Ulmeseosed: lühiromaan

Showing posts with label lühiromaan. Show all posts

26.11.23

Manfred Kalmsten «Täheraua saaga»

Manfred Kalmsteinil ilmus just uus raamat – seega, on tagumine aeg eelmisele lõplikult joon alla tõmmata, et saaks värske vaimuga uue kallale minna.

Lühiromaani «Täheraua saaga» hakkasin ma lugema üsna pika hambaga. Juba pealkirjas on sõna «saaga», Meelis Krošetskini kaanepilt ja Liis Rodeni sisupildid vihjavad viikingitele ning raamat ise algab ka ülev-fataalsete kirjeldustega. Keegi pajatab, keegi elab ning toimuvad väelised sündmused, millel on rängad tagajärjed. Oeh, vaene mina, kes ma kõike seda läbi närima pidin! Kuna mul oli autorisse usku ja mingid ta tekstid on ikka väga meeldinud, siis ma pingutasin. Õnneks polnud seda algust mahult kuigi palju. Heietati, toimetati ja lugu hakkas keskenduma inimestele ja nende tegemistele. Jumalad ja need teised unustati, niisamuti nagu kõik see fataalne pobisemine.

Nagu ma ütlesin, sai eepika ja ülevusega kiirelt ühele poole ja edasi tegutsesid juba lihast ja luust inimesed. Ja seda ma juba nautisin. Eks see üks vana-vana lugu ole, aga iga isik, kes sadakond raamatut on lugenud, teab, et asjadel on kalduvus korduda ning lõppude-lõpuks saavad määravaks ikkagi vaid autori (tehnilised) oskused.

Ma mingil hetkel lihtsalt märkasin, et tegelaste odalöögid või tapriviibutused, metsades-soodes matkamistest rääkimata, et see kõik vajus pisut tahaplaanile ning ma lugesin ja nautisin hoopis seda, kuidas tekst on liigendatud, kuidas peatükkide pikkused, kuidas autor vahetab kangelast, kuidas need vahetused omavahel sobituvad jne. Lugesin ja jälgisin tehnikat ning olin lummatud. «Täheraua saaga» puhul ei saa tehnikale küll midagi ette heita. Tegelikult ei saa ma ka loole, sellele, mis raamatus toimus ja mis kaadri taha jäi, ka sellele ei saa ma midagi ette heita. See lihtsalt ei läinud mulle niipalju korda: viikingid ja saagalikkus ning elust suurem ja fataalsem narratiiv.

Samas, ma pean häbiga tunnistama, et lugu läks mulle siiski korda, pooleli jätta ei tahtnud. Maailm oli tuttav ja samas ka võõrik. Suisa ühe ööga lugesin läbi. Lugesin ja nautisin! Eks piinlik oli, et mina, viikingid ja saaga! Tuleb vist autorit tunnustada ja sügavalt kummardada, sest kui köide, mida nii pika hambaga kätte võtad ja siis paarikümne leheküljega oled jäädavalt konksu otsas... Isegi kui mõistus tõrgub, ütleb emotsioon: hea raamat!

Viited

21.6.20

Stefan Wul «La mort vivante»

Kuigi kõik bibliograafiad märgivad selle teose romaaniks, on tegu siiski lühiromaaniga ja mitte mingi piiripealse juhtumiga – isegi meie Kirjanike Liidu romaanivõistlusel ei läheks see teos romaanina kirja...

Sisu
Raamatu tegevus saab alguse Veenusel, kus elab see osa inimkonnast, kes Päikesesüsteemi veel pidama on jäänud. Maa on eluks kõlbmatu – üleujutused ja mürgine atmosfäär. Suur osa inimkonda on tagasipöördumatult lahkunud tähtedele. Veenuse ühiskond vegeteerib üsna range religoosse võimu all. Vegeteerib just selles mõtes, et palju teadmisi on unustatud ja ega mingit arengut samuti pole. Õitseb salakaubandus, mis tegeleb elamikõlbmatult Maalt luks- ja nipsasjakeste Veenusele vedamise ja seal müümisega.

Raamatud on samuti salakaup ja just raamatute kaudu saab lugeja tuttavaks lühiromaani peategelase Joachimiga, kes on bioloog ja mitte lihtsalt bioloog, vaid suisa geniaalne kohe. Võiks suisa öelda tippteadlane, kui Veenuse ühiskonnas taoline mõiste veel alles oleks.

Ühel päeval külastab Joachimi taas talle raamatuid müüv salakaubavedaja, kes teatab, et nende organisastioonile on antud ülesanne Joachim Maale toimetada...

