Ulmeseosed: Amazing Stories

Showing posts with label Amazing Stories. Show all posts

20.3.11

Paraulme

Käesoleva postituse põhjustas ühes eesti nädalalehes läinud nädala avaldatud kirjatükk. Kuigi ma pooldan sõnavabadust ja muud taolist, leian ma siiski, et Eesti meedia pühendab liialt aega ja resurssi kõiksugu nõidade, posijate, pendeldajate ja muude taoliste sogade jaoks. Konkreetselt käesoleva postituse põhjustasid aga selle nädalalehes avaldatud loo kommentaarid eestikeelses sotsiaalmeedias, kus enamjaolt leiti, et kuigi need ennustused paika ei pea, aga lahe ulme ikkagi. Ei ole lahe ja ei ole ulme... iga sogane sonimine pole ulme, ammugi siis lahe!

Jah, ulmet on püütud žanri algusest alates kõiksugu väärakustega siduda ja seostada ning kõiksugu parasogad pole selles tegevuses sugugi viimased tegijad. Kõige kuulsam, ehk suisa õpikunäide on keegi Richard S. Shaver, kes avaldas ulmeajakirjas «Amazing Stories» laadungi ulmetekste, mida ta väitis põhinevat reaalsetel faktidel.

Algas see kõik ühest Shaveri lugejakirjast, aga tõeline hullus algas siiski 1945. aastal, mil ajakirja märstinumbris (Robert Gibson Jonesi kaanepildiga) ilmus Richard S. Shaveri lühiromaan «I Remember Lemuria!». Ilukirjanduslikku teksti saatis n-ö teaduslik kirjatükk, mis avas loo taustu ja andis asjale otsekui realistlikuma ja suurema tähenduse.

Mingile osale lugejaskonnast selline kompott meeldis ning ajakirja tiraaž tegi paraja hüppe ülespoole... samas leidsid paljud ulmefännid ja -kirjanikud, et sedasorti «looming» hoopis solgib ulmet.

Loomulikult ei arva ma, et ulme ei võiks olla iidsetest tehnoloogilistest rassidest, ennustamistest ja kasvõi UFOdest... kõigest võib, aga küsimus selles, et kuidas... kui ikkagi püütakse ulmevormis vassida teadusega või tõestada miskit jaburat teooriat, siis leidub kindlasti suur hulk ulmefänne, kes sellise teose igal juhul jampsiks või sonimiseks kuulutavad. Mina samuti!

Viited

5.9.10

Edmond Hamilton «Wacky World»

On hulk tekste, mis lugedes erilist muljet ei avaldagi, aga neist on takkajärgi hea rääkida ja neid on hea hiljem kõikvõimalikel juhtudel näiteks tuua. Edmond Hamiltoni jutt «Wacky World» on just selline.

Jutu esmatrükk ilmus üsna ammu: 1942. aastal ajakirja «Amazing Stories» märtsinumbris ning inglise keeles polegi see tekst raamatukaante vahele jõudnud, vaid taastrükid ajakirja «Amazing Stories» juubelinumbris 1956. aasta aprillis ja kordustrükkide ajakirjas «Science Fiction Adventure Classics» 1969. aasta sügisel.

Sisu
Esmapilgul on tegu enam kui lihtsa looga, mille sisuks näikse olevat kahemeheline ekspeditsioon Marsile. Inimkonna esimene!

Seda Rod Ruthi tehtud pilti, mis illustreeris jutu esmatrükki,
kasutati 1976. a ulmeentsüklopeedias kunstniku loomingut iseloomustava näitena
... tõsi, teatmeteoses olid pildi pooled omavahel vahetusse läinud.

Noh, et jõuavad mehed Marsile ning Punane Planeet üllatab neid ootamatult mitmekesise mõistusliku eluga. Ilmselge, et loomulik evolutsioon selleni viia ei saanud. (Ilmselt ei pane ma toime suurt kuritegu, kui ütlen, et kõik Marsi asukad olid Maa ulmekirjanike looming.) Aga see pole veel puänt...

Seosed
Tegu on pulpautori paroodiaga oma pulpkolleegide loomingu teemadel.

