KIRJANIKUDKUNSTNIKUDTOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKASARIANTOLOOGIADANTOLOOGIADAUTORIKOGUD
LAVASTAJADNÄITLEJAD • RIIGID



30.12.10

Indrek Hargla «Apteeker Melchior ja katustel tantsija»

Alustama peaksin vast ülestunnistusest: ma pole Indrek Hargla romaane apteeker Melchiorist lugenud... veel pole lugenud... kuigi signeeritud eksemplarid kodus kenasti ootamas... lihtsalt erinevate asjaolude halvad kokkusattumused...


Sisu
Jutt on pajatus keskaegsest ja jõulusest Tallinnast, kus apteeker Melchior jutustab taaskord oma pojale lugu katustel tantsijast.


Seosed
Jutt on siis teatavaks täienduseks apteeker Melchiori romaanidele. Kui romaanidel siia blogisse asja pole, siis jutt on selleks küll piisavalt ulmeline.


Hinnang
Loomulikult Indrek Hargla oskab ja oskab hästi ning ka mõistatus ja selle lahendus olid head. Probleem pigem selles, et ma ei suuda maksimumhinde vääriliselt heldida, kui jutu esimene pool on lihtsalt üks heietav kirjeldus keskaegsest linnast. Selline isiklik neli siis...


Viited

Banguolis Balaševičius «Netikras milijonierius»

Minu andmetel ilmus Banguolis Balaševičiuse jutt «Netikras milijonierius» esmakordselt mehe autorikogus «Žemiškos istorijos» (1979).

Minu (võibolla mitte nii täielikel andmetel) pole seda juttu leedu keeles rohkem avaldatud. Üsna kindel olen ma aga selles, et eesti tõlge «Ebamiljonär» on ka selle jutu ainus tõlge maailmas.


Sisu
Jutu peategelaseks on ühe USA linnakese ainus kerjus Jim Bronder. Kunagi töötas Jim kohalikus tehases, kuid kaotas tööõnnetuse tõttu mõlemad käelabad ning tehase omanik viskas mehe päevapealt tänavale.

Jutu teine plaan toimub tulevikus, kus üks tudeng valib oma kursusetöö materjaliks just Jim Bronderi, kellele eksperimendi nimel mängitakse kätte poole miljardi suurune n-ö pärandus.

Tuleviku tudeng on nimelt veendunud, et kui Jimi-sugune kerjus saaks palju raha, siis hakkaks ta tõenäoliselt suureks filantroobiks ning püüaks ka teiste viletsal järjel olevate inimeste elujärge parandada.


Seosed
Minu andmetel puuduvad.


Hinnang
Jutu muudab oma hinde vääriliseks just tervik, mis on kindlasti parem kui selle osad. Kui tekst pulkadeks lahti võtta, siis on siin üks üsna banaalne ajaränd ja mineviku muutmine, on kergelt satiiriline kapitalistliku lääne kirjeldus, on pisut klišeelik põnevuslugu. Kõik kokku on kirjutatud aga selliseks mõnusaks puntraks, millele ootamatu ja irooniline puänt veel ka krooni paneb.

Kindlasti tuleb kiita ka Banguolis Balaševičiuse oskust panna kirja üsna nappidel lehekülgedel psühholoogiliselt enam kui usutavad tüübid. Ehk siis olukord, kus hea tegija muudab üsna tavalise materjali väärt kraamiks.

Kõrvalkvaliteedina mainiks, et enne raamatukaante vahele saamist loeti seda juttu ette ka Eesti Raadio järjejutuna ning isegi aastakümneid hiljem juttu taaskord lugedes kujutasin ma Jim Bronderit ikka Tõnu Aavana.


Viited

29.12.10

Nancy A. Collins «Aphra»

Nancy A. Collinsi jutt «Aphra» ilmus esmakordselt 1993. aastal ja antoloogias «Shudder Again». Seda Michele Slungi koostatud köidet on raamatukaanel iseloomustatud kui «22 Tales of Sex and Horror» ning see on mõtteliseks järjeks samateemalisele antoloogiale «I Shudder at Your Touch» (1991).

Köited sisaldasid uusi ja vanu tekste ning isegi originaallugusid, näiteks seesama «Aphra».


Sisu
Jutt on ühe noormehe minavormis pihtimus suhetest naistega ja sellest, kuidas temas võttis võimust kirg Aphra üle. Noormehe jaoks on vastikud vähegi kurvikamad naised ning iga elatud aastaga hakkab talle enam ja enam tunduma, et kõik naised on liialt paksud. Õnneks viib saatus ta kokku Aphraga...


Seosed
Minuteada puuduvad.


Hinnang
Kindlasti on tegu hea jutuga, mille peamiseks miinuseks peaksin just seda, et jutt kipub lugemisjärgselt väga kiirelt ununema... selline tekst peaks minuarust kuidagi meeldejäävam olema.


Jutu peamiseteks plussideks oleks just veenvus ja sugestiivsus. Veenvus just noormehe ja tema kire kirjeldamisel: ei mingeid hinnanguid, vaid kiretu/kirglik pihtimus. Äh, mis ma ikka seletan, jutt ju eesti keeles ilmunud ning igaüks võib ise üles otsida antoloogia «Aphra» (2005) ja lugeda.


Viited

28.12.10

Rafał A. Ziemkiewicz «Pieśń koronacyjna»

Rafał A. Ziemkiewicz on poola ajakirjanik ja ulmekirjanik, kelle kirjanduslik looming on reeglina kas fantasy või siis ühiskonnakriitiline sotsiaalne SF.

Jutt «Pieśń koronacyjna» on fantasytekst ning selle esmatrüki kohaks 1985. aastal oli fanzine «Feniks». Avaldamiskoht oli enam kui sobilik, sest Rafał A. Ziemkiewicz oli aktiivne ulmefänn ning sel ajal oli mees siiski vaid noor, algaja ja paljulubav autor.

Kui mõnikord on fanzine avaldamiskohana märgiks, et tegu on sellise kehvema kraamiga, siis selle aja Poolas see kindlasti nii polnud: autoreid oli palju ja avaldamiskohti vähe ning hoolimata sellest, et sõjaseisukord oli Poolas lõppenud, polnud tsensuur veel kuhugi kadunud.

