KIRJANIKUDKUNSTNIKUDTOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKASARIANTOLOOGIADANTOLOOGIADAUTORIKOGUD
LAVASTAJADNÄITLEJAD • RIIGID



31.5.09

Janusz A. Zajdel «... et in pulverem reverteris»

Janusz A. Zajdel on üks vägagi oluline Poola ulmekirjanik. Selle (ulme suur)riigi fännide jaoks aga ilmselt kõige olulisem, sest Zajdeli nime kannab poolakate kõige kaalukam ulmeauhind.

Janusz A. Zajdeli jutulooming üsna lustiline, kuigi selle hooletu lõbususe varjus on enamjaolt peidus üsnagi mornid mõtted. Lühijutt «... et in pulverem reverteris» on samuti selline: lustlikult kirjutatud, aga tõsist teemat tõstev.

Tekst ilmus esmakordselt 1979. aasta veebruaris ajakirjas «Młody Technik». Esmatrükis oli jutu pealkirjaks «Et in pulverem reverteris» ning teksti illustreerisid kaks Cyprian Kościelniaki joonistust.

Sisu:
Lühijutu tegevus on antud kahe omavahel mittekohtuva tegevusena. Üheltpoolt siis miski võõrtsivilisatsiooni kosmosesondi vaatlusraportid ning teiseltpoolt miskid pildikesed Maa elanike elust-olust.

Ega alguses lugeja palju aru ei saagi, sest need liinid justkui ei haakugi. Pikapeale aga koorub välja kurb-koomiline ülevaade ökokatastroofi äärel kõõluvast Maast, kus prügiuputuse vastu peab aitama asjade ajalikkus. Noh, et kõiksugu komisjonid otsustavad, et kui pikalt säilitada mingit kunsti- või kirjandusteost ning tarbekaubad on juba ette lagunema määratud.

Inimkonda päästab omaenda pasa sisse uppumast miski aine, mida lisatakse kõigile tarbekaupadele ja millega vajadusel piserdatakse üle säilitamisele mittekuuluv kunst. See destruktiivne aine muudab praktiliselt kõik, millega ta kokku puutub, miskiks loodussõbralikuks tolmuks.

Siis aga juhtub katastroof, sest miskid reservuaarid kusagil Jaapani all annavad leket ning inimkonna õuduseks hoiti neis resrvuaarides just selle destruktiivse aine varusid...

Sosed:
Minu andmetel on tegu täiesti iseseisva ja sarjavälise tekstiga.

Hinnang:
Kindlasti on tegu hea jutuga, aga neli sai pandud just seepärast, et Janusz A. Zajdel on võimeline paremaks ning ka seetõttu, et lugu kipub ununema.

Jutt ilmus Janusz A. Zajdeli viimases tema eluajal avaldatud autorikogus «Ogon diabła» (1982) ning ka postuumses valikkogus «Wyższe racje» (1988). Tšehhi ja vene fännid on seda teksti ka tõlkinud.

Pealkiri viitab ühele kirjakohale Piiblis «/.../ quia pulvis es et in pulverem reverteris.» Eesti keeles (ja pisut kohmakas tõlkes) kõlab see: «Tõesti, sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama!» Autor näikse siin viitavat sellele, et mateeria saab pikemas perspektiivis ikkagi vaimust võitu... eriti kui see vaim veel vaikselt roiskub rooja... ehk entroopia vastu ei aita miski... Loomulikult on see vaid minu meelevaldne tõlgendus, aga mulle see tõlgendus meeldiks ja tundub ka realistlik.

Lingid:

30.5.09

Ed Greenwood «Nothing But Trouble»

Ed Greenwood on laiemalt tuntud kui rollimängu Forgotten Realms üks põhilisi loojaid. Mees on kirjutanud ka hulgaliselt rollimängualaseid artikleid ja teinud illustratsioone. Ed Greenwood on kätt proovinud ka kirjutamisega ning ta kontos on enam kui veerandsada romaani ja ligi poolsada ühikut lühiproosat.

