Käesoleva postituse põhjustas ühes eesti nädalalehes läinud nädala avaldatud kirjatükk. Kuigi ma pooldan sõnavabadust ja muud taolist, leian ma siiski, et Eesti meedia pühendab liialt aega ja resurssi kõiksugu nõidade, posijate, pendeldajate ja muude taoliste sogade jaoks. Konkreetselt käesoleva postituse põhjustasid aga selle nädalalehes avaldatud loo kommentaarid eestikeelses sotsiaalmeedias, kus enamjaolt leiti, et kuigi need ennustused paika ei pea, aga lahe ulme ikkagi. Ei ole lahe ja ei ole ulme... iga sogane sonimine pole ulme, ammugi siis lahe!
Jah, ulmet on püütud žanri algusest alates kõiksugu väärakustega siduda ja seostada ning kõiksugu parasogad pole selles tegevuses sugugi viimased tegijad. Kõige kuulsam, ehk suisa õpikunäide on keegi Richard S. Shaver, kes avaldas ulmeajakirjas «Amazing Stories» laadungi ulmetekste, mida ta väitis põhinevat reaalsetel faktidel.
Algas see kõik ühest Shaveri lugejakirjast, aga tõeline hullus algas siiski 1945. aastal, mil ajakirja märstinumbris (Robert Gibson Jonesi kaanepildiga) ilmus Richard S. Shaveri lühiromaan «I Remember Lemuria!». Ilukirjanduslikku teksti saatis n-ö teaduslik kirjatükk, mis avas loo taustu ja andis asjale otsekui realistlikuma ja suurema tähenduse.
Mingile osale lugejaskonnast selline kompott meeldis ning ajakirja tiraaž tegi paraja hüppe ülespoole... samas leidsid paljud ulmefännid ja -kirjanikud, et sedasorti «looming» hoopis solgib ulmet.
Loomulikult ei arva ma, et ulme ei võiks olla iidsetest tehnoloogilistest rassidest, ennustamistest ja kasvõi UFOdest... kõigest võib, aga küsimus selles, et kuidas... kui ikkagi püütakse ulmevormis vassida teadusega või tõestada miskit jaburat teooriat, siis leidub kindlasti suur hulk ulmefänne, kes sellise teose igal juhul jampsiks või sonimiseks kuulutavad. Mina samuti!
Viited