Rafał A. Ziemkiewiczi jutt «Pieśń koronacyjna» on ka selline tekst, millele usinam tsensor saanuks kõiksugu asju süüks panna. Tundub siiski, et ei pandud, või ei osatud fantasytekstis lihtsalt poliitilisi allusioone näha.

Oli kuidas oli, aga juba aasta hiljem ilmus jutt kirjastuse Iskry almanahhi neljandas numbris, mis oli täielikult ulme päralt antud.


Sisu
Jutu sisust ülevaate andmine on keeruline ja samas ülilihtne. Keeruline siis, kui tahta hakata midagi täpsemalt seletama, et siis tuleks teos enam-vähem sõna-sõnalt ümber jutustada. Lihtsam ülevaade oleks, et kroonimispidustustel laulab bard lugulaulu, mille sisu moodustabki jutu ning mille abil antakse hinnag valitsejale.


Seosed
Eks lugedes tekkis kõiksugu mõtteid ja paralleele nii kirjanduse kui ka Poola elu-oluga, aga sellest saaks rääkida vaid inimesega, kes ise ka seda juttu on lugenud... kahtlen, et neid Eestis palju on.


Hinnang
Tegu on ambitsioonika tekstiga, sest noor autor on siin üksteise sisse peitnud kaks-kolm erinevat lugu ning ta hoiab kogu selle kupatuse ka kenasti koos. Tõsi, lugemine muutub vahepeal küll üsna kurnavaks, sest need fantasynimed nõuavad liigset tähelepanu ja kipuvad omavahel sassi minema.

Lugesin seda juttu venekeelsest antoloogiast «Истребитель ведьм: Польская фантастика» (1990) ning seal ilmunud tõlge «Песнь на коронации» on minu andmetel ka selle jutu kolmas ja seni viimane ilmumiskord. Õigustatult, sest hoolimata jutu headusest ja originaalsusest, on tegu siiski algaja autori loominguga.

Ei, ma ei ütle, et tegu on halva tekstiga, aga tänapäeval on seda juttu mõtet lugeda vaid neil, keda huvitavad Rafał A. Ziemkiewiczi loomekarjääri esimesed aastad, või siis konkreetne ajajärk Poola ulmes.


Viited

9.12.10

Detsembrikuu «Algernon» on ilmunud

Selgus, et taaskord on ilmunud ulmeajakirja «Algernon» uus ... st detsembrinumber.


Sedapuhku on ajakiri puhtalt ilukirjanduslik, sisaldades kolm algupärast ja ühe tõlkejutu. Eesti ulmet esindavad Siim Veskimees jutuga «Kaugete päevade valgus» ning Kersti Kivirüüt juttudega «Jaaniöö Röövlimäel» ja «Valget Daami otsimas». Silver Sära tõlkes saab aga lugeja nautida Charles Coleman Finlay juttu «Lucy, tema hiilguses» (Lucy, In Her Splendor, 2003).


Viited

6.12.10

John Kippax «The Lady Was Jazz»

Selle jutu ainuilmumist ajakirja «Science Fantasy» 34. numbris (aprill 1959) saatis toimetusepoolne tõdemus, et paljud ajakirja püsiautoritest on samas ka muusikud ning tegelikult saaksid mehed isegi bändi kokku. Mainiti ka jutu «The Lady Was Jazz» autori John Kippaxi kitarrimängu.


Sisu
Jutt pajatab ühe järjekordse variatsiooni loost, kus muusik kohtub muusaga, ehk siis keegi Lou Joris Seven, kes kohtab mõistatuslikku naist nimega Lee Cayou. Lee tajub väga hästi jazzi ja selle nüansse ning tema juhendamisel hakkab Loust saama juba keegi. Õnnetuseks muudab suhtlemine muusaga pingeliseks Lou suhted kõigi teistega...


Seosed
Puuduvad.


Hinnang
Eks sedasorti lool saab vaid kaks lõppu olla: kas muusik laseb muusal endast geeniuse vormida, või saadab muusik lihtsate elurõõmude nimel muusa pikalt.

Jutt «The Lady Was Jazz» on ju hästi kirja pandud, samas on autor end siiski lobisema unustanud ning kuna teema oli selline tuttav ja tavaline, siis muutus ka jutu lugemine üsna kähku kurnavaks. Otseselt ju midagi ette heita pole, aga läbi sai loetud rohkem kohusetundest, et mis jutt see siis selline on, mis ajendas Brian Lewist ajakirjale kaanepilti tegema.


Viited

30.11.10

John Meaney «The Swastika Bomb»

Ma olen viimasel ajal mõnikord mõelnud, et kas ma hindan loetud tekste liialt karmilt, et kas minust on saanud miski virisev vanamees jne.

Võtad siis järgmise teksti (kordus)lugemisele ja algus tundub täitsa hea, et läheb hästi edasi ja siis...

Umbes sellised mõtted mul peas ringlesid, kui ma teistkordselt lugesin John Meaney lühiromaani «The Swastika Bomb».

Ei, juba esmalugemisel oli eelhäälestus hea, sest BAASis oli see tekst juba ühe viie saanud ja esmatrüki kohaks oli Lou Andersi koostatud esinduslik antoloogia «Live Without a Net» (2003), kust ma ka juba paari asist teksti olin lugenud...


Sisu
Lühiromaani tegevus toimub teise ilmasõja paiku ning peategelaseks on keegi Fleming, kes esineb ka nime James Brand all. Et siis viitaks spiooniloole, või vähemasti selle paroodiale...

Maailm ise on veelgi jaburam ning on ilmselgelt alternatiivajalooline. Miskid n-ö lohed lendavad ringi ning füüsika asemel on kogu teadusaur läinud geneetikasse.


Lühiromaan algabki meeleoluka Londoni pommitamisega ning toimuv toob Flemingile ka Kristallöö meelde. Sellise lõdva spiooniloona, mida pikivad peategelase mälestused, lühiromaan ka jätkub ning alguses on selline vormistus vägagi abiks, sest avab maailma ja taustu.


Seosed
Võiks ju öelda, et lühiromaan kuulub James Bondi nimelisse ühismaailma ning võib veel öelda...