1997. aasta augustis ajakirja «Dragon» 238. numbris ilmunud ja Terry Dykstra illustreeritud lühijutt «Nothing But Trouble» oli minu esmatutvuseks Ed Greenwoodi (kirjandusliku) loominguga.

Sisu:
Jutu sisuks on ühe tüsedavõitu ja riiaka härrasmehe minek nooblisse kõrtsi ja rüselused sellessamas kõrtsis (või klubis). Vahele ka pisut dialooge. Lõpus jõutakse probleemini, ehk siis vastutahtmist pealepandud armuloitsuni.

Seosed:
Jutu tegevus toimub muidugi Forgotten Realmsi maailmas ning see tüsedavõitu riiukukk on antud maailma kuulus kelm Mirt the Moneylender.

Kuigi teksti tagumises pooles sekkub tegevusse ka Ed Greenwoodi (väidetav) alter ego maag Elminster, on see siiski eelkõige jutt kelm Mirtist, sest kõiges toimuvas on süüdi Mirt või toimub see tema pärast.

Hinnang:
Isikutele, kes Forgotten Realmsi maailmas kõrvuni sees, neile isikutele on see jutt kindlasti suurema tähendusega, kui minu jaoks. Noh, et Mirt the Moneylender ja üks tema seniteadmata seiklus.

Kui aga hinnata juttu puhtkirjanduslikult, siis nagu polegi midagi hinnata. Sisu eriti ju pole, vaid on miski rähklemine ja pisut puist dialoogi. Lugeja ei saa mõistatust ise lahti harutada, vaid autor seletab toimunu kiiresti jutu lõpus lahti ning hindele ei tule see kindlasti kasuks.

Jutu «Nothing But Trouble» põhjal ei tahaks Ed Greenwoodi üldse kirjanikuks pidada, aga ühe lühikese teksti põhjal ma muidugi sedavõrd lõplikke järeldusi ei tee.

Selge on aga see, et juttu saab nautida vaid raju Forgotten Realmsi fänn. Umbes selline, kelle jaoks anti välja ka kogumik «The Best of the Realms. Book II: The Stories of Ed Greenwood» (2005), kus ka antud jutt taastrükkimist leidis. Kuigi kogumiku nimes on sees sõna «parim», mis eeldaks justkui valikut varemilmunust, on pea pooled kogumiku tekstid esmatrükid ning jutu «Nothing But Trouble» puhul ei tahaks ka kuidagi sõna «parim» kasutada. Ilmselt pole ma siis sihtgrupp...

Lingid:

26.5.09

Ирония судбы

Venemaal ilmub juba enam kui viis aastat ulmeajakiri «Mir fantastiki». Tegu on sellise moodsamat tüüpi ajakirjaga, kus iga numbriga kaasas DVD (või vähemasti CD) ning kus leheküljed on värvitrükis ning kus sisukus tuuakse ohvriks kirevusele. Ajakiri sisaldab rohkelt pildimaterjali ning ühegi loo pikkus naljalt paari lehekülge ei ületa. Vaid ilukirjandus ja numbri põhilood on pikemad.

Igas numbris on ka üks leheküljeline naljakoomiks, mis enamjaolt on pannud mind vaid õlgu kehitama. Käesoleva aasta mainumbris ilmunud Aleksandr Remizovi «Ирония судбы» pani mind aga üsna muhedalt itsitama.

Sisu:
Loo peategelaseks on Wolverine, kel on väga hästi meeles päev, mil üks aednik ta isa maha laskis ning kes on nüüdseks juba aastaid otsinud mõrtsukast aednikku.

Lõpuks ometi on Wolverine üles võtnud õige jälje... ja selge on, et tasumise tund pole kaugel ning ei tule see ka väikese verega...

Siiski ei lähe kõik nii nagu plaanitud ning selgub, et ilmne kahtlusalune on hoopis Wolverine'i isa. Isal eesnimeks aga Freddy. Tõeline saatuse iroonia!

Seosed:
Selles lühikoomiksis seotakse kokku ja visatakse nalja kahe tuntud nugakäelise üle. Et siis Freddy Krueger on Wolverine'i isa!