Joachim jõuabki väljasurnud Maale, kus asub kellegi Elle'i teenistusse. Elle on kuritegelik-mässuliste tegelaste seas austatud daam, kes koos oma monstrumliku teenriga elab mäestikukatakombides. Joachim peab elustama Elle'i surnud tütre, et sellest siis lühiromaani pealkirjas mainitud elav surm.

Seosed
Lühiromaan ilmus esmakordselt 1958. aasta teises kvartalis, kirjastuse Fleuve Noire ulmesarja «Anticipation» 113. köitena. Kaanepildi tegi René Brantonne, kelle tehtu kaunistas aastaid selle sarja köidete kaasi ning mis praeguseks on omandanud suisa kultusliku staatuse.

1966. aastal ilmus Brasiilias sarja «Argonauta» 107. köitena portugali tõlge «O Império dos Mutantes», mis ühtlasi on ka selle teose ainus ametlik tõlge.

1970. aasta lõpus toimus ka Stefan Wuli tagasitulek prantsuse lugeja lauale – Gérard Kleini koostatud valiksarjas «Ailleurs et demain – Classiques» ilmus esinduslik köide Stafan Wuli kolme romaani/lühiromaaniga, sealhulgas ka siinarvustatav. Isikliku lugemiskogemuse pealt väidaks, et valik oli pisut kummaline, kuid eks Gérard Klein teadis paremini. Kogumiku eessõnas rääkis Klein, kuidas Wuli köited on raamatukogudes ribadeks loetud, kuidas antikvariaatidest pole Wuli teoseid eriti leida ja kui leiadki, siis suht kehva eksemplari.

Seda tagasituleku kogumikku tehti järgnevatel aastatel veel kolm kordustrükki, lühiromaani «La mort vivante» anti kahe erineva kaanepildiga ja kolme kujundusega eraldi köitena veel ka neli korda välja ning loomulikult on see ilmunud mõlemas Stefan Wuli teostekogus. Kokku siis kümme kordustrükki.

Ka tehti üsna hiljuti koomiks. Koomiks on sedavõrd värske, et paljud bibliograafiad seda veel ei kajastagi.

Hinnang
Lugesin lühiromaani «Живая смерть» wõrgus ringlevas vene fännitõlkes. Tõlge polnud just kõige parem, aga hinnet see ei mõjuta, sest Stefan Wuli tekstid pole keeleilu otsimise kohad. Küll võib vene tõlkele ette heita teatavat lihtsustamist terminoloogia ja maailma vahendamisel. Kuid ega ma siin tõlkekriitikat tee...

Raamatu algus vireleva Veenusega on hea ning hea on ka lõpp, kus katakombides toimub tapmine ja tagaajamine, sest see on just see, milles Stefan Wul tugev oli – maailmade väljamõtlemine ja kirjeldamine ning neis ilmades toimuv märul. Kui aga läheb seisundite ja mõtete kirjeldamiseks, siis muutub autor kobavaks ning lugeja hakkab nihelema, sest ei veena see kõik. Nii on ka lühiromaani keskpaik, täpsemalt kaks kolmandikku üsna rutiinse teadustöö, Joachimi salaarmastuslike õhkamiste ning kasvavate kloonide kiunu kirjeldus. Saan aru, et kõik see on vajalik, aga seda on liiga palju ja see kõik on üsna tüütu.

Mind teeb ajuti päris nõutuks lühiromaani suur austamine kirjaniku kodumaal – et pidevalt mainitakse ja pidevalt ringleb kõikvõimalikes olulise ulme nimekirjades. Ikka veel! Jah, ma saan aru, et kloonimine oli 1958. aastal enam kui raju idee. Ka saan aru, et gooti romaani ja postapoliku SF-i ühendamine on huvitav, aga vaid huvitav, sest tulemus on kergelt hädine. Samas algus oli hea ja lohutu lõpp samuti ning see kallutab hinde siiski nõrga kolme kasuks.

Viited

29.2.20

Lev Veršinin «Возвращение короля»

Kuna eelmise aasta lõpus ilmus maakeeles juba teine Lev Veršinini raamat, siis mõtlesin, et lehitseks üle esimese – lühiromaani «Kuninga tagasitulek».

