Teinekord satub mu Facebooki seinale päris ootamatut kraami – näiteks uudisnupp (viide allpool) sellest, et David Bowie üliolulisest ja -kuulsast laulust «Space Oddity» on tehtud piltidega lasteraamat.
Pildid joonistas Andrew Kolb ja algselt oli see raamat kunstniku kodulehelt ka tasuta allalaaditav... praegu enam miskipärast pole. Samas, kui klõpsata allpoololevat esimest viidet, siis seal uudisnupu juures on see raamat samuti pilthaaval vaadatav.
Eile, 22. augustil, üheksakümmend aastat tagasi sündis Ray Bradbury.
Usun, et ma ei pea selle blogi lugejatele seletama, kes on Ray Bradbury. Ütleks vaid niipalju, et aastakümneid tagasi oli Ray Bradbury üks mu lemmikkirjanikke. Lemmikuks olemise põhjusi oli üsna mitu – oli ju nõukogude inimese pilt maailma (ulme)kirjandusest kindlasti lünklik, eristus ju Bradbury enamikest loetud kirjanikest just emotsionaalsuse poolest ning mehe jutud lihtsalt sobisid minu maitsega. Ei, ma loen ka praegu hea meelega Ray Bradbury tekste, aga lemmikautor ta mul enam pole – aeg on lihtsalt edasi läinud ning mida rohkem loed, seda keerulisem on ühte-kahte autorit oma lemmikuks nimetada.
Kel aga raamatute lugemine üle jõu käib, see võib vaadata seda pisut totakavõitu videot. (Soovitan klõpsata allpool vähemasti esimest viidet, sest seal on viide video taustale ja ka kirjaniku arvamusele asjast.)
Alustama peaks vast sellest, et ma tõesti nägin seda videoklippi esimest korda alles täna!
Mis seal salata – ma pole aastakümneid huvi tundnud, et mida see Sting teeb ja millest laulab. Täna sattusin telekapulti klõpsides sellele videole ning see tegi tuju heaks. Pean silmas just vidoklippi ennast. Selline pulplik kantriutoopia!
On selline bänd, Muse nimeks. On hea bänd ning ka nende puhul võib öelda, et varasemad albumid on paremad. Aga see poleks üldse selle blogi teema...
Hämmastab hoopis, et vähemasti kaks hästimüüvat fantasykirjanikku peavad oluliseks rõhutada, et nende jaoks oluliste muusikaliste lemmikute hulka kuulub ansambel Muse ning et selle bändi lood mängivad neil kirjutamisel taustaks.
Tuntum neist on Stephenie Meyer, aga kui ma lugesin ka, et Licia Troisi kuulab Muse'i, siis tekkis küll küsimus, et kas selle bändi kuulamine on hästimüüvate noortefantaasiate kirjutamise eelduseks... Olgu, ma rämedalt üldistan, aga ma lihtsalt tahtsin seda öelda, sest ilma Stephenie Meyeri kaasabita ei teaks sellest bändist enamus teismelisi tütarlapsi midagi.
Kate Bush ja video tema laulule «Cloudbusting» on sobiv näide, kui rääkida ulme ja muusika seostest.
Laulu tekstis tegelikult midagi ulmelist pole, ulmeline on video. Kõikse jaburam on aga, et laul ja videoklipp põhinevad enam-vähem dokumentaalsel elulooraamatul.
Raamatu nimi on «A Book of Dreams», ilmus see 1973. aastal ning autor Peter Reich kirjeldab selles oma isa William Reichi lugu. Psühhiaatrist ja psühhoanalüütikust William Reichist võib lugeda kasvõi Wikipediast ning allpool olev link viib selle videoga seotud ebateooria juurde ja huviline võib juba sealt edasi ka mehe endani kaevata.
Laul ja video põhinevadki poja mälestustel isast. Isa mängib klipis Donald Sutherland ja poega Kate Bush. Kesksel kohal on videos see nn vihmamasin, mida parateooriate austajad reaalseks peavad ja mida mina suudan vaid maitsetuse piiril kõõluvaks pulpulmeks pidada.
Vihmamasin (kas siis Reichi oma või mõni muu) on ulmes üsna populaarne leiutis. Kiire ajuragin ja mulle tuleb kohemaid meelde kolm juttu, kus selline aparaat tähtsal kohal on. Leigh Brackett ja «All the Colors of the Rainbow» (1957), Ann Roads ja «The Man Who Stole the Sun» (1964) ning kodumaine Marek Simpson ja «Vihmamees» (1994). Kindlasti on selliseid jutte veel ja veel ja veel...
Loomulikult ei taha ma öelda, et need jutud on saanud mõjutust just konkreetselt William Reichist ja tema teooriatest. Kuid koos Kate Bushi videoga need jutud mu peas ühise puntra moodustavad.