Hinnang:
Nagu ma postituse alguses kirjutasin, pani see koomiks mind muhedalt itsitama ning ega enamat ei saagi leheküljelselt kähkukalt nõuda.

Eks juuresolevad pildilised näited peaks ju ka asja võlust aimu andma ning erilise naudinguga lisan ma siia koomiksi kaks viimast tahvlit. Perekondlik idüll kogu oma ilus!



Teades, et vene keele oskus muutub siinmail iga aastaga üha olematuks... selle teadmisega lisan ka viimase tahvli tõlke.

Wolverine: Kuda läheb?
Freddy: Koolis töötan.
Wolverine: Lapsed meeldivad?
Freddy: Sedamoodi jah...

Kes vene keelt oskavad, need leiavad wõrgust terve koomiksi: klõpsata esimest linki, minna tagasi esimese mai postituseni ning klõpsata pildil.

Lingid:

24.5.09

Tim Pratt «The Witch's Bicycle»

Üldiselt olen ma pigem selline vabakäigulugeja, et loen tekste ilma miski suurema ja pikemaajalise plaanita. Mõnikord aga võtan ette temaatilisi maratone.

Näiteks lugesin ma 2003. aastal läbi kõik sel aastal auhinnatud või auhindade nominatsioonides osalenud ulmelise lühiproosa. Kui nüüd päris aus olla, siis 100% see üritus ei õnnestunud, sest paari inglise keeles ilmunud teksti ma kätte ei saanud ning mõne väikerahva puhul tuli ka keelebarjäär vastu. Tim Pratti nimi kerkis esmakordselt esile minu jaoks samuti just siis...

Jutt «The Witch's Bicycle» ilmus ajakirja «Realms of Fantasy» 2002. aasta augustinumbris ning takkajärgi targana võibki öelda, et 2002. aasta oli Tim Pratti läbimurdeaastaks.

Autor pani end sedavõrd võimsalt pildile, et juba 2003. aastal ilmus mehe esimene autorikogu «Little Gods», kus ka siinarvustatav nõia jalgratta lugu sees on ning mis tänaseks on mitu kordustrükki saanud.

Sisu:
«The Witch's Bicycle» on selline nelja või viie tegelase lugu. Peategelane on üks nohikust poiss, kes seoses kolimisega on sattunud uude linna ja uude kooli. Uued on selles koolis ka üks tasakaalutu pätistuv poiss ja mõlemale poisile meeldiv tüdruk. Jõujooned ja (armastus)kolmnurk on paigas. Kuid on ka neljas mängija, kelleks on üks ilmselgelt kuri nõid ning kellele on need kolm noorukit enam kui vajalikud. Viiendaks osaliseks võiks pidada pealkirjas mainitud nõia jalgratast, mis/kes tundub ajuti suisa oma elu elavat.

Seosed:
Minu andmetel puuduvad.

Hinnang:
Jutt mulle meeldis ja pean ka taastrükki Mike Ashley koostatud antoloogias «The Mammoth Book of Sorcerers' Tales» õigustatuks ja vajalikuks. Jutu plussideks tuleks lugeda noorte elu realistlikku kujutamist ning leidlikku ja läbimõeldud ulmeosa. Mulje on selline, et autoril ilmselgelt annet jagub, aga konkreetselt see jutt mõjus pigem siiski korraliku käsitööna. Sellest ka neli.

Samas mõistan ma väga hästi nii hollandlasi kui ka jaapanlasi, kes on pidanud vajalikuks see jutt omas keeles välja anda.

Lingid:

Boriss Rudenko «Пропасть и мост»

Boriss Rudenko töötas suure osa oma elust miilitsana, täpsemalt kriminaaljälituses ning veel täpsemalt öeldes uuris ta majanduskuritegusid. Ilmselt just sulide ja võmmide elu-olu hea tundmine on põhjuseks, miks neid tegelasi esineb praeguse vabakutselise kirjaniku loomingus rohkem kui ulmes tavaks.


Ajakirja «Jesli» käesoleva aasta esimeses numbris ilmunud ja Igor Taratškovi illustreeritud lühiromaan «Пропасть и мост» lahkab samuti sedalaadi teemasid... täpsemalt öelduna vangide ja nende valvurite suhteid.