Igasugu asju võib öelda, aga ma ei arva, et tuntud nimed mingis alternatiivajaloolises tekstis seovad ja seostavad selle teksti mõne ühismaailmaga. See Fleming ja Bond (vabandust, Brand!) on siin niisamamoodi ilusa kõla pärast nagu teisedki tuntud ajaloolised isikud.


Hinnang
Minu jaoks oligi lühiromaani «The Swastika Bomb» üks tüütumaid hetki see tuntud nimede ja situatsioonidega mängimine, sest autoril tuleb see kuidagi eriliselt punnitatuna välja.


Näiteks satub pärastpoole James Brand ka sinna Los Alamose laborisse, kus grupp teadlasi tõsist biorelva ehitavad ning selle Los Alamose elu-olu kujutamine tõi mulle kohe meelde kunagi koolipoisina loetud raamatu tuumapommi loojatest ning John Meaney on oma lühiromaanis kas siis sellestsamast raamatust või mõnest muust taolisest terveid lõike maha viksinud. Ma ei ütle, et plagiaat, aga sellises mahus neidsamu teadlaste mälestusi esitada ilukirjanduslikus tekstis... minuarust see lihtsalt tapab teksti... seda enam, et erinevad vaid dekoratsioonid...

Aga suisa eriline jaburus oli saata Fleming ja tema armastatu ühele ja samale ülesandele ning ei pea olema luureguru, et näha, et sellisest situatsioonist saab vaid häda ja läbikukkumist tulla. Lugejad saavad aga kamulaga otsitud põnevust ja punnitatud traagikat.

Selle teksti plussideks oleks lahedalt sõge maailm ja nii mõnigi efektselt kirja pandud pilt. Miinuseks aga süžee üldine lombakus, tegelaste segased motiivid ja vähene veenvus ning autor venitab teksti ka ülearu.

Jah, ma saan aru, et miks tšehhid selle lühiromaani pealkirjaga «Háková bomba» ajakirjas «Ikarie» avaldasid või miks venelased pealkirjaga «Бомба-свастика» selle ajakirjas «Jesli» avaldasid. Efektne tekst ja selline paljulubav autor jne. Minu jaoks jääb peamiseks emotsiooniks siiski paras pettumus.


Viited

22.11.10

Artur Räpp «Välisnõustaja»

Otsisin täna hommikul unise peaga, et kas wõrku on juba ilmunud ka midagi selle Pariisis toimunud Eesti ja Soome ulmekonverentsi kohta, aga leidsin hoopis midagi muud...


Avastasin, et ajakirja «Algernon» möödundaastases detsembrinumbris ilmunud Artur Räppi jutt «Välisnõustaja» on tõlgitud prantsuse keelde. Kuna nimi Artur Räpp on hakanud mulle silma vaid Stalkeri nimekirjade koostamisel, siis tekkis loomulikult küsimus, et mis jutt see selline on?


Sisu
Miski poolkerakujuline tulnukas on Maale saabunud ja edastab tähtsal ametikohal olevale Confried Brownile oma nägemust inimkonna edasisest arengust.


Seosed
Puuduvad.


Hinnang
Tegu on üsna lühikese ja dialoogipõhise jutuga ning dialoog on tegelikult rohkem tulnuka monoloog ja see monoloog oli üsna tüütu lugeda. Tõttöelda saabki jutt kolme vaid (mitte eriti ootamatu) puändi tõttu.

Küll aga tõstatub küsimus, et mis ajendas Martin Carayoli üsna keskpärast juttu tõlkima ja ajakirja «Galaxies» seda avaldama. Tegelikult mind täitsa huvitaks tõlkija selleteemaline kommentaar.

Loo tõlke «Le consultant extérieur» avaldas Prantsusmaa üks olulisemaid ulmeajakirju «Galaxies» ning ilmus see ajakirja teise inkarnatsiooni üheksandas numbris ehk siis juulis 2010. Juttu saatis ka tõlkija Martin Carayoli artikkel «La science-fiction en Estonie».

Nii jabur kui see ka pole, on «Välisnõustaja» esimene eesti ulmetekst, mis ilmus välismaises ulmeajakirjas!


Viited

16.11.10

Eesti ja Soome ulme Pariisis

Ilmselt ei ole info enam kellegile vajalik, et asjaosalised teavad niigi jne. Aga järsku...


Noh, et kui kellegil 19.–20. novembril Pariisi asja, siis tasuks läbi astuda Soome instituudist, kus toimub Eesti ja Soome ulme teemaline kollokvium «Le fantastique et la science-fiction en France, en Estonie et en Finlande».

Allpoololev viide juhatab ürituse programmi juurde, aga mainiks kohe, et esinejate valik enam kui esinduslik, lisaks kirjandusteadlastele ka mõlema rahva nimekaimad ulmeautorid Johanna Sinisalo ja Indrek Hargla.

PS. Plakati autoriks on Peeter Paasmäe.

Viited

14.11.10

«Realms of Fantasy» lõpetas ... ja alustab

Ma olen siinsamas blogis juba kirjutanud sellest, et kuidas ajakiri «Realms of Fantasy» lõpetab ilmumise ... ja siis olen kirjutanud ka sellest, et kuidas ajakiri «Realms of Fantasy» hakkab taas ilmuma jne.

Kui ma oktoobris lugesin uudist, et ajakiri «Realms of Fantasy» lõpetab ilmumise, siis kehitasin ma lihtsalt õlgu. Tõsi, seekord oli uudiste toon morbiidsem ning uudistele lisandusid toimetajate ja kirjastaja järelhüüded. Wõrku pandi tasuta allalaadimsieks (viide allpool) isegi viimane number, sest paberil see ei ilmunu.

Möödus kuu ja ajakirjal «Realms of Fantasy» on taaskord uus kirjastaja, kes lubas selle viimase numbri ikkagi ka paberil välja anda ning alates 2011. aasta veebruarist uute numbritega jätkata. Elame-näeme!

Kogu selle jutu lühike kokkuvõte oleks, et kel huvi, see sikutab nüüd pdf-ina enesele ajakirja «Realms of Fantasy» detsembrinumbri, sest mingil hetkel ei pruugi see enam tasuta saadaval olla...


