KIRJANIKUDKUNSTNIKUDTOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKASARIANTOLOOGIADANTOLOOGIADAUTORIKOGUD
LAVASTAJADNÄITLEJAD • RIIGID



22.9.10

Romualdas Kalonaitis «Paskutinis priešas»

Kui rääkida žanriteadlikust ja -puhtast ulmekirjandusest, siis nõukaajal oli see Balti riikidest kõige paremal järjel Leedus. Ma ei julge aga väita, et enam see nõnda on, sest praeguse seisuga tundub pigem, et Eesti ulmeautorid on juhtpositsiooni enda kätte võtnud. Eriti, kui vaadelda autorite ja ilmuvate raamatute ning rahvaarvu suhet.

Romualdas Kalonaitis oli Leedu insener, ajakirjanik, majandusteadlane ja diplomaat, kes aastail 1973–82 avaldas Leedu perioodikas kaheksa ulmejuttu.

Üks märksa nimekam Leedu ulmekirjanik Banguolis Balaševičius tõlkis kaks neist vene keelde, vene keelest tõlgiti üks neist omakorda saksa keelde ning vene keeles ilmumine sai ilmselt ajendiks ka nende juttude prantsuse tõlgetele.

«Paskutinis priešas» on neist kaheksast jutust üks varasemaid, kui mitte esimene ning ilmus see ajakirja «Mokslas ir technika» 1973. aasta oktoobrinumbris.

See on ka üks neist kahest vene keelde tõlgitud Romualdas Kalonaitise jutust – tõsi, ilmus varem, aga tõlgiti hiljem! Vene keeles ilmus jutt 1977. aastal n-ö iga-aastases ulmekogus «Фантастика-77» ning kandis pealkirja «Последний враг».

Üksteist aastat hiljem, 1988. aasta juunis, ilmus see jutt pealkirjaga «Le dernier ennemi» Prantsuse ajakirja «Antarès» 30. numbris.

Enne Nõukogude Liidu lõplikku lagunemist jõudis see jutt ilmuda veel ka venekeelses antoloogias «Проба личности: Советская фантастика» (1991).


Sisu
Jutu tegevus saab alguse Marsil asuvas uurimisjaamas, mille liikmed näevad aeg-ajalt ülelendavat hüljatud kosmoselaeva. Üks marsiuurijatest saatis isegi Maale laeva kohta järelepärimise, aga vastuseks soovitati, et ärgu nad oma pead selle laevaga vaevaku.

Jutu peategelast Rainist jääb see laev aga painama ning ühel hetkel võtab ta kätte ja lendab hüljatud laevale. Selgub, et laeval on keegi... keegi, kes end ajuti näitab ja siis jälle peitu poeb...


Seosed
Tegu on tondijutu ja kosmoseulme seguga, mis kasutab ühtlasi ka nn doppelgängeri motiivi.


Hinnang
Hoolimata põnevast žanrite segamisest, oli selle jutu lugemine üks paras piin ja vaev. Tosin lehekülge venis ja venis ning tekst, mis pidi olema põnev ja pingeline, pani lihtsalt haigutama. Eriti kuritegelikud olid veel need mütoloogilised kõrvalepõiked, mis võtsid jutu niigi napist mahust peaaegu neljandiku.

Žanride segamine kui katse on tunnustamist väärt, aga autori üldkirjandulik võimekus ja kirjutamisaegne riigikord on need põhjused, miks jutt on etteaimatav ja üle kahe anda oleks liialdus. Või arvab tõesti keegi, et vene keeles oleks saanud ilmuda tekst, kus tont ei saaks materialistlikku seletust..?


Viited

19.9.10

Bob Shaw «Skirmish on a Summer Morning»

Lühiromaan «Skirmish on a Summer Morning» oli omal ajal esimene Bob Shaw teos, mida ma lugesin. Takkajärgi targana ütleks, et päris tüüpiline see tekst autorile pole, aga see on ikkagi vaid takkajärgi tarkus.

Lugesin lühiromaani ülikõvast venekeelsest antoloogiast «Лалангамена» (1985) ja toimus see ilmselt kusagil aasta pärast raamatu ilmumist. Teksti esmatrükk ilmus Bob Shaw autorikogus «Cosmic Kaleidoscope» (1976), kust venelased selle ka tõlkisid.


Sisu
On mingi keskeale lähenev mees... selline õigluseotsija, kelle vastasseis kohaliku peamise kurikaelaga on viinud selleni, et mehel on käed vigased – kurikaela käsilased murdsid need mingi aeg tagasi ära.

Mees sõidab vankriga linna ning näeb kuidas eelpoolmainitud kurikaela käsilased ühte tundmatut, suursugust ja uhkelt riides naisterahvast ahistavad. Tõuseb tüli, mille tulemusena üks kaabakas saab tõsiselt kannatada...


