...

Lihtsalt, et kui täna mulle see kaanepilt ette juhtus, siis esimese asjana turtsatasin naerma. Äh, mis ma seletan: klõpsake pilt suuremaks ja veenduge ise!

Viited

21.1.13

Kolm kolmeköitelist Kingi

Ilmselt on paljud kirunud seda Eesti kirjastuste kommet, mis lubab romaane kaheks-kolmeks jagada ja siis neid eraldi ühikutena müüa.

Eks mujalgi maailmas juhtub seda, et romaanid ilmuvad mitmes köites, kuid kultuursetes riikides ei tehta sealjuures nägu, et otsekui oleks tegu erinevate raamatutega... ei, need köited ilmuvad üheaegselt ja neid müüakse ka koos.

Käesolevas postituses siis pildiliste näidetena kolme Stephen Kingi mahuka romaani prantsuse tõlked pehmekaaneliste raamatutena kolmes köites. Romaanid on «It» (1986), «The Stand» (1978/1990) ja «The Tommyknockers» (1987). Kuigi ühtegi neist romaanidest pole eesti keelde tõlgitud, peaksid kaks esimesena mainitut olema tuttavad korralike minisarjade kaudu.

Kõik kolm romaani andis välja kirjastus J'ai Lu. Kui romaani «It» köited ilmusid aprillis, oktoobris ja novembris 1992, siis romaani «The Stand» köited ilmusid 1992. aasta septembris ja romaani «The Tommyknockers» omad 1993. aasta jaanuaris. Kõigi kolme kaanepildid tegi Matthieu Blanchin ning nii nagu romaanid lõigati kolmeks, nii on ka kaanepildid ühe suure pildi kolm osa.

Viited

14.1.13

Mina, Surmailm ja Ian Miller

Kunagi ammu, kui juba oli Eesti Vabariik, tellisin ma esmakordselt välismaalt raamatuid.

Valisin igasugu kraami välja, aga lõpuks jäid valikusse alles neli köidet uuemat ja vanemat õudust ning kaks Harry Harrisoni jutukogu ja sama mehe romaanide triloogia «Surmailm» (Deathworld). Mul olid selle triloogia romaanid küll vene keeles loetud ning ka mitmes erinevas väljaandes koduses raamaturiiulis olemas, aga tundus, et sedavõrd head ja olulised teosed peaks mu koduses kogus ka originaalidena olema.

Ei saa väita, et ma oleks pidanud seda mõtet hiljem kordagi kahetsema ning võtan neid köiteid tänaseni heldimusega kätte ja loen...

Tellisin raamatud pimesi... ehk siis tellimiskataloogis kaanepilte polnud ning ma polnud isegi päris kindel, et kas ma saan kogu triloogia ühtses kujunduses. Kuid läks õnneks ning sain kõik kolm köidet Ian Milleri okkaliste kaanepiltidega.

Kummaline oli hoopis see, et kui esimese ja kolmanda romaani kaanepilt sai tiitellehel mustvalge korduse, siis teisel romaanil oli tiitellehel pildi asemel hoopis romaani moto. Odavad suuretiraažilised pehmekaanelised ja nende kujunduslikud iseärasused. Just seepärast on siinses postituses kolm värvilist kaanepilti ja kõigest kaks mustvalget illustratsiooni.

Viited

1.8.12

Kuu. Tormide ookean. Gagarini prospekt. Aasta 1996

Käesoleva kunstipostituse teemaks on Juri Švets ja üks tema viimaseid ulmemaale.

Maali nimi on «Луна. Океан бурь. Проспект им. Гагарина. 1996 год» ning see on ajakirja «Tehnika – molodjoži» väitel dateeritud 1972. aastaga. Kuna kunstnik samal aastal ka liiklusõnnetuses hukkus, siis võib üsna kindlalt oletada, et tegu ongi Juri Švetsi viimase maaliga... või siis vähemasti viimase lõpetatud maaliga.