Viited

12.11.10

The Addams Family

Vaatasin hiljaaegu uuesti üle mõlemad Addamsite perest pajatavad filmid ning mõtlesin, et enne kui neist kirjutan, et tasuks ka allgallikaga tutvust teha.

Hakkasingi siis wõrgust Charles Addamsi tehtud pilapilte otsima ja üllatusin, et kuivõrd vähe neid kiire otsinguga näppu jäi? Ei, ma ei saaks öelda, et ma poleks leidnud, aga sellise kultuskraami kohta oli seda ikka näruselt vähe. Olgu, ma saan aru, et piira otsingut kuidas tahad, et ikka lipsavad ka filmide ja telesarjade pildid sekka, aga pilapilte endid oli ikkagi näruselt vähe ja siis kordusid ka puha ühed ja samad. Hiljem muidugi selgus, et pärijad on rajult vastu, et need pildid wõrku jõuaksid, aga see on juba omaette teema.


Leitud piltidest valisin oma blogisse selle keeva õli pildi just seepärast, et sama stseen oli ka filmis ... et kena võimalus võrdlemiseks!


Viited

10.11.10

Jack McDevitt «Valkyrie»

Eile õhtul oli tunne, et silmad suudavad enne und veel mõned leheküljed lugeda: ega's midagi, haarasin riiulist miski lühilugude antoloogia, vaatasin mõne lühema jutu ja tuntuma nime ning asusin lugema.

Raamatuks oli sõjavastase ulme antoloogia «There Won't Be War» (1991) ja tekstiks Jack McDevitti lühijutt «Valkyrie».


Sisu
Istuvad mingid sõjaveteranid kõrtsus ja meenutavad omi sõdimisi Vietnamis ja arutlevad, et tänapäeva noortel ikka seda õiget sisu pole. Et kui nüüd asjaks läheks, et siis peaks ikka nemad vanamehed ise kõik ära tegema.

See võimaliku tulevase sõja teemal praalimine viib minategelase mõtted taaskord Vietnami ja mehel tuleb taaskord meelde üks kummaline episood sellest sõjast. Sellest kuidas taevast pudenes üks põlev naisterahvas, et välimuselt justkui asiaat, aga kasvult isegi valge naise kohta mehine. Kuidas minategelane vietkongide tule all naisele miskipärast ennastunustavalt appi ruttas jne.

Eks arukas lugeja vaatab jutu pealkirja ja talle saab üsna ruttu selgeks, et kes see naine oli. Igatahes rutem jõuab pärale, kui jutu minategelasele...


Seosed
Kui valküüri-teema välja jätta, siis pole.


Hinnang
Minategelase põgenemine koos valküüritariga on liialt detailselt kirja pandud. Autorile võis ju see oluline saavutus olla, aga mina hakkasin mingil hetkel igavlema.

Olengi hindamisega pisut raskustes ja paneks isegi kolme, aga olevikus toimuv lõpulõik, kus minategelane arutleb tulevikus kindlasti asetleidva sõja ja iseenda teemadel... see lõpulõik sunnib ikkagi nõrga nelja panema. Võimalik, et olen liialt leebes meeleolus, aga siiski...


Viited

9.11.10

Vassili Midjanin «Московские джедаи»

Vassili Midjanin on Vassili Melniku pseudonüüm. Kodanikunime all tegutseb mees eelkõige toimetajana, Vassili Orehhovi nime all avaldab ta rohkem sellist märuliulmet ning Vassili Midjanini nime all esteediulmet. Vähemasti selline mulje on mulle neist kolmest autorist jäänud.

Lühiromaan «Московские джедаи» ilmus esmakordselt n-ö linnaulme antoloogias «Мифы мегаполиса» (2007).


Sisu
Teksti sisu on esmapilgul lihtne: miski noor jedi-rüütel koos oma õpetajaga täitmas miskit ülesannet. Tekst kirjeldab siis kogu seda teekonda, aga seiklusloo asemel saab lugeja postmodernse teksti, mis on reostatud kõikvõimalike viidete ja seostega.


Seosed
Eks pealkiri otsekui viitaks Tähesõdade maailmale, aga see jedindus on vaid raam. Ma ei viitsinud hakata kokku lugema kõikvõimalikke viiteid ja vihjeid, aga neid on tekstis sadu, kui mitte tuhandeid. Mütoloogia, poppkultuur, reaalsed isikud jne.

Vassili Midjanin on avaldanud ka lühiromaani «Московские големы» (2005), kuid kas sel on mingeid seoseid lühiromaaniga «Московские джедаи», seda ma ei tea... ilmselt siiski mitte.


Hinnang
Lühiromaan «Moskva jedid» on postmodernse ulmekirjanduse ehedamaid tekstinäiteid ... ja seda kahjuks negatiivsema poole pealt. Isiklikult mina küll ei suuda hoomata säherduse teksti kirjutamise vajadust või mõtet.

Autor pillub kamulaga nimesid ja viiteid, aga miks ta seda teeb, see jääbki segaseks, sest mingi mõtestatud tegevus see pole. Olgu autorile võis kõik see ju midagigi tähendada, aga minule kui lugejale see küll mingit seost ei loonud. Loomulikult välistan ma võimaluse, et ma lihtsalt ei suutnud hoomata autori diipi mõtet.


Viited

Ulmeguru ja Facebook

Olen tegelikult pikka aega mõelnud, et kas teha Facebooki lisaks isikukontole ka Ulmeguru konto ning jõudsin lõpuks järeldusele, et ju ikka peab...

Põhjusi on mitmeid ning püüan need siis suvalises järjekorras üles lugeda:
  • Minu jaoks on ulme ja sellega seonduv oluline, kindlasti kõige olulisem mu tegemistest.
  • Isikukontol hakkas see ulmekraam kõige muu hulka ära lahustuma, ehk siis sama ajend, miks omal ajal see blogi siin sai tehtud.
  • Tahaks omi ulmetegemisi kompaktsemalt promoda.

Kindlasti oli teisigi põhjusi, aga need olid vast kõikse peamisemad...

Negatiivsematest ajenditest võiks märkida n-ö elava surnu Blog.tr.ee, mis oma tähenduse on enamjaolt minetanud ning toob mu blogi(de)sse eelkõige vaid suvalist publikut. (Mitte et mul suvalise publiku vastu miskit oleks.)