Gregg (see õigluseotsija) viib naise enda juurde. Morna (see naine) on väga kummaline ja mõistatuslik daam, kes lisaks kõigele muule hakkab kohe-kohe ka sünnitama. Gregg palub appi oma sõbranna ja kunagise pruudi, müüjatar Ruthi. Ka Gregg ise peab abiks olema, sest on oodata suuremat heitlust... üsna kohe on Mehhikost tagasi saabumas ringkonna suurim kurikael, kelle käsilane Greggi lasust hinge vaagub... ka on kusagil mingi (must) Prints, keda Morna üsna paaniliselt pelgab.


Konflikt on paigas. Mida teeb Gregg, kes oma kangete kätega eriline võitleja pole? Kes on see enigmaatiline kõikvõimas Prints? Kes on Morna? Küsimusi on teisigi... mõni neist saab lühiromaani lõpuks vastatud, mõni jääb ka vastuseta...


Seosed
Tegu on westerni ja aegruumiooperi elegantse seguga.


Hinnang
Lühiromaan on igatpidi enam kui õnnestunud sulam. Lisaks erinevatele žanritele, on Bob Shaw siin seganud ka muud – tekst on väga detailne ja realistlik, samas on jällegi paljud asjad antud vihjetena või jäetakse üldse seletamata, ühelt poolt hästi realistlik, teisalt aga hoopis unistav ja häppiendlik.


Olen seda lühiromaani oma kolm-neli korda lugenud. Mõningad detailid on ehk teinekord juba ununenud, aga see on alati meeles, et tegu on hea teosega ning korduslugemised pole sundinud mind oma arvamust muutma.


Viited

16.9.10

Marin Erceg «Najkraća SF priča na svijetu»

On ilmselt vähe autoreid, kelle ulmelooming oleks veel napim, kui Marin Ercegi oma.

Jutt «Najkraća SF priča na svijetu» ilmus 1987. aasta augustis omaaegse Jugoslaavia ulmeajakirja «Sirius» 135. numbris, see on autori ainus ulmetekst ning selle mahuks on üks sõna ja kolm punkti.


Sisu
Tulevad...


Seosed
Hm..?


Hinnang
Eks sedasorti loomingut saabki reeglina hinnata kas kõige kõrgema või kõige madalama hindega. Et «Maailma kõige lühem ulmejutt» ja siis see sõna ... et polekski ju midagi, aga pani mõnusalt muhelema ja ikka paneb muhelema, kui selle peale mõtlen.


Viited

13.9.10

Ilmus «Tähetolm»

Tegelikult ilmus see raamat ilmselt juba nädalajagu päevi tagasi, aga kuna kirjastus ja raamatupoed ei suutnud selle nädala jooksul wõrku korralikku kaanepilti tekitada, siis oli uudis seniks ootele pandud.

Alustaks tähtsaimast: eesti keeles ilmus Neil Gaimani romaan «Tähetolm» (Stardust, 1998). Raamatu tõlkis Sash Uusjärv, kena kaanepildi tegi Meelis Krošetskin ning selle hea ja olulise teose avaldas kirjastus Tiritamm.


Kellel raamat ja autori nimi midagi ei ütle, siis meenutuseks, et just sellesama romaani põhjal valmis 2007. aastal samanimeline film. Hea film on, aga raamatu lugemist ei asenda.


Mulle vägagi meeldib eestikeelse väljaande kaanepilt, aga kahjuks on see ühe originaalkaane tuletis, nagu juuresolevalt pildilt näha. Samas, tuleb au anda, et isegi omavahelises võrdluses on eestikeelse oma parem.


See siin on aga eesti kaanepildi varasem versioon, mis kirjastuse tahtel omal ajal Facebooki lekkis.


Viited

10.9.10

«Wacky World» ajakirjas «Junõi tehnik»

Kirjutasin pühapäeval siinsamas blogis Edmond Hamiltoni jutust «Wacky World» ning mainisin muuhulgas ka seda, et jutt on vene keeles ilmunud viisteist korda...


Jutu tõlkis vene keelde Zinaida Bobõr ning selle tõlke pealkirjaks on «Невероятный мир».

Esmakordselt ilmus see tõlge siis ajakirja «Junõi tehnik» esimeses numbris, mis jõudis lugejateni 1956. aasta septembris.

«Junõi tehnik» on koolilastele mõeldud tehnikajakiri, mis ilmub tänaseni. Erinevalt paljudest teistest omataolistest, avaldab ajakiri ka lugusid, mida kõlbab lugeda pisut tehnikakaugemal inimesel. Paljudele endiste sotsmaade tehnikajakirjadele omaselt avaldab «Junõi tehnik» regulaarselt ka ulmejutte ning vähemregulaarselt intervjuusid ulmekirjanikega ja ulmeraamatute arvustusi.