Sisu
Kaugel planeedil on vangla. Õigem on öelda, et kauge planeet ongi vangla ja on suisa ideaalne vangla, sest üks sügav kuristik jagab mandri kaheks ning ühel pool kuristikku on vangid ja teisel pool on valvurid. Kuristiku põhjas heljub aga mürkgaas ning ilma vastava varustuseta kuristikku ei läbi... vangidel aga sellist varustust pole.

Tegelikult pole see planeet muidugi vangla oma tavalises tähenduses, sest vangid on sinna saadetud koos peredega ning ka planeedil sündivad lapsed pärivad kohemaid vangiseisuse.

Üldiselt on sellel planeedil välja kujunenud teatav tasakaal. Vangidel on kogukondlik-agraarne küttide ja põllumeeste ühiskond, valvurid elavad oma kindlustatud linnas ning on eelkõige ja põhimõtteliselt sõjarditest valvurid. Aeg-ajalt käivad valvurid retkedel vangide poolel, põhiliselt selleks, et täiendada toiduvarusid ja röövida vange orjadeks.


Selline pentsik tasakaal kestis hetkeni, mil planeedil maandus kosmosesüstik ning valvurid tulid vangide poolele, võtsid hulga rahvast pantvangi ning nõudsid pantvangide vabastamise eest konkreetset vangi või tema poega...


Seosed
Praeguse seisuga on tegu üksikteosega, kuigi autoril oleks arukas see romaaniks kirjutada.


Hinnang
Üldiselt hindan ma juttu alati romaanist enam, aga antud teksti puhul on küll selline mulje, et romaanina oleks see kõik paremini mõjunud. Ajuti jääbki mulje, et autor on lühiromaani pähe avaldanud katkendid peagivalmivast romaanist... et sedavõrd hüplik ja vähemotiveeritud on see kõik.

Lugemine raskusi ei valmistanud, küll aga hindamine. Kuna tekst ei vihastanud ja samas ka erilist elamust ei pakkunud, siis üks ükskõikne ja lahja kolm oleks vist üsna tabav hinne. Kahju! Boriss Rudenko oskab enamjaolt hulga paremini.


Viited

18.5.09

Jekyll + Hyde (2006)

Ajuti tundub filimitegu ikka väga lihtne asi olevat: võta mõni vana ja vabavaraline teos, too tegevus kaasaega, lisa mingi oma jõnks... ning liiga labase tulemuse vältimiseks kasuta moodsamat ja vähemtuntut muusikat, diipi dialoogi ja kunstilist pildikeelt. Aga kas tegelikult see ka nõnda lihtne on?

Sisu:
Filmi tegelasteks on meditsiinitudengid. Õpitakse, elatakse peoelu ja eksperimenteeritakse omavalmistatud rohtudega. Enamjaolt on tegu siiski peodroogidega, aga üks noormees hakkab katsetama miski ecstasyst tuletatud narkotsiga.

Eksperimendi tulemusena vabastab ta oma pahupoole. Nooruk saavutab ennenägematu võimsuse ja vabaduse... kohalik politsei saab aga kadunud isikute ja jõhkrate kuritegude üha pikeneva nimekirja.

Seosed:
Film on Robert Louis Stevensoni klassikalise lühiromaani «The Strange Case of Dr. Jekyll and Mr. Hyde» (1886) kaasajastatud töötlus.

Hinnang:
Eks arukas inimene sai juba postituse avalõigust aru, et suurt vaimustust see film minus ei tekitanud... tegelikult ei tekitanud see film üldse eriti emotsioone... ei positiivseid, ei negatiivseid...

Ei tundunud David T. Reilly käsikiri eriti nutikas, ei lummanud ka Nick Stillwelli lavastajatöö... see viimane oli ajuti oma kunstitaotluslikkuses suisa abitu. Näitlejatööd olid normaalsed, või pigem isegi head... Bree Turner oli ka varem paaris filmis silma hakanud, ülejäänud olid minu jaoks tundmatud näod.