Pilt annab ka aimu, et mehe (1902–72) parimad loomeaastad jäid varasemasse aega, täpsemalt kolme-, nelja- ja viiekümnendatesse. Tuleb veel ka mainida, et tänapäeval mäletatakse Juri Švetsi eelkõige kui filmikunstnikku. Eks pealkirjad «Город под ударом» (1933), «Новый Гулливер» (1935), «Космический рейс» (1935), «Небо зовет» (1959) ja «Мечте навстречу» (1963) kõnelevad enda eest ning nimetatud said vaid ulmefilmid.

Viited

22.7.12

2011. aasta parim ulmeraamatu kaas

Eesti Ulmeühing otsustas koos Stalkeri-hääletusega läbi viia ka küsitluse parima eestikeelse ulmeraamatu kaane asjus. Igaüks, kes osales Stalkeri hääletusel, võis kirja panna tema arvates parima 2011. aastal eesti keeles ilmunud ulmeraamatu kaane. Hinnata võis ainult kaanepilti, aga võis hinnata ka üldmuljet tervikuna.

Võiks öelda, et küsitlus erilist vastukaja ei saavutanud, aga võimalik, et me reklaamisime seda ka vähe... igatahes väitsid mitu inimest, et nad ei teadnudki sellest. Napid tulemused leiab ULME.EE lehelt (viide allpool).

Ise ma küsitluses ei osalenud, aga kuna see teema on juba mitu päeva kirgi kütnud, siis ma leidsin, et arukam oleks oma valik siia panna, et siis on mul lihtsam seletamise asemel lingiga vehkida.

Kaks n-ö enam äramärkimist leidnud kaanepilti Pierre Péveli «Kardinali Mõõgad» (Varrak) ja Maniakkide Tänava «Euromant» (Fantaasia) minus suuri ja sügavaid tundeid ei tekitanud.

Ma pole Péveli romaani veel lugenud, aga see, mida ma teose kohta tean, ei lähe just kokku selle kaanepildiga. Samas, pilt on kena! Kuid need praktiliselt nähtamatud kuldsed kirjad!? Ma võin olla puudega, aga ma tahaks siiski teada, et mis raamat see on ja kes on autor.

Maniakkide Tänava jutukogule on etteheited praktiliselt samad. Pilt on hea, aga kirjad on taas peaaegu loetamatud... vabandust, raamatu pealkiri on siiski loetav, kuigi seda lahendust just heaks ei nimetaks.

Ma panen muideks teadlikult selle postituse juurde kaanepildid üsna pisikestena, et näidata, kuivõrd hämar puder kodumaise ulmeraamatu kaanel valitseb...

Allpool siis kolm minu arvates parimat eestikeelse ulmeraamatu kaant möödunud aastast...

Minuarust kõige parem eestikeelse ulmeraamatu kaas oli Guy Gavriel Kay «Tigana» (Varrak). Jah, kui norida, siis tõstatub taas küsimus, et miks maakeelne ulmekas on sinise kaanega... ei meeldi mulle ka pealkirja poolitamine, aga siin ma suisa lepin sellega. Suurimaks miinus on pigem, et kaanepilt viitab antiigile ning ega väheminformeeritud lugeja ei saagi aru, et tegu on fantasyromaaniga.

Siiski tuleb nõustuda ühe ulmefänni öelduga: «Toomas Niklus on parim raamatukujundaja Eestis!»

China Miéville «Linn ja linn» (Varrak) saaks minult siis n-ö teise koha. Kujundanud Jüri Jegorov. Eks ta pisut sinna fotokaane nurka läheb ning fotokaasi ma jälestan... kuid tulemus loeb ja tulemus mulle meeldib. Eks raamatu puhul olegi oluline, et kutsuks kätte võtma, oleks meeldiv käes hoida ning lugemisjärgselt kah tõrget ei tekitaks.

Olen kunagi ammu isegi ühele kunstnikule seletanud, et suurt kunsti võid sa teha ateljees ja kunstisaalis, raamatukaas peab aitama raamatut müüa. Või siis vähemasti ei tohiks võimalikku ostjat/lugejat peletada...

Kolmanda koha annaks ma H. P. Lovecrafti romaani «Hullumeelsuse mägedes» (Fantaasia) kaanele.