Kui kellegil tekib küsimus, et kas ta peab nüüd kindlasti Facebookiga liituma, siis lohutan, et ei pea. Ulmeguru Facebookis koondab pigem mu ulmealaseid tegemisi erinevates kohtades ning olen avastanud, et Facebooki kaudu satuvad mu blogisid lugema sageli need, kes muidu ei käiks.

Et eelkõige siiski üks uus reklaamikanal, kus esialgu pole eksklusiivset sisu plaanis. Nänni ka ei kavatse jagada. Esialgu. Võibolla edaspidi hakkan jagama, aga siis mitte kindlasti sellega n-ö hingi püüdma... võimalik nännijagamine saab siiski toimuda vaid juba olemasolevate fännide vahel.

Ulmeguru konto loomise üks ajendeid oli ka tõsisasi, et mu isikukontoga on liitunud üsna mitu inimest, kes on maininud, et nad liituvad just ulme pärast... arvestades eestlaste tagasihoidlikkust, siis võib oletada, et kui palju neid on liitumata jäänud... ehk nüüd siis liituvad, sest Ulmeguru on ikkagi vähem isikulisem kui Jüri Kallas.


Viited

8.11.10

Hojiakbar Shayxov «Darxon qo'shig'i»

Kui inimesed kuulevad, et ma loen väga palju väikerahvaste ulmet, siis üsna sageli järgneb küsimus kõige eksootilisema ulmejutu kohta. Usbeki ulme on siinmail kindlasti eksootiline, aga mitte minu jaoks: olen seda vene keeles omajagu lugenud.

Samas, usbeki keelt ma ei oska ning otsingud usbekikeelses wõrgus pole ka eriti viljakad olnud ning seega puuduvad mul tegelikult põhjalikumad teadmised usbeki ulmest. Seetõttu näiteks ei tea ma isegi jutu «Darxon qo'shig'i» esmailmumise aega ja kohta ning kõige ammusem mulle teadaolev ilmumiskord on 1984. aastal Toshkendis ilmunud venekeelse kirjandusalmanahhi «Molodost» 14. numbris ja pealkirjaga «Песни Дархана». Vene tõlkena on see jutt ilmunud veel ka Hojiakbar Shayxovi autorikogudes «В тот необычный день» (1985) ja «Демонстрация на орбите» (1988).


Sisu
Tegevuspaigaks on Darxon, üks kauge mägikišlakk ja tegevusajaks kevade alguse pidustused. Teate küll, see kui džigitid hobustel miskit oinast taga ajavad... või midagi sinnakanti.


Kõik on ametis pidustuste jälgimisega ning nii ei panegi keegi tähele, et taevasse on ilmunud mingi imelik pilv. Ei panda isegi tähele seda, kui see pilv maandub. Tõsi, üks poiss märkab, aga kes teda siis kuulab...


Seosed
Minu andmetel on see üksiktekst.


Hinnang
Selle teksti iseloomustuseks sobib hästi üks nõukaaegne ütlus, aga just pahupidine variant sellest. Jutt on vormilt internatsionaalne, aga sisult rahvuslik.

Vaieldamatult on ehe kõik see, mis puudutab Usbeki NSV elu-olu ja pidustusi mägikišlakis. Tulnukate ja ulmega seonduv on jällegi tavaline ja ilmetu ning sellise ulmeskeemi oleks võinud panna kirja ükskõik millise rahva esindaja. Ulmeosa on ka kohutavalt pinnapealne ja skemaatiline... ning mõjub selle tüütult detailse ja konfliktivaba etnograafilise olukirjelduse tarbetu ballastina.

Ulmeosa oli kistud ja mõttetu ning ka muu tekst ei oma sellisel tasemel kirjapanduna erilist mõtet. Hojiakbar Shayxovi võiks vaid kiita selle eest, et ta ei hakanud pooli valima ja tõde kuulutama ning jättiski justkui lahtiseks tulnukate eesmärgid, elukorralduse ning hinnagu sellele. Tulid, nägid ja läksid...

Hojiakbar Shayxov on üks kuulsamaid usbeki ulmekirjanikke... vähemasti väljaspool Usbekistani. Mehel ilmus aastail 1981–88 tõlgetena vene keeles neli kogumikku ulmejutte. Tõsi, osaliselt need kattusid, aga tekste ilmus tal ka kogumikeväliselt ning üksikuid jutte veel ka paljudes teistes keeltes.

Jutu «Darxon qo'shig'i» põhjal on küllaltki raske aru saada, et mis oli mehe omaaegse menu ja rohkearvuliste tõlgete põhjuseks.


Viited

1.11.10

Half-Life: Escape from City-17. Part One (2009)

Kui ma siin paar postitust tagasi ilkusin «et millal valmivad Hollywoodis filmid lemmingute-mängust või siis Tetrisest», siis ei osanud ma arvata, et mu Facebook'i tuttavate seas sellest muhe arutlus tõuseb. Möödminnes visati sinna ka kõikvõimalikke wõrguviiteid... kamraad Laur pani viite temaarust ühele asisemale arvutimängu põhjal tehtud (fänni)filmile. Jutt siis filmist «Escape from City-17», mis põhineb mängul «Half-Life».



Tegelikult muidugi filmi kui sellist veel pole... on vaid isuäratav lõik... õigemini esimene osa sellest. Aga olen tõesti nõus, et vendade Purchase'de tehtu on just selline, nagu peaks olema sedasorti mängu põhjal tehtav film.


Viited

31.10.10

Kiskja-kõrvits

Kui keegi arvab, et siit tuleb nüüd üks sügav ja põhjapanev käsitlus Halloweeni ja ulme seostest... siis see keegi eksib rängalt.


Lihtsalt sattusin wõrgus sobrades selle predator-kõrvitsa peale ning sellist toredat leidu ei saa ju vaid enda teada jätta...

28.10.10

Lavastajad

See postitus on koondab lingid kõikidele lavastajatele, keda ma siin ulmeblogis mainin... täpsem oleks öelda, et koondab lingid neile postitusetele, kus konkreetset lavastajat mainitakse. Noh, et klõpsad siin lavastaja nime ja avanevadki kõik postitused, kus tegelast kasvõi mainitud.