Tegelikult kuulub see film rubriiki, et üsna noored ja üsna algajad teevad ning siis ringleb see arvukatel festivalidel, saab ehk mõned auhinnad, saab korraks ka mõningast levi ja ehk tuntustki... ning siis unustatakse. Kui tegijad kunagi hiljem tõesti tegijateks saavad, siis kaevatakse see (esik)film unustusest taas välja jne.

Lingid:

7.5.09

Péter Szentmihályi Szabó «Fekete és fehér lyukak»

Péter Szentmihályi Szabó on väga mitmekülgne Ungari kirjanik ja tõlkija, kelle esikromaan ilmus 1971. aastal. Jutt «Fekete és fehér lyukak» ilmus esmakordselt 1977. aastal, Péter Kuczka toimetatud almanahhi «Galaktika» 27. numbris. Kui ma nüüd õieti tean, siis oli see ka mehe ulmedebüüdiks.

Juba järgmisel aastal ilmus jutt autorikogus «A sebezhetetlen» ning kaks-kolm aastat hiljem ka vene ning kaks korda saksa ja poola keeles. Kaks neist neljast raamatust on ka mul endal olemas... pean silmas endises Nõukogude Liidus ja Ida-Saksas väljaantud Ungari ulme antoloogiaid.

Vene keeles ilmus jutt pealkirjaga «Черные и белые дыры» Péter Kuczka ja Tatjana Voronkina koostatud antoloogias «Последний долгожитель» (1980).

Saksa keeles aga pealkirjaga «Schwarze und weiße Löcher» Péter Kuczka koostatud antoloogias «Raketen, Sterne, Rezepte» (1980). Saksakeelne antoloogia oli illustreeritud... pildid tegi Werner Ruhner ning allpool ongi näha mustade ja valgete aukude jutule tehtu.


Sisu
Jutu peategelaseks on Jack Floyd. Mees on kosmonaut, kes jutu alguses saab teada, et tal on kaugelearenenud vähk ning et tal on elada jäänud vaid pool aastat.

Eks selline teadasaamine lööb mehe muidugi liimist lahti. Noh, et kui ta enam lennata ei saa, et siis tuleb naisel ilmselt järveäärne maja ära müüa jne.

Pole ka ime, et kapten Floyd nina täis tõmbab. Napsusena tuleb tal aga pähe uitmõte külastada kolleegi Bill Craggi, kes oma vaba aja kulutab mustade aukude ja nendega seotud teooriate uurimiseks.

Billi juures joob Floyd veelgi ning vestlusest Billiga sünnib Jack Floydi peas üsna sõge plaan...

Mees pätsab Bill Craggi paberite hulgast lehekese lähima musta augu kordinaatidega ning plaanib laeva võtta ja sinna lennata. Nimelt jäi Floydile vestlusest meelde, et musta ja valget auku jagaval nn sündmuste horisondil sünnib inimene uuesti... vähemasti on selline üks teooriatest.

Ravimatul vähihaigel pole ju palju kaotada...


Seosed
Ilmselt puuduvad.


Hinnang
Kõige rohkem häirib mind selle jutu juures vast kosmonaudi labiilsus: joob end täis, pätsab sõbralt paberi, ärandab kosmoselaeva jne. Kogenud kosmonaudi kohta ikka üsna jabur käitumine.

Häirib ka purukuiv jutustamislaad, et oleks oodanud usutavamaid ja ehedamaid emotsioone ja psühholoogiat.

Tunnustada tuleks teemavalikut, sest 1977. aastal olid Roger Penrose ja ta teooriad ulmekirjanduses ikka üsna uus kraam... et hindaks autori pealehakkamist... kuna aga pealehakkamisest üksi jääb väheks, siis sellest ka madal hinne.

Tegelikult tuli vahepeal tahtmine suisa kaks väänata, aga jõnksuga lõpp tegi mu tuju heaks ja pani meelt muutma.