Ma ei ütle, et kõik «Orpheuse Raamatukogu» vihikud oleks ühtemoodi head. Mihkel Laari üldkujundus pole just 100% mu lemmik ning ka kaanepildid on teinekord pannud õlgu kehitama. Kui sarja esimene köide pani laksu ära küll: seekord sobis nii üldkujundus, kui ka Aleksander Rostovi kaanepilt.

Jah, paar-kolm head kaanepilti leiaks ma veel... ning siis ongi kõik!? Masendav, eksole!? Ma ei saa öelda, et kaaned poleks profilt tehtud, aga kui kõik muu on isegi enam-vähem korras, siis kindlasti osatakse kaanele panna mõni loetamatu font, teha see imepisikeseks, või panna vale värviga ebasobivale taustale. Esineb ka abituid joonistusi ning mõttetuid fotosid odavatest pildipankadest. Eestikeelse (ulme)raamatu kaane(pildi) puhul pole isegi mõtet arutleda, et kas see on moodne ja ajaga kaasaskäiv – pigem võib arutleda teemal, et kas õnnestus, või siis mitte.

Viited

ULME.EE: Parima kaanepildi küsitlus

30.6.12

Vastamisi vaenuliku tulnukaga

Mul on selle pildi suhtes miski kummaline nõrkus... seletada ei oska, aga on...

Pildi autor on Ken Barr ja selle pealkiri peaks olema «Confrontation with Hostile Alien», vähemasti väitis seda ajakirja «Omni» 1980. aasta märtsinumber, kus see (ja teiste kunstnike taolised) illustreeris(id) Robert Sheckley mõtisklust «Star Seekers».

Tuleb tunnistada, et ma ei teagi, kas see pilt on tehtud konkreetset teose põhjal, või on Ken Barr lasknud oma fantaasial vabalt möllata. Jah, esiplaanil oleva mehe käisel paistev embleem peaks mul justkui mingi kellukese helisema panema, aga ei pane...

Viited

12.4.12

Kosmonautikapäev

Täna, 12. aprillil on kosmonautikapäev... ei, mitte Eestis, ikka seal, kus kosmonautika au sees on... tähtpäeva puhul siis paar kosmonaudi ulmemaali...

Siinolevad kaks pilti on maalinud Aleksei Leonov, esimene kosmonaut, kes väljus avakosmosesse ning ühtlasi tuntud ulmekunstnik. Paljud oma pildid maalis Leonov kahasse kunstnik Andrei Sokoloviga, aga mingi osa tegi ta siiski üksi, ka siinolevad.

Ülemine maal kannab nime «Ees ootab Maa» (Впереди Земля), alumine aga «Selenodeedid» (Селенодезисты). Neid pilte on avaldatud ka teiste nimedega – esimest pealkirjadega «Maalähedasel orbiidil» ja «Veri illuminaatori taga», teist aga «Kuul», «Inimesed Kuul» ja «Kuu «geodeedid»». Kindlasti on neid libapealkirju veel, aga rohkem ei tulnud mulle hetkel meelde.

Viited

7.1.12

Charles Addams – 100

Täna, 7. jaanuaril möödub sada aastat Charles Samuel Addamsi sünnist. Charles Addams on see kuulus karikaturist, kes mõtles välja perekond Addamsi jne.

Google tähistab seda ümmargust numbrit talle omasel kombel, aga siinmail jääb see nägemata, sest meie jaoks on Google'il varuks Oskar Lutsu 125. sünniaastapäev. (Nagu pildilt näha sain ma UK Google'st selle Addamsi pildi siiski kätte.)

Viited

23.12.11

Neljakäeline jõuluvana

Ilmselt pole selle blogi lugejate jaoks saladuseks, et ajakirjaulme ja ulmeajakirjad on minu suur kirg. Vähemasti olen ma selle nüüd ja siin välja öelnud...

Ajakiri «Galaxy», ehk täpsemalt «Galaxy Science Fiction» oli eelmise sajandi viiendal ja kuuendal kümnendil kindlasti üks olulisemaid ulemajakirju maailmas, kui isegi mitte see kõige olulisem.