A
Arnfred, Morten

B
Bagiński, Tomasz
Bassett, Michael J.
Bekmambetov, Timur (Тимур Бекмамбетов)

C
Corman, Roger

D
Darabont, Frank

J
Jackson, Peter

K
Klušantsev, Pavel (Павел Клушанцев)
Kubrick, Stanley

L
Lucas, George

M
McTiernan, John

N
Newell, Mike

P
Piestrak, Marek

S
Schrader, Paul
Soavi, Michele
Svärdhagen, Jon

T
Trier, Lars von
Twohy, David

V
Vuorensola, Timo

W
Wood, Ed

27.10.10

Prince of Persia: The Sands of Time (2010)

Kui 386-seeria arvuti veel kõva sõna oli, siis üks menukas mäng oli ka platvormikas Pärsia printsist. Olen isegi seda omal ajal mänginud, kuigi minu suur lemmik see polnud. Kui keegi aga oleks mulle sel ajal rääkinud, et see mäng (täpsemalt küll selle miski hilisem osa) saab kunagi filmiks... siis ilmselt oleks ma selle inimese vägagi mõnitavalt välja naernud. Õnnetuseks on (filmi)maailm omadega nüüd sinnamaani jõudnud, et igasugune tuletatud toode on iseäranis au sees.


Sisu
Pärsia keisril on kolm poega (kaks lihast ja üks lapsendatud). Pojad koos onuga on sõjaretkel ning pärast mõningasi vaidlusi vallutavad Alamuti linna. Nimelt väidavad onu palgal olevad salakuulajad, et Alamuti linn müüb relvi pärslaste vaenlastele.


Linna valitseb imeilus printsess Tamina, kelle vanem poegadest tahab naiseks võtta, et seeläbi rahu kindlustada. Kahjuks ei anna keiser poja abielule õnnistust ning leiab, et Tamina võib samahästi ka tema naiseks saada. Õnnetuseks ei ela keiser pärast seda avaldust kuigi kaua.


Peamiselt asjaolude kokkulangemisena jääb keisri surmas süüdlaseks orvust prints Dastan, kes on sunnitud põgenema. Printsiga koos põgeneb ka printsess Tamina ning küllaltki suur roll sündmustes on kummalisel ja haruldasel pistodal, mis langes linna vallutamisel Dastani saagiks.


Seosed
Nagu öeldud, põhineb film mängul «Prince of Persia: The Sands of Time» (2003).


Hinnang
Alustama peaks sellest, et tegu on nn koguperefilmiga, mis tähendab, et sobib vaatamiseks kogu perele ja samas mitte kellegile.

Film on ilus ja värviline ja vaatemänguline ja samas küllaltki sisutühi, sest arvestava hulga filmi ajast võtavad enda alla koperdamised kõrbes ja iidsete aegade parkuur prints Dastani esitatuna muistse Pärsia linnades.

Ma ei saaks öelda, et ma vaadates oleks igavlenud või millegi peale eriti vihastunud, aga ega erilist pinget ja elamust ka polnud. Selline pisut tuim ja väga ükskõikseks jättev, aga samas üsna korralik käsitöö.


Antud film tekitas minus ka mõned uitmõtted ning nüüd ootan ma pikisilmi ja erutusvärinal, et millal valmivad Hollywoodis filmid lemmingute-mängust või siis Tetrisest.


Viited

26.10.10

Aleksandr Gorbovski «Метаморфозы»

Mõne autoriga lihtsalt on nõnda, et tead, et ta loomingus pettuma ei pea, aga ikkagi võtad autori väheseid tekste ükshaaval ette... võibolla just seetõttu, et neid vähe on. Minu suhe Aleksandr Gorbovski loomingusse on just selline – mittetormav.

Tean, et mees avaldas Nõukogude Liidus 13 ulmejuttu ning tema loominguline tippaeg oli aastail 1968–74, mil ilmus neist üheksa. «Метаморфозы» pärineb selle n-ö aktiivse perioodi lõpust ning selle jutu esimene ja ainus ilmumiskord oli 1974. aastal almanahhi «НФ» viieteistkümnendas köites.


Sisu
Minategelane on pärast edukat korterivahetust jõudnud vaid paar päeva uues kohas elada, kui ühel õhtul helistatakse närviliselt ta uksekella. Mees kiirustab esikusse ja avab ukse. Trepikojas seisab Puškin... jah, seesama kräsupäine vene kirjanduse käilakuju. Lubage, XX sajand ja elus Puškin!?

Kodanik, aga selliste küsimustega oma pead ei vaeva, otsib hoopis riiulilt «Jevgeni Onegini» ja palub pühendust. Puškin pole kade, tõmbab põuest hanesule ja tindipoti ning kirjutabki pühenduse.

Tegelikult oli Puškinil ikka asja kah, sest varemalt elas selles korteris üks arst ning Puškin tahab teada arsti uue korteri telefoninumbrit.


Seosed
Kui Aleksandr Sergejevitš Puškin välja jätta, siis muid seoseid pole...


Hinnang
Alguses tundub, et tegu on paradoksaalse naljaloo või satiiriga, aga sedavõrd selge skeemiga see tekst siiski pole.

Autor järgib arutluskäiku, et kui iseloom määrab käekirja ja kui iseloomu muutudes ka käekiri muutub, et kas siis on võimalik ka vastupidine seos, mil käekirja muutes muutub ka iseloom ja seeläbi isiksus.

Loomulikult ei püüa Aleksandr Gorbovski lugejale midagi tõestada. Pigem on tegu siiski iroonilis-paradoksaalse mudeli n-ö pulkadeks lammutamisega. (Samas, kui ma mõtlen aga kõigile neile Gorbovski kirjutatud esoteerikatekstidele, et järsku ta siiski...)


Viited

21.10.10

Solomon Kane (2009)

Oleksin üsna aus, kui ütleksin, et ootasin seda filmi pikisilmi ja ootasin suure hirmuga. Solomon Kane on mulle hästi sümpaatne tegelane, aga samas kartsin ma, et filmitegijatel saab jälle olema miski iseäranis kummaline ja jaburalt poliitkorrektne nägemus mehest ja tema verdtarretavatest seiklustest.