Sisu
On üks pseudokeskaegne planeet, mida uurivad maalased. Elu planeedil on karm ja vägivaldne ning maalased kasutavad oma vaatlusküberi varjamiseks legendi Verevast Rüütlist. Kahjuks on nõnda, et kui viskad vette kivi, siis vesi lööb lainetama ja lainetus levib viskekohast ka kaugemale. Legendaarse Vereva Rüütli taasilmumine ajab rõhutud massid liikvele, algab mäss, millest saab suur ülestõus...

Seosed
See pikk lühiromaan ilmus esmakordselt 1991. aastal noorte autorite antoloogias «Ошибка дона Кристобаля». Aasta hiljem oli kordustrükk Lev Veršinini esimeses autorikogus «Ущелье трех камней», kust minagi seda esmakordselt lugesin. 1996. aastal ilmus lühiromaan Lev Versinini kaheköitelise teostevalmiku esimeses köites «Хроники неправильного завтра» – ja sellega ilmumiskorrad ka ammenduvad.

2002. aastal ilmus lühiromaan Veiko Belialsi tõlkes eesti keeles ning minu andmetel on see ka antud teksti ainus tõlge kogu maailmas. 2003. aastal avaldas Lev Veršinin romaani «Доспехи бога», mis on kuninga-lühiromaani pikem ja ümbertöötatud versioon ning mis ühtlasi jäi ka autori luigelauluks ulmes, sest poliitika ja publitsistika seljatas kirjanduse.

Hinnang
Pea romaani mahus lühiromaan «Kuninga tagasitulek» on mõneti segadusttekitav tekst. Vormilt otsekui fantasy, mis lugemise edenedes pigem SF-ks osutub. Segadust tekitab ka teksti julmus, või siis pigem illusioone purustav realism. Olgem ausad – enamus ulmelugusid on siiski pigem kommertslikud lohutuslood nohikutele, kus karmlõikav realism on välistatud, sest tüüplugeja taolisi asju ära ei seedi. Lev Veršinin on hariduselt ajaloolane, kes sai ka omal nahal tunda jälgi riigivõimu sunni- ja karistusmehhanisme ning ilmselt seetõttu kirjutas just nii, nagu kirjutas.

Isiklikult minul pole probleeme, kui ulmekirjandus on julm, jälk ja realistlik. Küll aga on lühiromaanil selliseid puudusi, mis ei luba mul maksimumhinnet panna. Ma täpselt ei oskagi öelda, et mis mind täpselt häirib, aga häirib. Detail siin ja teine seal ning kokku kujuneb mulje, et autor sikutas asju endale sobivamaks. Ma ehk ei oleks nii karm, aga kui autor otsustas julmustes realistlik olla, siis võinuks ta ka seda loogikas olla. Näiteks oleks võinud paremini põhjendada, miks pidi luureküborg sedavõrd silmahakkav olema?

Viited

26.6.19

Andrzej Pilipiuk «Hotel pod Łupieżcą, czyli Wakacje Jakuba Wędrowycza»

Kogumiku «Kroniki Jakuba Wędrowycza» järjekordne tekst on suisa lühiromaan ja päris pika pealkirjaga, mida võiks maakeelde tõlkida kui «Kotka hotell, ehk Jakub Wędrowyczi puhkus».

Tegelikult oleks selline pealkirjatõlge vaid sõnasõnaline, sest tõlkida võiks seda ka Röövlihotelliks ning teose sisu taolist tõlke varianti ka toetaks.

Sisu
Jakub otsustab poja õhutusel puhkusele minna. Esimest korda elus! Kuna ta aga ei suuda leida sobivat kohta puhkamiseks, siis ostab ta mingi vana ja lagunenud häärberi ning teeb sellest pealkirjas mainitud hotelli. Jakub ja kolm ta asotsiaalset topsisõpra hotelli pidamas? Kõlab kahtlaselt! Maja on räämas, et mitte öelda enam. Majas kummitab. Külalised on ka veidrad: ukraina rikkur trofeetibiga, natsiveteran poegadega, maksuametnik, satanistide kogudus jne. Ja meie neli hotellipidajat pügavad ja röövivad oma klientuuri, kuidas aga suudavad.

Seosed
Lühiromaan «Hotel pod Łupieżcą, czyli Wakacje Jakuba Wędrowycza» ilmus esmakordselt 2001. aastal Andrzej Pilipiuki kogumikus «Kroniki Jakuba Wędrowycza». Tekst on tõlgitud ka tšehhi (Hotel U loupežníka, aneb Prázdniny Jakuba Vandrovce) ja ukraina (Готель «У грабіжника», або Канікули Якуба Вендровича) keelde.