L. Matvejevi pilt pärineb venekeelsest antoloogiast «Калейдоскоп»,
mis on üks viieteistkümnest korrast,
mil see Edmond Hamiltoni jutt vene keeles ilmus.

Mõned vihjed jõudsid mulle kohale, paljud mitte, sest ma pole kõiki neid vanu pulpjutte lugenud.

Hinnang
Kui hinnata vaid jutu ideed ja kui hinnata seda eriti teksti ilmumisaega arvestades, siis on tegu maksimumhinnet vääriva jutuga. Kui aga võtta arvesse ka jutu enda kvaliteet, siis maksimumhinnet ei tule, isegi see neli on üsna nõrk, sest tegu on väga sirgjoonelise ja omajagu tüütu tekstiga.

Kolm venekeelset raamatut, mis selle jutu tõlget sisaldavad ja mida ma oman.

Kõike eelnevat arvesse võttes mõistan ma vägagi hästi, et miks see jutt inglise keeles raamatukaante vahele pole saanud. Ja tegelikult mõistan ma väga hästi ka seda, et miks see jutt vene keeles viisteist korda on ilmunud, aga see oleks juba hoopis teine teema ning sellest mõni järgmine kord...

Viited

19.8.10

Tuleviku skafander

Vanu ulmeennustusi on naljakas lugeda ja vaadata, aga samas on neis ka mingi mõnus emotsioon... midagi sellist, millest me oma postmodernsel ja iroonilisel ajal oleme ilma jäämas.

Ülalpoololev jutt kehtib ka Frank R. Pauli pildi kohta, mis peaks kujutama tuleviku skafandrit. Vaatad seda ajakirja «Amazing Stories» 1939. aasta juuninumbri tagakaanel ilmunud pilti, klõpsad suuremaks, loed selgitusi, muigad heatahtlikult ja tunned end mõnusalt.

Viited

17.8.10

Robert E. Toomey, Jr. «A Skip in Time»

Robert E. Toomey, Jr. avaldas eelmise sajandi 70-ndate alguses kuus-seitse ulmejuttu ja ühe -romaani ning kadus. Vähemasti ulmega seoses pole mehest hiljem midagi kuulda olnud.

Jutt «A Skip in Time» ilmus 1970. aastal ajakirja «Amazing Stories» mainumbris ning oli tõenäoliselt autori kolmas ilmunud tekst.

Sisu
Jutt algab traditsiooniliselt: mingi tüüp istub baaris ja joob. Tüüp on ajakirjanik, kes teatavatel põhjustel istub toimetuse asemel hoopis pooltühjas baaris.

Mingil hetkel algab baari akna taga linnakese peatänaval lärm ja segadus. Inimesed jooksevad, suisa tallavad üksteise otsas... ja siis ilmub nähtavale dinosaurus... täpsemalt brontosaurus, kes põhjustaski paanika.

Lehemehe alkoholis loksuvad ajud haistavad siit rammusat ja sensatsioonilist lugu.

Eks lugeja juba pealkirja põhjal aimab, et tegu on mingisuguse ajarännuga. Napsusel lehemehel see aimamine aga sedavõrd ruttu ei käi – kõigepealt otsib ta üles ühe professori jne.

Professor on omal ajal ülikoolist n-ö kinga saanud ning on seetõttu kuhugi vanasse viljaaita oma labori teinud ja selles laboris on ta mingi aparaadi ehitanud.

Lugejal on taaskord kõik juba üldjoontes selge, purjus ajakirjanik vajab aga pikki seletusi. Samas õnnestub professoril lehemeest üsna lihtsalt veenda minevikku minema, et ta seal siis revolvrit paugutades brontosauruse ära ehmataks, et loom kogemata ajamasina tegevusraadiusesse ei roniks ja tulevikku ei satuks...

Seosed
Tegu on sellise uuema põlvkonna ajarännujutuga, kus püütakse taaskord läbi mängida sedasama tuttavat lugu ning kulunud skeemi jaburate detailide lisamisega läikima lüüa.

Hinnang
Vaatan, et olen eneselegi ootamatult saanud maha üsna pika sisukirjeldusega, aga ega keegi seda teksti niiehknaa ei loe...