Viited

4.5.09

James Bibby «The Last Witch»

Endine telestsenarist James Bibby on kirjandusmaailmas tuntud eelkõige kui paroodiamaigulise fantaasiatriloogia autor. Lisaks triloogiale on mees kirjutanud ka ühe sarjavälise romaani ja neli juttu. «The Last Witch» on üks neist juttudest ning ilmus see Mike Ashley koostatud antoloogias «The Mammoth Book of Sorcerers' Tales» (2004).

Sisu:
Miski andevaene teletoimetaja tolkneb koos kaameramehega kusagil kolkalinnas, et imeda linti mõni järjekordne kummaline provintsilugu.

Kogemata juhtub mees nägema, kuidas miski seletamatu jõud päästab veokirataste eest ühe koeranässi. Sündmuse tunnistajaks on ka üks plikatirts, kes telemeest nähes jooksu pistab. Telemees aga haistab rammusat lugu, sest tirtsu näoilme reetis, et plikanatt oli imeloo taga.

Tüdruk ongi selline väike ja võimas nõid, kelle vanemad püüavad tüdrukut maailma eest ja maailma tüdruku eest kaitsta.

Seosed:
Puuduvad.

Hinnang:
Tegu on korraliku käsitööga, aga kahjuks teisejärgulise ja läbimõtlemata tekstiga.

Anglo-ameerika ulmes on selliseid kolkanõidade jutte omajagu... nagu ka maagiavõimekate laste omasid... ei tahaks nüüd uskuda, et kirjanik ühtegi neist lugenud pole... toimetaja on aga kindlasti ning toimetaja oleks pidanud selle jutu pikalt saatma ja pigem mõne neist parematest lugudest taasavaldama.

Üsna jabur on ka James Bibby arusaam geneetikast. Ma saan aru küll, et fantasy, aga kui hakatakse rääkima geenidest ja sellest kuidas kahe inimese lastest uus inimtõug sünnib, siis on ikka jama küll. Autor mängis end ju ise nurka, kui seletas, et efekti annab vaid nõia abielu võluriga ning et maailmas on kumbagi vaid üks järel.

Muidu oleks hea käsitöö eest isegi kolme pannud, aga see geneetikaga hämamine tõmbab hinde kolksti kahe peale.

Lingid:

3.5.09

Cthulhu Tales: The Farm

Lühikoomiks «The Farm» ilmus 2008. aasta märtsis, ajakirja «Cthuhu Tales» esimeses numbris.

Käsikirja autoriks on Michael Alan Nelson ja joonistas selle Sunder Raj.

Sisu:
Kolm poissi hiilivad salaja ühte linnatagusesse mahajäetud farmi. Kolmiku ninamees on seal varem olnud ning räägib, et ta näitab midagi vägevat...

Farmis ta näitabki laipa ühe vana auto pagasiruumis. Poiss väidab, et laipu on rohkemgi... et see farm on politsei ja kohtumeedikute õppebaas... et nood taastavad farmis kuriteopaiku ja siis õpivad sellest...

Äkitselt aga kostavad eemalt sammud ning poisid poevad sellesama auto alla peitu, sest farm on ümbritsetud kõrge traataiaga ning juba selle territooriumil viibimine on karistatav.

Selgub, et politsei ja muud võimuesindajad on poiste kõige väikseim mure... et on märksa muistsemaid muresid...

Seosed:
«The Farm» kasutab ühismaailma Cthulhu Mythos reaaliaid, kuid on samas originaallugu.

Hinnang:
Kui koomiks ilmub ajakirjas «Cthulhu Tales», siis on ilmselge, et varem või hiljem tulevad mängu miskid muistsed olendid... et lugedes justkui erilist pinget polnud. Puänt aga oli kiiksuga ja pisut ootamatu ning ütleks kohe ära, et muistse olendi ilmumine polnud puänt...

Lingid:

2.5.09

Hogfather (2006)

Tuleb tunnistada, et kui ma esmakordselt kuulsin Kettamaailma romaanide ekraniseeringutest, siis tekkis mul üsna nõutu tunne... noh, et ei ole ju võimalik. Aega läks ja minu võimalikkuse mõõt ka muutus ning lõpuks riskisin ka ühe Kettamaailma ekraniseeringu DVD tellida. Ega ma orikat päris kotis ostnud, aga täit kindlust minus ka polnud.