Hinnang
Teoreetiliselt võiks see ju hea tekst olla, aga ei ole. Lühiromaani on kuhjatud kokku palju ja mõnusat, aga kahjuks on välja tulnud sihitu trall, mida võiks iseloomustada ütlusega «vihma käest räästa alla». Lugesin seda tekstilasu kaks õhtut, sest ühe hooga lihtsalt ei jaksanud. Sellest ka hinne.

Viited

14.2.19

Martha Wells «All Systems Red»

Erinevalt paljudest, kes Martha Wellsi loomingu enda jaoks alles mõrtsukboti sarjaga avastasid, olen mina teda ka varasemalt lugenud.

Ammu-ammu lugesin ma mingit Martha Wellsi fantasyromaani, millest mul tänaseks suurt midagi meeles küll pole, küll aga jäi autori nimi positiivselt meelde ja on ka meeles, et Martha Wellsi tekst oli läbimõeldum kui enamus naisautorite loomingut. Et midagi head seal oli...

Sisu
On kauge planeet, on ekspeditsioon, on suurkorporatsioonid, jne. Ning on androidist peategelane, kes kunagi midagi jäledat on korda saatnud ja keda seepärast mõrtsukbotiks kutsutakse. Midagi seal planeedil juhtub ja saab selgeks, et konkrurents on eriti karmiks läinud ning mõrtsukbot peab päästma inimesed.

Seosed
«All Systems Red», mis avab sarja «The Murderbot Diaries» avaldas Tor.com 2017. aasta mais e-raamatu ja suureformaadilise pehmekaanelisena ning tänavu jaanuaris ka kõvakaanelisena.

Viimatimainitu kaas on siis see teine ingliskeelne. Kuigi paberraamatutes on teksti venitatud 150-le ja suisa 170-le leheküljele, on tegu siiski lühiromaaniga.

Käesoleva aasta veebruaris ilmus lühiromaan eraldi raamatuna hispaania keeles, mis minu (ehk ebatäielikel) andmetel on esimene selle teksti tõlge.

Ning hilisema lisandusena tuleb märkida, et augustis ilmus vene keeles kogumik «Отказ всех систем», kus siis ühtede kaante vahel sarja esimene ja teine lühiromaan ning novembris ilmus saksa keeles romaaniks nimetatud kogumik «Tagebuch eines Killerbots», kus ühtede kaante vahel kõik neli seniilmunud mõrtsukboti teksti. Lühiromaani pealkirjaks on vene keeles «Отказ всех систем» ja saksa keeles «Systemausfall».

Hinnang
Teos läks üsna mürtsuga käima, et miski võõrplaneetne eluvorm tungis inimestele kallale ja mõrtsukbot nad päästis ning siis tuli teine peatükk, mis mul olekski viimaseks jäänud. Kui esimene peatükk oli üsna seosetu märul, siis teine oli üks iseäranis tüütu ja samas tohutult pinnapealne androidi sisekaemus. Õnneks kolmanda peatükiga loksusid asjad paika ning lugemine sai järjele, kuniks tuli iseäranis totter viimane peatükk.

«All Systems Red» on selline pisut hälbiv seikluslugu, kus autor ja tegelased pidevalt ekslevad eemale põhilisest. Ma ei saa öelda, et tegu oleks halva kirjandusega, sest peatükkides 3–7 toimuv oli hoogne ja päris leidlik tehnomärul. Lugesin huviga ning olin üsna veendunud, et võtan kohe sarja järgmise lühiromaani ette... Ja siis tuli viimane peatükk, mis sõlmis otsi, kuniks autor taipas, et ta tahab mõrtsukbotist veel kirjutada ning ta pani mõrtsukboti seepeale tegema midagi sedavõrd labast ja motiveerimatut, et mul kadus kohemaid igasugune isu sarja edasi lugeda ja tekstist jäi suhu parajalt ebameeldiv järelmaik...

Kui plussid ja miinused kokku lüüa, siis on mulje siiski positiivne ja julgeks suisa soovitada. Martha Wells kirjutab päris hästi ja auhinnad on samuti asja eest, eriti kui paigutada lühiromaan moodsa auhinnaulme iseäranis igerikku taustsüsteemi. Samas tuleb tõdeda, et hoolimata rohkest tehnost on see lühiromaan pigem SF-ks maskeerunud fantasy, sest mõrtsukbot käitus enamjaolt kui mingisugune niiskete silmadega lohekutsikas, kes aeg-ajalt hammustab, et omasid kaitsta.