Ajakirjade puhul on oluline ka illustreeriv materjal ning siit tulebki tänase postituse teema: ajakirja «Galaxy» kuulsad jõulukaaned, ehk siis pealkirjas mainitud neljakäeline jõuluvana.

Neljakäelise jõuluvanaga kaasi ilmus kokku kaheksa ja kõik need pildid maalis Ed Emshwiller. (Kui piltidele klõpsata, siis näeb neid ka suuremalt.)

Viited

23.11.11

Stanisław Lemi esimese raamatu juubel

Google väidab, et 60 aastat tagasi ilmus Stanisław Lemi esimene raamat. Kuupäeva asjus ma kindel pole, aga tõsi see on, et 1951. aastal ilmus romaan «Astronauci» ning seda peetakse Stanisław Lemi esimeseks raamatuks.

Igatahes tähistab Google täna seda juubelit interaktiivse animatsiooniga, mis tehtud Daniel Mrózi illustratsioonide põhjal. Daniel Mróz oli geniaalne Poola raamatukunstnik, keda kõige rohkem seostatakse just Stanisław Lemi teostega.

Kuna Daniel Mróz seda astronautide romaani illustreerinud pole, siis kasutas Google jutukogu «Cyberiada» (1965) pilte, mis peaksid vist olema antud kunstniku kõige kuulsamad.

Viited

4.9.11

«Space Oddity» kui lasteraamat

Teinekord satub mu Facebooki seinale päris ootamatut kraami – näiteks uudisnupp (viide allpool) sellest, et David Bowie üliolulisest ja -kuulsast laulust «Space Oddity» on tehtud piltidega lasteraamat.

Pildid joonistas Andrew Kolb ja algselt oli see raamat kunstniku kodulehelt ka tasuta allalaaditav... praegu enam miskipärast pole. Samas, kui klõpsata allpoololevat esimest viidet, siis seal uudisnupu juures on see raamat samuti pilthaaval vaadatav.

Viited

24.8.11

Jorge Luis Borges – 112

Täna, 24. augustil möödus 112 aastat ulmekirjaniku Jorge Luis Borgese sünnist.

Ma usun, et Borgese nimetamine ulmekirjanikuks tekitab veel tänaseni hämmingut mõlemal pool rindejoont: tavakirjanduse huvilised tahaksid Borgese ilmselt suruda maagilise realismi pindeajavasse puusärki ning ortodoksed ulmefännid, kelle pühakiri on trükitud pulpformaadis, ajaksid ilmkuulsa argentiinlase ulmest nii kaugele kui võimalik. Jorge Luis Borges on ulmekirjanik, meeldib see siis kellegile või mitte!

Blogipostituse põhjustas siiski Google'i teemakohane päevapilt, mis mulle ilgelt meeldib, kuigi ma ei osanud seda kohe Borgesega siduda.

Viited

17.8.11

Hirmus värk!

Kusagilt wõrgust ma selle pätsasin. Millal ja kellelt? Ei mäleta. Kes autor? Ei tea. Aga hea see on ja sumedasse augustiõhtusse sobib samuti...

2.7.11

Hilda ja tondijutud

Tavaliselt ma n-ö ristpostitusi ei tee... st pean oma erinevad blogid lahus... kuid mõnikord ikka juhtub. Näiteks täna nende piltidega Hildast – üks kohe sobib siia blogisse!

Duane Bryersi tehtud pilti vaadates tuli kohe endalgi tahtmine mõnda head tondilugu lugeda... või suisa karmi õudusjuttu...

Viited

Les Toil: Hilda Page

23.6.11

Tähesõdade turismiplakatid

Vihmane ja tormine ilm on mul lubanud taaskord rohkem arvuti taga istuda... sedavõrd, et olen täna isegi paar tundi wõrgus suvaliselt ringi traalinud ja kõiksugu vahvaid ja harivaid ulmeasju leidnud.