Kindlasti on tegu olulise ajakirjaga ning ilmselt tuleb just siit üks põhjusi, miks Edmond Hamiltoni jutt vene keeles sedavõrd populaarne on – et ilmus populaarse ajakirja esimeses numbris ja jääb seetõttu ju hästi meelde. Rääkimata sellest, et aastail 1955–56 toimus üldse Nõukogude Liidus teatav üldine ulmealane vabanemine ning iseäranis puudtas see lääne ulmekirjanike tekstide tõlkimist.

Lev Smehhovi pildid, mis juttu ajakirjas illustreerisid, on lustlikud,
aga sobiksid siiski pigem muinasjutule kui ulmekale.
Iseäranis kehtib see selle suurema kohta.

Kõikse kummalisem, et seesama Edmond Hamlitoni jutt ilmus selsamal 1956. aastal vene keeles veel kaks korda, aga sellest juba mõni teine kord...


Viited

8.9.10

Septembrikuu «Algernon» on ilmunud

Võimalik, et see pole enam paljudele uudis, aga mina sain just äsja teada, et on ilmunud ulmeajakirja «Algernon» septembrinumber.


Seekordselt on ajakiri ühegi algupärase jututa ning on muidu ka n-ö õhuke. Küll on aga numbris üks tõlkejutt – Jeff Carlsoni «Väljapääs» (Exit, 2003) Juhan Habichti tõlkes. Ka on ajakirjas Taivo Risti artiklid eelmise ja üle-eelmise Estconi mälumängude teemal.


Viited

Ulmelised koeranässid


Sattusin wõrgus sobrades sellistele piltidele ning kuna need mul muige suunurka võtsid, siis pean vajalikuks ka teistega jagada...


Allpool on viide lehele, kust ma need pildid pätsasin, et kui kedagi huvitab, siis sarnaseid, aga mitteulmelisi on seal veel...


Viited

6.9.10

Ja kaaned on neil ka enamjaolt sinised...

Elu on taaskord jõudnud sinnamaale, et ma teen ulmeuudiseid portaalile ULME.EE. Põhiliselt tähendab see seda, et panen portaali uudiste alla kirja ilmunud eestikeelsed ulmeraamatud.


Antud tegevuse käigus on hakanud mulle silma mitu tähelepanekut:
  • väga paljud eesti keeles ilmunud ulmeraamatud on vampiiriromaanid
  • sageli on raamatu autoriks naisterahvas
  • praktiliselt alati on raamat mõeldud teismelistele või noortele
  • tihti on ulmeosa vaid lisandiks lembeloole
  • ja kaaned on neil ka enamjaolt sinised

Loomulikult annan ma aru, et tegu on üldistusega ... ja see ei ole enam tendents, see on kehtiv reaalsus.


Viited

5.9.10

Edmond Hamilton «Wacky World»

On hulk tekste, mis lugedes erilist muljet ei avaldagi, aga neist on takkajärgi hea rääkida ja neid on hea hiljem kõikvõimalikel juhtudel näiteks tuua. Edmond Hamiltoni jutt «Wacky World» on just selline.


Jutu esmatrükk ilmus üsna ammu: 1942. aastal ajakirja «Amazing Stories» märtsinumbris ning inglise keeles polegi see tekst raamatukaante vahele jõudnud, vaid taastrükid ajakirja «Amazing Stories» juubelinumbris 1956. aasta aprillis ja kordustrükkide ajakirjas «Science Fiction Adventure Classics» 1969. aasta sügisel.


Sisu
Esmapilgul on tegu enam kui lihtsa looga, mille sisuks näikse olevat kahemeheline ekspeditsioon Marsile. Inimkonna esimene!

Seda Rod Ruthi tehtud pilti, mis illustreeris jutu esmatrükki,
kasutati 1976. a ulmeentsüklopeedias kunstniku loomingut iseloomustava näitena
... tõsi, teatmeteoses olid pildi pooled omavahel vahetusse läinud.

Noh, et jõuavad mehed Marsile ning Punane Planeet üllatab neid ootamatult mitmekesise mõistusliku eluga. Ilmselge, et loomulik evolutsioon selleni viia ei saanud. (Ilmselt ei pane ma toime suurt kuritegu, kui ütlen, et kõik Marsi asukad olid Maa ulmekirjanike looming.) Aga see pole veel puänt...


Seosed
Tegu on pulpautori paroodiaga oma pulpkolleegide loomingu teemadel.

L. Matvejevi pilt pärineb venekeelsest antoloogiast «Калейдоскоп»,
mis on üks viieteistkümnest korrast,
mil see Edmond Hamiltoni jutt vene keeles ilmus.