Viited

22.1.18

Konrad T. Lewandowski «Przybysz»

Olen kogu käesoleva aasta haige olnud... noh, et õnnestus eelmise aasta lõpus miski ilge viirus külge haakida jne.

Kuna viirus oli tõesti ilge, siis eriti lugeda ei saanud, magasin ja mõtlesin asjadele, milleks vahepeal mahti pole olnud. Näiteks otsustasin enesele selgeks teha Konrad T. Lewandowski fantasysarja kuuluvate tekstide omavahelised seosed... ja kui tervis paremaks läks, siis mõttetöö loogilise jätkuna lugesin ka mõned sarja tekstid. Alustasin lühiromaanist, mis igatpidi on n-ö libakassi saaga (Saga o Kotołaku) esimene tekst.

Sisu
Ksin on libakass, ehk siis segavereline, kes muidu on inimene, aga täiskuu ajal muutub suureks ja karmiks kaslaseks. Tegelikult võib ta küll igal ajal muutuda, aga täiskuu paiku õnnestub see tal paremini ja valutumalt.

Lühiromaan algab ühe Vana Naise surmaga... sellesama vana naise, kes kunagi ammu päästis kolme haavavaiaga maa külge naelutatud lapse... jah, Ksini. Kasvatas liba üles ja õpetas teda olema inimene... loe: vastu seisma oma loomsetele tungidele...

Tekst keskendubki siis sellele, kuidas metsakolkas üleskasvanud libakass Ksin inimeste hulka läheb. Kohtub tüdrukuga, tehakse seda va vanainimeste asja, tapetakse kõiksugu pahasid, jõutakse linna, seatakse seal end sisse... siis saabuvad ühel ööl linna miskid eriti vägevad elajad, Ksin suudab ühe neist tappa ning pälvib kohaliku valitseja ja tema ülemmaagi tähelepanu...

Seosed
Konrad T. Lewandowski kirjutas lühiromaani «Przybysz» 1988. aastal ja poola keeles pole see eraldi tekstina ilmunudki. Alguses oli see esimene osa autori debüütromaanist «Ksin» (1991), siis esimene osa koondromaanist «Trop kotołaka» (1998) ning üsna hiljuti kirjutas ta selle täiemahuliseks romaaniks «Ksin: Początek» (2014). Kuupeatükilisest lühiromaanist sai 25-peatükiline romaan.

«Trop kotołaka» ilmus 2001. aastal pealkirjaga «След оборотня» ka vene keeles ning lühiromaani pealkirjaks oli seal «Пришелец».

Eraldi tekstina on lühiromaan ilmunud vaid tšehhi keeles. Kõigepealt ajakirja «Ikarie» 2002. aasta esimeses numbris pealkirjaga «Kočkodlak Xin» ning samal aastal ka samanimelises kogumikus, mis sisaldas koondromaani «Trop kotołaka» kolm esimest osa ja kogumikus oli lühiromaan oma õige pealkirjaga – «Vetřelec». Ajakirjast «Ikarie» on pärit ka need kaks Jan Štěpáneki mustvalget illustratsiooni.

Hinnang
Eks see üks konanism ole – et on praktiliselt võitmatu kangelane, kes suht sirgjooneliselt võiduka lõpu poole rühib. Olgu, tegelikult ma ikka pisut liialdasin, sest kõhklusi ja kahtlusi Ksinil on. Tegu ju kahe maailma vahele jäänud isikuga ning libakassi saaga maailmas on segaverelised võrdsustatud kõigi muude kollidega ning kuuluvad kindlasti hävitamisele. Et kuigi Ksin tahab oma metsikust poolest võitu saada ja inimene olla, ei vaja inimeste maailm taolist olendit... Suure tõenäosusega on tegu autori esimese tekstiga ning teatav rabedus on sellega ka kenasti põhjendatav.

Kiidaks aga teose maailma, eelkõige just kogu seda bestiaariumi. Eriti kiidaks aga teose/saaga tumedat tooni, seksi ja vägivalda ning naturalismi nende kirjeldamisel. Mulle meeldis!

Viited

19.9.17

Andrzej Ziemiański «Zapach szkła»

Otsustasin, et hakkan Andrzej Ziemiański kogumikku «Zapach szkła» otsast ja järjekorras lugema. Noh, et paar-kolm asja on sealt juba varem ajakirjades loetud ja need on väga meeldinud.

Kogumiku esimene tekst on lühiromaan «Klaasi lõhn», mis ühtlasi ka raamatu nimilugu, kogumiku pikim ja enim auhinnatud.

