Minu nõukaaegses lapsepõlves oli välisfilmi linastumine kinos suursündmus, sest neid välisfilme näidati harva ning enamjaolt olid need ka paremad kui omaaegsed vene/nõukogude filmid. Tavaliselt sai käidud ja iga vähegi huvi pakkuv välisfilm ära vaadatud, sest kinoskäik oli ainus võimalus neid näha.
Nõukogude Liidu suhted USAga olid üldiselt mitte eriti sõbralikud ning seetõttu sai nõukogude kinokülastaja näha hulgaliselt Euroopa ja Aasia filme... igatahes kordi rohkem, kui neid praegu meie kinodes linastub. Prantsuse filmid olid Nõukogudemaal erilised lemmikud. Põhjusi oli tõenäoliselt mitmeid: inimestele ilmselt meeldis prantsuse filmide (ja iseäranis komöödiate) kergus ning mõningane frivoolsus, ametnikele aga Prantsusmaa mitteUSAsus. Pealegi on Venemaa kogu aeg austavalt Prantsusmaa poole kiiganud.
Üsna palju näidati nõukaajal kinodes ka filme, kus mängis Louis de Funès ning sealjuures ka neid nn sandarmifilme. Olen isegi näinud kinos näinud oma tosinkonda filmi selle käbeda prantslasega, sealhulgas on nähtud ka film «Le gendarme et les extra-terrestres» (1979), mis Nõukogude Eesti kinolevis kandis pealkirja «Sandarm ja tulnukad». Kuna Kanal 2 on juba mitu kuud näidanud neid nn sandarmifilme, siis otsustasin selle tulnukate oma nii kontrolli mõttes üle vaadata.Sisu:
Sandarm Cruchot ja tema alluvad Saint-Tropezi politseist on sedapuhku kimpus tulnukatega, kes saabusid lendava taldrikuga. Tulnukad on hästi maskeerunud, sest nad võivad võtta omale meelepärase kuju ning enamjaolt nad esinevadki lustlik-seksikate tibidena või moekate noorukitena. Ära saab tunda neid peamiselt selle järgi, et nad peavad aegajalt õli rüüpama ning patsudades kõmisevad nad tühjade tünnidena.Seosed:
Lavastaja Jean Girault tegi kuus filmi Saint-Tropezi sandarmist ning see tulnukatefilm on eelviimane ning peaks olema ainus, mida sellest sarjast ulmeks võib nimetada.Hinnang:
Hindeks olev kolm on pandud muidugi nostalgialainel ning mul on üsna raske ette kujutada tänapäeva inimest, kes sellest filmist heldida suudaks.
Loomulikult pole seda filmi võimalik ka ulmena hinnata, sest tegelikult on see film vaid mõnigaste ulmeelementidega ning need elemendid ei kannatanud mingit kriitikat juba 1979. aastal. Tõttöelda võib need tulnukad asendada millega/kellega tahes ning filmis ei muutuks suurt midagi. Selles poleks ju midagi halba, kui see ulmeosa nii jabur ja odav ei oleks.
Filmi põhiline miinus tuleneb siiski ekraanil toimuvast lõputust palaganist. Louis de Funès tormab ringi, vehib käte ja jalgadega, teeb grimasse ja muidu totraid lõustu... ning jõudumööda sekundeerivad talle selles tegevuses ka teised näitlejad. Pole ju vahet, et kas lüüa kedagi jalaga persse või lüüa kellegi persse kruvikeeraja – eriti naljakas pole kumbki variant! Tõsi, läbi ajahämu meenub, et otsekui oleks lapsena see kõik märksa naljakam ja ägedam tundunud...Lingid:
No comments:
Post a Comment