Mõned vihjed jõudsid mulle kohale, paljud mitte, sest ma pole kõiki neid vanu pulpjutte lugenud.


Hinnang
Kui hinnata vaid jutu ideed ja kui hinnata seda eriti teksti ilmumisaega arvestades, siis on tegu maksimumhinnet vääriva jutuga. Kui aga võtta arvesse ka jutu enda kvaliteet, siis maksimumhinnet ei tule, isegi see neli on üsna nõrk, sest tegu on väga sirgjoonelise ja omajagu tüütu tekstiga.

Kolm venekeelset raamatut, mis selle jutu tõlget sisaldavad ja mida ma oman.

Kõike eelnevat arvesse võttes mõistan ma vägagi hästi, et miks see jutt inglise keeles raamatukaante vahele pole saanud. Ja tegelikult mõistan ma väga hästi ka seda, et miks see jutt vene keeles viisteist korda on ilmunud, aga see oleks juba hoopis teine teema ning sellest mõni järgmine kord...


Viited

1.9.10

Mei loi ging chaat (2010)

Aasia SF filmid pole just sagedad külalised mu DVD-mängijas ... eriti kui eemaldame Aasiast Jaapani. Paari-kolme olengi ehk näinud ning seetõttu olen püüdnud ära vaadata iga sellise toote, mis näppu on juhtunud.

«Mei loi ging chaat», mida muu maailm teab kui filmi «Future X-Cops» on Honkongi ja Taiwani ühisjõududega toodetud SF, ehk siis film, mis püüab vähemasti jätta muljet, et toimuv on kuidagi tänase ja võimaliku homse teadusega põhjendatav.


Sisu
On aasta 2080. Superpolitsei peab kaitsma nn puhta energia leiutanud doktor Mastersoni.


Toimub mingi muuseumisaali avamine ning seal ründabki doktorit kari pahasid küborge. Politseinikud kannavad ränki kaotusi, doktor pääseb ning filmi peategelane notib praktiliselt kõik küborgid maha. Kaks pahalast siiski pääseb ja kavatsevad rännata minevikku, et tappa doktor Masterson lapsena. Peategelasest supervõmm tehakse ka küborgiks ning saadetakse samuti minevikku...


Seosed
Tegu on remake'iga Jing Wongi enda filmist «Chao ji xue xiao ba wang» (1993), mida läänes tuntakse kui filmi «Future Cops».



Ma ei ole seda vana filmi näinud, aga wõrgust sain teada, et see oli miski odav kompott lääne filmidest ja arvutimängudest ning ka seda, et uus film on remake üsna tinglikult.


Hinnang
Alustaks hindest, mis on kusagil kahe ja kolme vahel ning kolm tuleb siit ainult eksootika pärast, sest ma pole praktiliselt näinud hiinlaste SF filme.


Filmil on üks suur puudus ja hulk pisemaid. Suur puudus on, et film ei ole tervik, on hunnik juppe, mis püüavad olla üks ja ainumas film, kuid pole seda mitte. Väiksemad puudused oleks: lonkav loogika, tegelaste käitumine, tegelaste informeeritus, toimuva põhjused, kehvad näitlejatööd jne. Käsikirja autor ja lavastaja Jing Wong on teinud sadakond filmi, aga vaadates seda küll tunda pole ... isegi kui võtta arvesse kollase filmitööstuse üleüldine rohmakus.


Positiivse poole pealt tooks esile küborgid, kes loogiliselt võttes olid jaburad, aga ilus oli vaadata neid metalseid nanojasemeid ja -kombitsaid, mis tüüpidel võitluse ajal kerest välja ronisid. Kuigi, kui järele mõelda, eks see üks idamaise kaklusfilmi ulmeline edasiarendus ole – kaklusfilmis on terasküüntega kindad, ulmefilmis nanojäsemed. Ikkagi mõnus vaadata!


Kindlasti tuleks ära märkida Barbie Hsu osatäitmine, sest see oli ainus, mille kohta sai öelda näitlejatöö. Ülejäänud (Andy Lau kaasarvatud) olid vaid mingid rahmeldavad kujud.

Esiplaanil olevad tüdrukud tegidki filmi ainukesed näitlejatööd, eriti see suurem.

Kindlasti ei ole selline film minu maitse. Osaliselt võib põhjus olla rassilises eripäras, sest õhtumaiselt tundub ikka väga maitsetu, kui ulmemärulina alanud film kusagilt poole pealt lembelooks keerab ja kõik see on veel tembitud jabura tolatsemisega. Samas oli see lembeline lõpp täitsa kena ja jättis sellise mõnusa järelmaitse.


Viited