Sisu
Kusagil Poola Rahvavabariigi kolkas, 70ndate alguspoole, ühe väikese pansioni lähedal, märkavad puhkajad, et rohu sisse tekib mingisugune hall ring. Et rohi ja muu taimestik muutub otsekui halliks. Rahvas huvitub nähtusest loiult, siiski üks professori moodi mees läheb ringi servale isegi proove võtma, aga kuniks professor seal ettevaatlikult tegutseb, tormab ühe puhkaja poisiklutt ja haarab kätte peotäie halli rohtu. Kuna see anomaalia mõjub kuidagi ähvardavalt, siis tekitab poisikese ootamatu sööst kerge paanika – ema röögib, keegi püüab teda rahustada, keegi tahab kiirabi kutsuda, keegi soovitab miilitsasse helistada.

Mingil hetkel saabub vastavate eraldusmärkidega veoauto kahe mehega, kes soovitavad inimestel pansioni tagasi minna, oma tunnistused ja nimed kirja panna, et meeste ametkond saaks neile mingit kompensatsiooni maksta. Poolakas umbusklik inimene ning ei taha eriti korraldustele alluda, aga jutt kompensatsioonist paneb rahva siiski liikuma. Vahepeal veavad mehed endile selga keemiakaitse kombenisoonid, tõmbavad pähe gaasimaskid, üks haarab kalašši ja teine miski poolakate endi kuulipritsi ning need mehed tapavad kõik puhkajad. Toimuvat jälgib põõsastest aga «peaaegu viieaastane» poiss, kelle ta vanemad mängukaaslased jätsid sinna tulnukaid varitsema...

Eelnev oli siis lühiromaani algus. Põhiliselt toimub tegevus siiski kaasajal. Autor täpseid aastanumbreid ei anna, poolakas saab ehk vihjetest täpsema pildi, aga ega minul mittepoolakana ka midagi segaseks ei jäänud.

Teose peategelaseks on Marek Hofman, raskete kuritegude uurija. Lühiromaani n-ö teine algus ongi Marek Hofmani järjekordne kriminaalasi, mis tegeleb ühe erusõjaväelasega, kes hädakaitse piire ületatades tappis metsas perega grillides juhuslikult kaasaoleva püstoliga kolm automaatidega eriväelast. Ilmne, et erusõjaväalast tuldi tapma, sest kõigepealt küsiti, kas ta on pan Felicjan Matysik, eruohvitser. Pan oli ning 72-aastane pan oli tapmises ilmselgelt kibedam käsi kui noored eriväelased. Polekski ju midagi erilist, aga uurimisega seotud isikud kipuvad puha surema, kes satub liiklusõnnetusse, kes poob end lihtsalt üles. Hofman hakkab asja uurima ja selgub, et antud erusõjaväelase kohta eriti infot polegi.

Hofman laseb tuttaval arvutiosaval naisterahval pan Matysiki pilti n-ö noorendada ning siis selgub, et see erusõjaväelane on üks neist kahest tegelasest, kes 70ndate alguses pansionaaditäie puhkajaid maha lasi, üks neist kahest, keda «peaaegu viieaastane» Marek põõsast nägi ning selgub, et see, mida ta täiskasvanuna pidas mingiks lapsepõlve painajaks, et see kõik oligi päriselt...

Seosed
Lühiromaan «Zapach szkła» ilmus esmakordselt järjeloona ajakirja «Nowa Fantastyka» 2003. aasta kolmes viimases numbris ehk siis oktoobrist detsembrini. Teos oli rohkelt illustreeritud Artur Sitniku mõnusate joonistustega, millest ma siia panin vaid järjejutu päise, sest illustratsioone on palju ja ilmselt pean ma neist kunagi eraldi postituse tegema.

Teos võitis kõik auhinnad, mida poola ulmes taolises mahus tekstiga võita on võimalik – Zajdel, SFinks, Nautilus ning ka ajakirja lugejad tunnistasid loo ülekaalukalt aasta parimaks poola tekstiks. 2004. aastal andis teos nime Andrzej Ziemiański teisele jutukogule, mida kirjastus mehe parimate juttude valikuna reklaamis. Jutukogu illustreeris Dominik Broniek, kellelt siis need kaks ülejäänud pilti.

