Flowers for Algernon (2000)

Olen täheldanud, et inimestel on mingi tõrjuv hoiak telefilmide asjus. Polegi täpselt aru saanud, et miks? Tundub, et sellise lihtsakoelisema filmisõbra jaoks on telefilmid liialt staatilised ning neis on vähe möllu ja mürtsu. Samas olen ma korduvalt endamisi kirunud jällegi kinofilme, kus kena teose rikub viimane veerandtund madinat. Vaat sellise mõtteuidu põhjustas eile õhtul nähtud telefilm.


Sisu
Arvan, et sisust rääkida pole põhjust, sest selle blogi lugejatel peaks antoloogia «Lilled Algernonile» (1976) nimilugu loetud olema.

Jah, jutu ja filmi vahel oli lahknevusi, aga need olid märkimist mitteväärivad pisidetailid.


Seosed
Nagu juba mainitud, põhineb film Daniel Keyesi 1959. aastal ilmunud jutustusel (ja hilisemal romaanivariandil) ning see film oli juba kolmas ekraniseering sellest loost.


Hinnang
Tulenevalt sisust on see film Charlie osatäitja soolo, ehk antud juhul siis Matthew Modine'i suurepärane soolo.

Samas tuleb tunnistada, et Kelli Williams (miss Kinnian) on peaosalisele võrdväärne partner. Head kõrvalrollid teevad ka Ron Rifkin (dr Strauss) ja Bonnie Bedelia (Charlie ema). Lummav oli ka Mark Adleri muusika.



Ja siiski ei taha ma sellele filmile maksimumhinnet panna. Ei, põhjus pole John Pielmeieri käsikirjas ja mõningases hälbimises kirjanduslikust algmaterjalist. Arvan, et peamine süüdlane on lavastaja Jeff Bleckner, kes on muutnud mõningaid olulisi rõhuasetusi ning traagilise ja karge draama asemel sai vaataja pigem sellise sentimentaalse melodraama. Ei, film oli ka sellisena hea, aga omas laadis on jutustus maksimum, aga film omas laadis seda pole.


Viited

• IMDB: Flowers for Algernon (2000)