Ameerika ajaloolast ja ulmekirjanikku R. Garcia y Robertsoni teadsin ma siiani kui ajaloolise taustaga fantaasialugude autorit. Loomulikult ma teadsin, et ta on kirjutanud suisa tõupuhast teaduslikku fantastikat, aga miskipärast ei kiskunud mind see lugema. «The Magazine of Fantasy & Science Fiction» 1995. aasta juulinumbris ilmunud jutustus «Gone to Glory» köitis aga tähelepanu. Jah, ma ei salga, et tegelikult köitis kõigepealt mu tähelepanu Barclay Shaw tehtud kaanepilt, mis seda jutustust illustreeris. Kuid ega kaanepilti suvalise loo kohta tehta ja kuna ka R. Garcia y Robertsoni seniloetud tekstid olid vaid häid elamusi andnud...Sisu:
Jutustuse tegevus toimub kauges tulevikus ja kaugkosmoses. Planeedi nimeks on Kuulsus ning inimesed muudavad seda elukõlbulikuks. Samasse päikesesüsteemi on toppama jäänud ka piloot Defoe, keda teatakse kui osavat probleemide lahendajat. Ise ta paneb kõik selle küll vaid vedamise arvele.Planeedi Kuulsus metsikutel aladel on hädamaandumise teinud kolm inimest ning nende edasine saatus on teadmata. Kuna keegi majanduslikult mõtlev isik on planeedi asustanud (taasloodud) neandertaalastega ja kuna see vastupidav tõug tegeleb Kuulsusel põhiliselt sõdimise ja paljunemisega, siis pole laevahuku läbiteinud inimeste võimalik saatus just kiita.
Defoe saab ülesandeks laskuda planeedile ja teha kindlaks, et mis inimestega juhtus. Et jas on ellujääjaid ja kui on, siis need päästa. Vastu tahtmist saab ta oma kaaslaseks karmi naisterahva, kes on kõrgel kohal Kuulsust elamiskõlbulikuks tegevas organisatsioonis. Naisterahvas on muidugi tegija, selline minimaalse ja tugevalt halliseguse siilisoenguga militaar.Seosed:
Inglise keeles on autorikogu «The Moon Maid and Other Fantastic Adventures» (1998) arvustustes korduvalt väidetud, et jutustuse «Gone to Glory» ja lühiromaani «Werewolves of Luna» (1994) tegevus toimub samas maailmas. Mul on sellise väite asjus küll suured kahtlused.
Hinnang:
Maailm, kus toimub jutustuse tegevus, on värvikas ning autoril on jagunud hoolt ja püsivust paljudele pisiasjadele. Näiteks taasloodud neandertaalased, või siis dirižaabel ja sellega lendamine, rääkimata juba planeetidest Värten ja Kuulsus. Kui hinnata ainult maailma, siis tahaks panna võimalikult kõrgeima hinde.Probleem on toimuvas. Esiteks võtab teeleasumine kohutavalt aega. Ma ei eita, et jutustuse algust on samuti huvitav lugeda, aga proportsioonid on lihtsalt paigast ära. Ülesanne Kuulsusel peaks olema sedavõrd raske, et seda suudab täita vaid Defoe, aga kui autor päästeoperatsiooni kirjeldab, siis tekib küsimus, et kas ülejäänud inimesed on lihtsalt juhmid? Defoe ainsateks plussideks tuleks lugeda vaid neandertaalaste elu-olu tundmist ning tähelepanuvõimet. Miks see militaarne naisterahvas ei võinud teada ja tähele panna?
Gardner Dozois on oma valikutega mind ikka ja jälle üllatanud. Nii ka seekord, kui ta pani jutustuse «Gone to Glory» antoloogiasse «The Good New Stuff: Adventure in SF in the Grand Tradition» (1999). Einoh, tekst on hea, aga kas just sedavõrd hea, et peaks panema selle soliidsesse valikantoloogiasse..? Samas, just tänu sellele antoloogiale on tekst ilmunud mitmes võõrkeeles. Näiteks vene tõlge «Навстречу Славе». Tšehhi tõlge «Odejít na věčnost» ja saksa tõlge «Schon auf dem Weg nach Glory» ilmusid siiski seetõttu, et ajakirjal «The Magazine of Fantasy & Science Fiction» oli nendes keeltes tõlkeversioon. Tõsi, tšehhi tõlge sai ka teist korda ilmuda, kui tšehhi keeles ilmus Gardner Dozois koostatud antoloogia.Lingid:
No comments:
Post a Comment