Näiteks needsamad Tähesõdade (Star Wars) maailma teemalised turismiplakatid ühest taanikeelsest blogist.

Tõstsin sealt kaks oma blogisse näidiseks ning allolevalt viitelt leiab ülejäänud. Sedasama blogi tasub ka muidu vaadata... eriti neil, keda huvitab lennundus, kosmonautika, tehnikajaburused jne.

Viited

steampunk.dk: Herlige turistplakater fra en galakse langt, langt væk

19.8.10

Tuleviku skafander

Vanu ulmeennustusi on naljakas lugeda ja vaadata, aga samas on neis ka mingi mõnus emotsioon... midagi sellist, millest me oma postmodernsel ja iroonilisel ajal oleme ilma jäämas.

Ülalpoololev jutt kehtib ka Frank R. Pauli pildi kohta, mis peaks kujutama tuleviku skafandrit. Vaatad seda ajakirja «Amazing Stories» 1939. aasta juuninumbri tagakaanel ilmunud pilti, klõpsad suuremaks, loed selgitusi, muigad heatahtlikult ja tunned end mõnusalt.

Viited

15.8.10

Inimene Marsilt

Kui üldse mõni ulmepilt on krestomaatiline, siis on seda Frank R. Pauli «The Man from Mars». Ilmus see ajakirja «Fantastic Adventures» esimese numbri, ehk siis 1939. aasta mainumbri tagakaanel.

Ajakirjas endas oli ka paar sõna kunstnikult, kus ta põhjendas oma marsielaniku nägemust ning oli ka seletustega joonis, mille ma siia postitusele samuti lisasin ning mida sarnaselt teiste piltidega ka suuremaks saab klõpsata.

Aga miks ma seda pilti krestomaatiliseks nimetasin? Seepärast, et olen seda pilti kohanud kõikvõimalikes ulmet käsitlevates raamatutes, kus siis vastavalt vajadusele on seda toodud kui ebateadusliku ulme näidet, või kui varasema ulme suurepärast pildinäidet.

Pilti on ka taaskasutatud, näiteks ajakirja «Fantastic» 1965. aasta septembrinumbri kaanepildina. Aga see polnud ainus kord... allpoololev esimene viide annab pildi kasutuskordadest kena ülevaate.

Viited

3.8.10

Pantvang, ehk Öine Vahtkond

Olen siis blogis teinekord kirjutanud raamatute ja ajakirjade kaanepiltidest. Mõni võib arvata, et see on mul mingi isklik n-ö kiiks.

Tegelikult pole see mingi kiiks. Normaalses kultuurmaailmas on raamatukaas, sellel leiduv pilt ja kaane üldine kujundus vägagi olulised asjad. Jah, meie postsovietlikus Eestis ei taheta sellest teinekord aru saada ning arvatakse, et hea raamat müüb end ise. Ei müü!

Juuresoleva pildi autor on Anry, kes teinekord esineb ka nimega Anry Nemo ning kelle kodanikunimi on Andrei Vladimirovits Ivantšenko. Pildi nimi on «Заложник» ja see on tehtud Sergei Lukjanenko romaani «Öine Vahtkond» (Ночной Дозор, 1998, ek 2008) tarbeks.

See pilt oli Anry esimene trükis ilmunud raamatukaas ning see sai ka mehe läbimurdeks.

1998. aastal osales Anry konkursil, mille korraldas Sergei Lukjanenko tolleaegne ametlik koduleht. Konkurss oli siis antud kirjanike teoste illustreerimise asjus ning Anry saavutas seal teise koha... kommertslikult võitis ta muidugi rohkem, kui enamus kaasvõistlejaid – Anry töid nägi Sergei Lukjanenko ning kirjanik tegi kirjastusele ettepaneku, et tema uue romaani kaanepilt võiks Anry tehtud olla. Kirjastus oli nõus ja nii seesama pilt valmiski.

Olulise momendina märgiks ära tõsiasja, et näiteks mina teadsin seda pilti hulga varem, kui ma üldse romaani lugesin. See pilt oli mul üsna hulk aega isegi tööarvutis tapeediks.

Viited