Sisu
Filmi tegevusajaks on XVII sajand ja tegevuspaigaks peaasjalikult Inglismaa. Jah, filmi algus toimub Põhja-Aafrikas, aga see on pigem proloog, mis peaks vaatajale kätte andma õige meeleolu jne.


Filmi kangelaseks on keegi Solomon Kane, kelle hing peaks juba kuuluma põrguvürstile ning kes siis oma hinge ja elunatukese alleshoidmise nimel vingerdab, põgeneb ja tapab...


Seosed
Solomon Kane'i mõtles välja Robert E. Howard ning esimene jutt selle kangelasega ilmus juba 1928. aastal.


Filmi seosed Howardi loodud kangelasega on minimaalsed: mehe nimi, kübar ja keep, tulelukuga püstolid, nõidus ja tapatöö.


Hinnang
Pean tunnistama, et esimesel vaatamisel oli see film mulle paras pettumus ning ma oleks hulga rõõmsam, kui selle filmi pealkiri oleks näiteks mõne muu mehe nimi. Mulle sai saatuslikuks liigne lugemus ning loetud Solomon Kane'i juttude valguses oli sellest filmist raske heldida.


Filmi suurim miinus on muidugi kogu selle krempli sidumine Solomon Kane'iga, aga ka teatav hõredus... filmi vaadates igav ju polnud, aga takkajärgi tekib küsimus, et mis siis üldse toimus ning selgub, et ega eriti ei toimunudki. Lisaks veel see, et juttude veendunud puritaanist sai filmis lihtsalt üks seikleja, kes häda sunnil heategusid tegema asus. Halvad olid ka alguses ja lõpus näidatud kollid, mis nägid välja otsekui oleks nad arvutimängust plehku pannud.


Plusse on samuti omajagu. Eelkõige muidugi meeleolu ja pilt, mis oli sünge ja mudane. Meeldis ka realistlik ja tuleriidane lähenemine nõidadele ja nõidumisele. Üleüldse oli see film üsna vaba kõikvõimalikest imalatest fantasykirjanduse ja Hollywoodi stampidest. Oli häid näitlejatöid ning iseäranis meeldis James Purefoy nimiosalisena, kohe väga meeldis!

Tahaks esile tõsta Rachel Hurd-Woodi mängitud Meredith Crowthorni.


Ütleks, et kõigi eelduste järgi oleks pidanud sellest oma žanri tipptegu tulema, aga miks segada asja Solomon Kane'i ja miks hoida kokku korraliku käsikirja pealt... seda enam, et kui Kane, et siis on ju suurepärased Robert E. Howardi jutud ka võtta...



Teisel vaatamisel, mil ma suhtusin sellese kui lihtsalt ühte sword & sorcery filmi, siis oli juba märksa mõnusam vaatamine. Sealt ka hinne lavastaja Michael J. Bassetti tehtule.


Viited

2.10.10

Kunstnikud

See postitus koondab lingid kõikidele kunstnikele, keda ma siin ulmeblogis mainin... täpsem oleks öelda, et koondab lingid neile postitusetele, kus konkreetset kunstnikku mainitakse. Noh, et klõpsad siin kunstniku nimele ja avanevadki kõik postitused, kus tegelast kasvõi mainitud.
Algselt oli see nimekiri postituste kõrval, aga et see kõrvalriba hakkas üha pikemaks venima, siis panin ma nimekirja eraldi postitusse ning kõrvalribasse jääb vaid link...

A
Adamova, Vera (Вера Адамова)
Alimov, Boriss (Борис Алимов)
Anno, Aleksandr (Александр Анно)
Astrin, Aleksandr (Александр Астрин)
Ašmarina, Jana (Яна Ашмарина)
Avakjan, Juri (Юрий Авакян)
Avotin, Robert (Роберт Авотин)

B
Bagiński, Tomasz
Baldin, Andrei (Андрей Балдин)
Basõrov, Garif (Гариф Басыров)
Bauman, Jill
Boušková, Zdeňka
Bryers, Duane

D
Deschamps, Eric
Doronin, Nikolai (Николай Доронин)

F
Frangie, Rita
Frazetta, Frank

G
Gaughan, Jack
Glatkov, S. (С. Глатков)
Gontšaruk, Igor (Игорь Гончарук)
Grišin, Nikolai (Николай Гришин)
Guzner, Vladislav (Владислав Гузнер)

H
Hardy, David
Harlan, A. (А. Харлан)
Hickman, Stephen
Hristozova Vesela (Весела Христозова)
Hyman, Trina Schart

I
Iljinski, Igor (Игорь Ильинский)

J
Jensen, Bruce
Jermakov, Andrei (Андрей Ермаков)
Jones, Robert Gibson
Jutsevitš, Jossip (Йосип Юцевич)

K
Koltunov, Vladimir (Владимир Колтунов)
Kristiansen, Teddy

L
Lewis, Brian
Ljubarov, Vladimir (Владимир Любаров)

M
Maitz, Don
Makarov, Juri (Юрий Макаров)
Makarova, Olesja (Олесья Макарова)
Markova, Natalja (Наталья Маркова)
Martõnenko, Vsevolod (Всеволод Мартыненко)
Medžibovski, Vadim (Вадим Меджибовский)
Moebius
Mänttäri, Hannu

N
Nekrassov, Dmitri (Дмитрий Некрасов)

O
Odintsova, Ljudmilla (Людмила Одинцова)
Otstak, Kaia
Ovtšininski, Vladimir (Владимир Овчининский)

P
Pištěk, Theodor
Pixelminion

R
Rice, Suzy
Rubinštein, Lev (Лев Рубинштейн)

S
Sošinskaja, Kiira (Кира Сошинская)
Szubert-Olszewska, Alicja
Steadman, Broeck
Sterligova, Jevgenia (Евгения Стерлигова)

Z
Zlatkovski, Mihhail (Михаил Златковский)

T
Tjunin, Sergei (Сергей Тюнин)

U
Ušakov, Igor (Игорь Ушаков)
Utenkov, Demjan (Демьян Утенков)

V
Vaštšenko, Juri (Юрий Ващенко)

22.9.10

Romualdas Kalonaitis «Paskutinis priešas»

Kui rääkida žanriteadlikust ja -puhtast ulmekirjandusest, siis nõukaajal oli see Balti riikidest kõige paremal järjel Leedus. Ma ei julge aga väita, et enam see nõnda on, sest praeguse seisuga tundub pigem, et Eesti ulmeautorid on juhtpositsiooni enda kätte võtnud. Eriti, kui vaadelda autorite ja ilmuvate raamatute ning rahvaarvu suhet.