Hinnang

Lühiromaan on üsna kirju segu ökopõnevikust, militaarsest märulist, krimiloost, spioonipõnevikust ning esineb ka lembeloo ja õuduskirjanduse elemente. Selline põnev ja samas kuidagi rahulik lugu, kus autor pajatab mõnusas rahvalikus keeles karmi loo, mille käigus lugejal tuleb pidevalt omi arusaamu ja hoiakuid tegelaste asjus ümber hinnata, nagu ka tegelastel endil...

Takkajärgi targana võin öelda, et tüüpiline (uuem) Ziemiański – karm, küüniline, palju relvi ja omajagu tapatööd. Ulme näikse esimesel hetkel justkui kõrvaline olevat, aga tegelikult on ju ulme esimestest ridadest kohal, kui ilmub hall ring ning loo edenedes on seda ulmet enam kui küll. Autor ei vaevu kogu fantastikat ehk lõpuni lahti seletama, aga ei saa öelda, et n-ö lahtine lõpp midagi segaseks jättis. Hindeks olev viis pole ehk kõige tugevam, aga pigem seetõttu, et Andrzej Ziemiańskiil on vähemasti paar lühiromaani veel vingemad.

Viited

8.12.13

George R. R. Martin «The Princess and The Queen, or The Blacks and The Greens»

Hoolimata pikast ja kaheosaliselt pealkirjast on lühiromaanil veel üks pikem alapealkiri.

Being A History of the Causes, Origins, Battles, and Betrayals of that Most Tragic Bloodletting Known as the Dance of the Dragons, as set down by Archmaester Gyldayn of the Citadel of Oldtown (here transcribed by George R. R. Martin)

Sisu
Eks see pikk alapealkiri ütleb sisu ja kirjutamislaadi kohta ka kõik ära – tegu on kroonikalaadse pajatusega nn lohede tantsust, ehk siis sõjast, mille järel Westeroses enam ühtegi lohet polnud.

Seosed
Lühiromaan ilmus antoloogias «Dangerous Women», mille koostasid George R. R. Martin ja Gardner Dozois ning mis ilmus müüki käesoleva nädala teisipäeval. Teksti tegevus toimub 169–171 aastat enne romaanisarja «Jää ja tule laul» algust ning seega peaks teos olema lugemiskõlbulik ka neile, kes romaanisarja lugenud pole.

Hinnang
Pean tunnistama, et ma polnud alguses üldse veendunud, et ma selle lühiromaani lõpuni loen – see isiku- ja kohanimede laviin, mille autor lugeja peale paiskab, oli ikka täiesti talumatu. Kuid eks ma harjusin ning õppisin neid tüütuid nimedejorusid diagonaalis lugema.

Õnneks ei hakanud George R. R. Martin oma kroonikat mingis veidras vanaaegses keeles kirja panema... ei, ikka selline kena ja klaar keel, mis antud autorit positiivselt iseloomustab. Ka oli tekstis piisavalt meeleolukaid kohti, kus kroonikast sai täieõiguslik kirjandusteos. Eriti meeldejäävatena mainiks palgamõrtsukate Veri ja Juust printsitappu ning märatseva pööbli lohepogrommi, kuid need polnud ainukesed.

Kokkuvõtteks selline tugev neli. Lühiromaani laad oli vale, aga kui nimederäga kõrvale jäi ja kroonik hakkas keskenduma konkreetsetele seikadele, siis oli enam kui nauditav lugemine, sest Martin oskab.

Viited

2.6.13

Jacek Dukaj «Ziemia Chrystusa»

Selline wõrgukoht nagu Goodreads on mõneti distsiplineeriv ja innustav: noh, et loen kogu aeg midagi, aga Goodreadsis on vaikus. Probleem selles, et ma loen kaootiliselt jutte siit ja sealt, Goodreads on aga üsna raamatute keskne...

Vaat ma siis mõtlesingi, et hakkan miskeid antoloogiaid metoodiliselt läbi lugema – poola keeles sai selleks valitud Wojtek Sedeńko koostatud antoloogia «Wizje alternatywne 2» (1996).

Sisu
Lühiromaani sündmused käivituvad sellest, et leitakse Kristuse Maa. Teisisõnu leitakse alternatiivmaailm, kus Jeesus ei surnud ristil, vaid on elus ja terve ja niimoodi juba paartuhat aastat. Maailm, kus inimesed ei usu jumalat (loe: Kristust), vaid nad teavad, et ta on olemas, et ta viibib kõikjal jne. Mitte usk, vaid teadmine.

Lühiromaani keskseks maailmaks on Stalini Maa ning just sellelt planeedilt saadeti Kristuse Maale esimene ekspeditsioon, mis jäljetult kadus. Nüüd saadetakse teine, kus lisaks supersõduritele osalevad kolm oma ala tipptegijat. Noh, et kui mitte nemad, kes siis veel...

