Péter Szentmihályi Szabó on väga mitmekülgne Ungari kirjanik ja tõlkija, kelle esikromaan ilmus 1971. aastal. Jutt «Fekete és fehér lyukak» ilmus esmakordselt 1977. aastal, Péter Kuczka toimetatud almanahhi «Galaktika» 27. numbris. Kui ma nüüd õieti tean, siis oli see ka mehe ulmedebüüdiks.Juba järgmisel aastal ilmus jutt autorikogus «A sebezhetetlen» ning kaks-kolm aastat hiljem ka vene ning kaks korda saksa ja poola keeles. Kaks neist neljast raamatust on ka mul endal olemas... pean silmas endises Nõukogude Liidus ja Ida-Saksas väljaantud Ungari ulme antoloogiaid.
Vene keeles ilmus jutt pealkirjaga «Черные и белые дыры» Péter Kuczka ja Tatjana Voronkina koostatud antoloogias «Последний долгожитель» (1980).Saksa keeles aga pealkirjaga «Schwarze und weiße Löcher» Péter Kuczka koostatud antoloogias «Raketen, Sterne, Rezepte» (1980). Saksakeelne antoloogia oli illustreeritud... pildid tegi Werner Ruhner ning allpool ongi näha mustade ja valgete aukude jutule tehtu.
Sisu
Jutu peategelaseks on Jack Floyd. Mees on kosmonaut, kes jutu alguses saab teada, et tal on kaugelearenenud vähk ning et tal on elada jäänud vaid pool aastat.
Eks selline teadasaamine lööb mehe muidugi liimist lahti. Noh, et kui ta enam lennata ei saa, et siis tuleb naisel ilmselt järveäärne maja ära müüa jne.Pole ka ime, et kapten Floyd nina täis tõmbab. Napsusena tuleb tal aga pähe uitmõte külastada kolleegi Bill Craggi, kes oma vaba aja kulutab mustade aukude ja nendega seotud teooriate uurimiseks.
Billi juures joob Floyd veelgi ning vestlusest Billiga sünnib Jack Floydi peas üsna sõge plaan...
Mees pätsab Bill Craggi paberite hulgast lehekese lähima musta augu kordinaatidega ning plaanib laeva võtta ja sinna lennata. Nimelt jäi Floydile vestlusest meelde, et musta ja valget auku jagaval nn sündmuste horisondil sünnib inimene uuesti... vähemasti on selline üks teooriatest.Ravimatul vähihaigel pole ju palju kaotada...
Seosed
Ilmselt puuduvad.
Hinnang
Kõige rohkem häirib mind selle jutu juures vast kosmonaudi labiilsus: joob end täis, pätsab sõbralt paberi, ärandab kosmoselaeva jne. Kogenud kosmonaudi kohta ikka üsna jabur käitumine.
Häirib ka purukuiv jutustamislaad, et oleks oodanud usutavamaid ja ehedamaid emotsioone ja psühholoogiat.Tunnustada tuleks teemavalikut, sest 1977. aastal olid Roger Penrose ja ta teooriad ulmekirjanduses ikka üsna uus kraam... et hindaks autori pealehakkamist... kuna aga pealehakkamisest üksi jääb väheks, siis sellest ka madal hinne.
Tegelikult tuli vahepeal tahtmine suisa kaks väänata, aga jõnksuga lõpp tegi mu tuju heaks ja pani meelt muutma.
Viited
No comments:
Post a Comment