Romualdas Kalonaitis oli Leedu insener, ajakirjanik, majandusteadlane ja diplomaat, kes aastail 1973–82 avaldas Leedu perioodikas kaheksa ulmejuttu.

Üks märksa nimekam Leedu ulmekirjanik Banguolis Balaševičius tõlkis kaks neist vene keelde, vene keelest tõlgiti üks neist omakorda saksa keelde ning vene keeles ilmumine sai ilmselt ajendiks ka nende juttude prantsuse tõlgetele.

«Paskutinis priešas» on neist kaheksast jutust üks varasemaid, kui mitte esimene ning ilmus see ajakirja «Mokslas ir technika» 1973. aasta oktoobrinumbris.

See on ka üks neist kahest vene keelde tõlgitud Romualdas Kalonaitise jutust – tõsi, ilmus varem, aga tõlgiti hiljem! Vene keeles ilmus jutt 1977. aastal n-ö iga-aastases ulmekogus «Фантастика-77» ning kandis pealkirja «Последний враг».

Üksteist aastat hiljem, 1988. aasta juunis, ilmus see jutt pealkirjaga «Le dernier ennemi» Prantsuse ajakirja «Antarès» 30. numbris.

Enne Nõukogude Liidu lõplikku lagunemist jõudis see jutt ilmuda veel ka venekeelses antoloogias «Проба личности: Советская фантастика» (1991).


Sisu
Jutu tegevus saab alguse Marsil asuvas uurimisjaamas, mille liikmed näevad aeg-ajalt ülelendavat hüljatud kosmoselaeva. Üks marsiuurijatest saatis isegi Maale laeva kohta järelepärimise, aga vastuseks soovitati, et ärgu nad oma pead selle laevaga vaevaku.

Jutu peategelast Rainist jääb see laev aga painama ning ühel hetkel võtab ta kätte ja lendab hüljatud laevale. Selgub, et laeval on keegi... keegi, kes end ajuti näitab ja siis jälle peitu poeb...


Seosed
Tegu on tondijutu ja kosmoseulme seguga, mis kasutab ühtlasi ka nn doppelgängeri motiivi.


Hinnang
Hoolimata põnevast žanrite segamisest, oli selle jutu lugemine üks paras piin ja vaev. Tosin lehekülge venis ja venis ning tekst, mis pidi olema põnev ja pingeline, pani lihtsalt haigutama. Eriti kuritegelikud olid veel need mütoloogilised kõrvalepõiked, mis võtsid jutu niigi napist mahust peaaegu neljandiku.

Žanride segamine kui katse on tunnustamist väärt, aga autori üldkirjandulik võimekus ja kirjutamisaegne riigikord on need põhjused, miks jutt on etteaimatav ja üle kahe anda oleks liialdus. Või arvab tõesti keegi, et vene keeles oleks saanud ilmuda tekst, kus tont ei saaks materialistlikku seletust..?


Viited

19.9.10

Bob Shaw «Skirmish on a Summer Morning»

Lühiromaan «Skirmish on a Summer Morning» oli omal ajal esimene Bob Shaw teos, mida ma lugesin. Takkajärgi targana ütleks, et päris tüüpiline see tekst autorile pole, aga see on ikkagi vaid takkajärgi tarkus.

Lugesin lühiromaani ülikõvast venekeelsest antoloogiast «Лалангамена» (1985) ja toimus see ilmselt kusagil aasta pärast raamatu ilmumist. Teksti esmatrükk ilmus Bob Shaw autorikogus «Cosmic Kaleidoscope» (1976), kust venelased selle ka tõlkisid.


Sisu
On mingi keskeale lähenev mees... selline õigluseotsija, kelle vastasseis kohaliku peamise kurikaelaga on viinud selleni, et mehel on käed vigased – kurikaela käsilased murdsid need mingi aeg tagasi ära.

Mees sõidab vankriga linna ning näeb kuidas eelpoolmainitud kurikaela käsilased ühte tundmatut, suursugust ja uhkelt riides naisterahvast ahistavad. Tõuseb tüli, mille tulemusena üks kaabakas saab tõsiselt kannatada...


Gregg (see õigluseotsija) viib naise enda juurde. Morna (see naine) on väga kummaline ja mõistatuslik daam, kes lisaks kõigele muule hakkab kohe-kohe ka sünnitama. Gregg palub appi oma sõbranna ja kunagise pruudi, müüjatar Ruthi. Ka Gregg ise peab abiks olema, sest on oodata suuremat heitlust... üsna kohe on Mehhikost tagasi saabumas ringkonna suurim kurikael, kelle käsilane Greggi lasust hinge vaagub... ka on kusagil mingi (must) Prints, keda Morna üsna paaniliselt pelgab.


Konflikt on paigas. Mida teeb Gregg, kes oma kangete kätega eriline võitleja pole? Kes on see enigmaatiline kõikvõimas Prints? Kes on Morna? Küsimusi on teisigi... mõni neist saab lühiromaani lõpuks vastatud, mõni jääb ka vastuseta...


Seosed
Tegu on westerni ja aegruumiooperi elegantse seguga.


Hinnang
Lühiromaan on igatpidi enam kui õnnestunud sulam. Lisaks erinevatele žanritele, on Bob Shaw siin seganud ka muud – tekst on väga detailne ja realistlik, samas on jällegi paljud asjad antud vihjetena või jäetakse üldse seletamata, ühelt poolt hästi realistlik, teisalt aga hoopis unistav ja häppiendlik.


Olen seda lühiromaani oma kolm-neli korda lugenud. Mõningad detailid on ehk teinekord juba ununenud, aga see on alati meeles, et tegu on hea teosega ning korduslugemised pole sundinud mind oma arvamust muutma.


Viited