Jah, lõpus on veel üsna mitu jõnksu, aga kõik see on varem ja vähemtüütuna juba paljudes teistes tekstides olnud ning 1970. aastal oli selline jutt isegi algaja kohta hale sooritus. Tõsist hämmingut tekitab aga vene tõlge «Мгновенье вечность бережет» ning eriti veel selle kaks kordustrükki.

Ainus, mis selle jutu esiletõstmist vääriks, oleks esmatrükki illustreerinud Michael Wm. Kaluta joonistus. Vähemal määral ka Kiira Sošinskaja tehtud pilt antoloogia «Фантастические изобретения» täiendatud kordustrüki tagakaanel.

Viited

21.10.09

Tulevase sõja tank

Oli aeg, mil ennustamist (peenema nimega prognostikat) peeti ulme lahutamatuks osaks. Noh, et lisaks ilukirjanduslikule ulmele oli ka veel n-ö dokumentaalne ulme, kus püüti siis (näiv)teaduslikult tulevikku ennustada/prognoosida. Põhiliselt tegeleti muidugi tulevikutehnika prognoosimsiega.

Allpoololev pilt ilmus ajakirja «Amazing Stories» 1939. aasta detsembrinumbri tagakaanel. Antud ajakirjal oli kombeks oma tagakaanele panna miskeid n-ö prognostilisi pilte, aga tavaliselt olid need kas tulevikulinnade või võõraste planeetide vaated. Paari kuu eest Euroopas alanud sõda tegi aga pildivalikus omad korrektiivid.

Kui pilt suuremaks klõpsata, siis võib lugeda pildilt naiivoptimistlikku teksti, kus taaskord seletatakse, et kuidas võimas tehniline vidin elu lihtsaks teeb. Noh, et selline võimas tank ning sõda saab kiirelt ja väheste ohvritega läbi... vaenlase hukkunud muidugi ohvritena kirja ei lähe...

Pildi maalis Stanley Ryter ning põhineb see kellegi Henry Juliani artiklil. Kuna kummagi tegelase kohta ma mingit infot kiirelt ei leidnud, siis lisan hoopis lingi tulevikusõja teemat (ja rohke pildimaterjali abil) lahkavale saidile.

Lingid:

Tales of Future Past: Future War

1.7.07

Harlan Ellison «Strange Wine»

Harlan Ellisoni jutt «Strange Wine» ilmus ajakirja «Amazing Science Fiction Stories» 1976. aasta juuninumbris, mis oli ajakirja viiekümnandat ilmumisaastat tähistav juubelinumber.

Kui nüüd päris aus olla, siis tuleb tunnistada, et ajakirja esimene number ilmus 1926. aasta aprillis, aga et 1976. aastal polnud «maailma vanimal ulmeajakirjal» just kõige paremad ajad, siis juubelinumber hilines pisut. Kaootiline ilmumistsükkel väljendus praktikas sedamoodi, et märtsinumbrile järgnes sel aastal juuninumber.

Sisu:
Jutt kirjeldab ühte meest, kel kogu aeg veab fataalselt viltu ning kelles üha enam võtab maad veendumus, et ta on hoopis tulnukas ning elu Maal on talle mingisuguseks karistuseks.

Seosed:
Kuigi Harlan Ellison on tihedalt ja viljakalt seotud nii filmi- kui ka koomiksimaailmaga, pole see jutt saanud edasiarendust ja/või teisendust ei ekraanil, ei piltidega paberil.

Hinnang:

Jutt on hea, aga Harlan Ellisonilt ootaks justkui enamat. Minu, kui paljulugenud inimese, jaoks pole ka see lõpuvint kuigi ootamatu. Polnud see isegi 1976. aastal, mil paljulugenud Ellison selle jutu kirjutas.

Samas ei saa ma öelda, et tegu oleks halva tekstiga ning kindlasti on jutu «Kummaline vein» ilmumine eesti keeles väärt tegu kohaliku tõlkeulmemaastiku rikastamisel.

Lingid:
* Ellison Webderland
* Harlan Ellison: Islets of Langerhans
* Sequential Ellison: The Harlan Ellison Comic Book Bibliography
* Wikipedia: Harlan Ellison
* IMDB: Harlan Ellison
* OutZone: Странное вино
* Ulmekirjanduse BAAS: Strange Wine
* Mister Costello — kangelane: Harlan Ellison “Kummaline vein”