KIRJANIKUDKUNSTNIKUDTOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKASARIANTOLOOGIADANTOLOOGIADAUTORIKOGUD
LAVASTAJADNÄITLEJAD • RIIGID



23.8.10

Ray Bradbury sai 90

Eile, 22. augustil, üheksakümmend aastat tagasi sündis Ray Bradbury.


Usun, et ma ei pea selle blogi lugejatele seletama, kes on Ray Bradbury. Ütleks vaid niipalju, et aastakümneid tagasi oli Ray Bradbury üks mu lemmikkirjanikke. Lemmikuks olemise põhjusi oli üsna mitu – oli ju nõukogude inimese pilt maailma (ulme)kirjandusest kindlasti lünklik, eristus ju Bradbury enamikest loetud kirjanikest just emotsionaalsuse poolest ning mehe jutud lihtsalt sobisid minu maitsega. Ei, ma loen ka praegu hea meelega Ray Bradbury tekste, aga lemmikautor ta mul enam pole – aeg on lihtsalt edasi läinud ning mida rohkem loed, seda keerulisem on ühte-kahte autorit oma lemmikuks nimetada.


Kel aga raamatute lugemine üle jõu käib, see võib vaadata seda pisut totakavõitu videot. (Soovitan klõpsata allpool vähemasti esimest viidet, sest seal on viide video taustale ja ka kirjaniku arvamusele asjast.)


Viited

2 comments:

sven vabar said...

Bradbury on endiselt mu lemmikulmekirjanik, ja üldse üks lemmikkirjanikke. Ja ma muidugi pole veeranditki nii palju [ulmet] lugenud kui sina, aga nii palju kui ma lugenud olen, on Bradbury mu meelest ikka väga iseäralik, kordumatu stiiliga. Ma ei tea ühtki ulmekirjanikku, kes ligilähedaseltki nii kirjutaks nagu tema. Üldiselt ulmekirjanikud ka ei luba endale nii suveräänset, poeetilist stiili kui tema. Temaatiliselt on ta üldiselt jah ulme, aga ta kirjutab ulmet nagu proosapoeesiat. Kirjutab ulmet nagu ei kirjutakski ulmet. Lihtsalt suurepärane.

Ulmeguru said...

Mul on pigem see probleem, et mul on üsna raske kedagi lemmikautoriks nimetada... olen isegi siis raskustes, kui peaks nimetama kümme lemmikut, et ikka on tunne, et teen kellegile liiga...

Omanäoline on Bradbury kindlasti ning kindlasti kaevab ta oma tekstides sügavamalt, kui tavaline ulmekirjanik.

Siiski arvan, mehe parimad tekstid jäävad ikkagi aastaisse 1945–65 (või umbes nii). Mitte et hilisemad (või ka varasemad) halvad oleks, aga nende aastate omad on sageli ikka suisa üle mõistuse head.

Hämmastav, et taat paneb ka praegu täie rauaga. Lugesin ta eelmise aasta jutukogu ning see oli täitsa korralik... mitte küll «Marsi kroonikad», aga suvalisest 2009. aasta ulmekogust ikka kõvasti üle. Sealjuures olid praktiliselt kõik jutud just selle kogu jaoks kirjutatud.