Sisu:
Reaalsuse audiitorid ihuvad Orikavana peale hammast... sedavõrd, et pöörduvad Palgamõrtsukate Gildi poole. Gild annab tellimuse täitmiseks härra Teatime'le (kõrvaloleval pildil), kes on just sobiv mõrtsukas võimatu ülesande täitmiseks.

Probleem selles, et Orikavana pole inimene, pigem jumalus või idee...

Teatime kogub kokku kamba kaabakaid ja muidu võllaroogi ning ründab nendega Hambahaldja lossi...

Kuna Orikavana on ohus (ja kadunud), siis võtab Surm ameti üle ja püüab ise kingid laiali vedada ning samas taastada ka inimeste kõikumalöönud usku Orikavanasse.

Seosed:
Enam kui kolmetunnine (ja kahes jaos näidatav) telefilm «Hogfather» (2006) on valminud Terry Pratchetti samanimelise romaani põhjal.

Romaan (ja järelikult ka film) kuulub nn Kettamaailma sarja ja Surma alamsarja.

Filmi käsikirja autor ja lavastaja on Vadim Jean.

Hinnang:
Nagu ma alguses kirjutasin, olin üsna skeptiline, aga õnneks asjata.

Filmis on mitmeid toredaid rollisooritusi, aga need kõik varjutab Susanit mänginud Michelle Dockery, kes lisaks näitlejaandele on ka lummavalt kena naine.

Kiita tuleb ka käsikirja, mis on romaani üsna õnnestunult ekraanile kärpinud... isegi Rottide Surm käis korra läbi... ja kaaren, kes silmamune armastas...

Tegu on telefilmiga ning seetõttu tuleb aegajalt isegi selline kodune teleteatri tunne ning eriefektid on selles valguses ikka ülikõvad.

Meeldib ka, et filmi pole romaanist lapsikumaks tehtud. Mõtlengi, et kui mõni kohalik telekanal sellist jõuludeks näitaks, siis oleks ilmselt kisa pilvini!

Filmis teeb pisukese sutsu ka Terry Pratchett ise!

Pealkirjast! Kuigi kiri DVD karbi kaanel ütleb «Terry Pratchett's Hogfather», on filmi tiitrites kirjas siiski vaid «Hogfather» ning mina pean olulisemaks seda, mis tiitrites kirjas.

Lingid:

Viktor Kosenkov «Мое черное сердце»

Viktor Kosenkov elab (minuteada) Tallinnas ja kirjutab vene keeles. Mees on avaldanud oma nime all neli romaani ja portsu jutte ning hulga romaane veel ka pseudonüümi all.

Sisu:
Jutu tegevusajaks on 2070. aasta oktoober, ehk siis nelikümmend aastat pärast läbimurret. Autor eriti ei seleta, et mis see läbimurre on, aga võib aimata, et selle sõnaga tähistatakse virtuaalsuse kättesaadavaks saamist. Tulemuseks on, et inimkond on süvenenud iseendasse ning Maast on saanud miski suur megapoliste konglomeraat.

Jutu peategelane on keegi Valge Vend, kes kuulub Virtuaalsete Natside organisatsioni... on selline liikumine selles neegrite ja asiaatide ja valge vähemuse maailmas.

Jutu sisuks on Valge Venna ja kamba noorte natside ränk sukeldumine virtuaalsusesse... ikka õige asja nimel jne.

Seosed:
Minuteada puuduvad.

Hinnang:
Tüüpiliselt Viktor Kosenkovi uuemale loomingule on tekst täidetud rohkete poliitiliste (ja muude taoliste) avaldustega... ja ei maksa lasta end petta sellest natsi-asjast... ka venelased peavad end valgeteks ja ei salli neegreid ja muid musti...

Viktor Kosenkov pole mingi tippkirjanik, aga see jutt on isegi tema tasemest kõvasti allapoole: palju meenutusi ja tühja laterdamist, virtuaali sukeldumise väga kulunud kirjeldus ning sogasus ja ütlematajätmine, mis peab ilmselt varjama teksti sisutühjust.

Lingid: