
Janusz A. Zajdeli jutulooming üsna lustiline, kuigi selle hooletu lõbususe varjus on enamjaolt peidus üsnagi mornid mõtted. Lühijutt «... et in pulverem reverteris» on samuti selline: lustlikult kirjutatud, aga tõsist teemat tõstev.

Sisu:
Lühijutu tegevus on antud kahe omavahel mittekohtuva tegevusena. Üheltpoolt siis miski võõrtsivilisatsiooni kosmosesondi vaatlusraportid ning teiseltpoolt miskid pildikesed Maa elanike elust-olust.
Ega alguses lugeja palju aru ei saagi, sest need liinid justkui ei haakugi. Pikapeale aga koorub välja kurb-koomiline ülevaade ökokatastroofi äärel kõõluvast Maast, kus prügiuputuse vastu peab aitama asjade ajalikkus. Noh, et kõiksugu komisjonid otsustavad, et kui pikalt säilitada mingit kunsti- või kirjandusteost ning tarbekaubad on juba ette lagunema määratud.

Siis aga juhtub katastroof, sest miskid reservuaarid kusagil Jaapani all annavad leket ning inimkonna õuduseks hoiti neis resrvuaarides just selle destruktiivse aine varusid...
Sosed:
Minu andmetel on tegu täiesti iseseisva ja sarjavälise tekstiga.
Hinnang:

Jutt ilmus Janusz A. Zajdeli viimases tema eluajal avaldatud autorikogus «Ogon diabła» (1982) ning ka postuumses valikkogus «Wyższe racje» (1988). Tšehhi ja vene fännid on seda teksti ka tõlkinud.
Pealkiri viitab ühele kirjakohale Piiblis «/.../ quia pulvis es et in pulverem reverteris.» Eesti keeles (ja pisut kohmakas tõlkes) kõlab see: «Tõesti, sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama!» Autor näikse siin viitavat sellele, et mateeria saab pikemas perspektiivis ikkagi vaimust võitu... eriti kui see vaim veel vaikselt roiskub rooja... ehk entroopia vastu ei aita miski... Loomulikult on see vaid minu meelevaldne tõlgendus, aga mulle see tõlgendus meeldiks ja tundub ka realistlik.
Lingid:
No comments:
Post a Comment