Seosed
Religiooni ja militaarulmet segav «Ziemia Chrystusa» on lisaks eelpoolmainitud antoloogiale ilmunud ka Jacek Dukaj jutukogus «W kraju niewiernych» (2000).

Hinnang
Tegu on väga tummise tekstiga, ehk liigagi tummise – pean silmas, et eriti esimeses pooles on lugeja jäetud üsna omapead ning lugeja peab nappidest vihjetest pildi kokku panema. Kui pilt koos, siis tekib mõningane pingelangus ja tundub, et autor laseb nüüd lõdvalt lõpuni. Kuid ei, lugeja on saanud pisut hinge tõmmata ja siis peab ta hakkama kaevuma Kristuse Maa küsimusse.

Tuleb tunnistada, et esimesel lugemisel ma kuigi kaugele ei jõudnud, aga siis võtsin asja uuesti ette ja panin ühe hooga lõpuni. Selle vastupunniva alguse tõttu paneks viiele isegi paraja miinuse sappa ning toimetajana oleks ma palunud autoril isegi kaaluda mõne episoodi väljaviskamist. Samas, lugemisjärgselt ei tahaks millestki loobuda, sest kõik see oli sedavõrd värvikas ja läbimõeldud. Jah, tunnen, et viiepalliskaala jääb kuidagi kitsaks – päris viieline see lühiromaan pole, aga veel vähem saab seda neljaga hinnata.

Viited

3.2.13

Oless Berdnik «Серце Всесвіту»

Paar päeva tagasi oli sotsiaalvõrgus nimega Facebook juttu laulust, kus Marsil õunapuud õitsevad ning ma viisin muuhulgas korra jutu ka filmile, mille tarbeks see laul tehti.

Ajendatuna just sellest vestlusest lugesin ma eile öösel läbi ukraina ulmekirjaniku Oless Berdniku lühiromaani «Серце Всесвіту».

Sisu
Teos algab vägagi maiselt – noored on Musta mere ääres ja üks noormees püüab tütarlapsele innukalt tõestada, milleks ta kõik võimeline on, et pälvida neiu armastust. Pikalt see vestlus ei kesta, sest mingil hetkel näevad kõik taevas mingit tulekera, mil suitsusaba järel ning tekib isegi mõõdukas paanika...

Õnneks langeb tulekera merre ning rahvas rannas rahuneb, mitte aga armunud noormehe ihade objektiks olev tütarlaps, kes toob kohe akvalangi ja käsutab noormehe paati otsima. Leiab noormees siis paadi ja sõuab paadiga sündmuskohale ning tütarlaps sukeldub. Selgub, et tegu on Nõukogude Liidu kosmosesondiga Saturn-1, mis mitu head aastat tagasi rõngaga planeedi kandis kadunuks jäi...

Siis selgub, et maalaste kosmosesondile on külge haagitud ka mingi mittemaine mehhanism. Nõukogude teadlased uurivad sondi ja maavälist mehhanismi ning teevad kindlaks, et tegu on aparaadiga, mis edastab võõrtsivilisatsiooni appikutset... et tulnukate laev on Saturni ühel kaaslasel avarii teinud.

Maalased (loe: nõukogude inimesed) muidugi pikalt ei mõtle: lend Marsile oli niikuinii kohe-kohe toimumas. Kosmoselaev ehitatakse pisut ringi ja seesama laev lendab hoopis Saturni suunas minema, päästmaks meie mõistusega vendasid ja õdesid.

Seosed
Lühiromaan «Universumi süda» ilmus esmakordselt ajakirja «Україна» 1961. aasta detsembrinumbrites ja 1962. aasta jaanuari ja veebruarinumbrites... tegu oli kaks korda kuus ilmuva üldhuviajakirjaga ning lühiromaan ilmus läbi viie numbri. Siis ilmus see tekst kahest lühiromaanist koosnevas autorikogus «Серце Всесвіту», kust minagi seda lugesin ning kust pärinevad ka siinses postituses olevad Jossip Jutsevitši mustvalged illustratsioonid. Selsamal 1962. aastal ilmus tekst ka järjejutuna ajalehes «Молода гвардія» ning 1964. aastal vene keeles autorikogus «Сердце Вселенной», mis erinevalt samanimelisest ukrainakeelsest kogumikust sisaldas kolmanda tekstina veel ühe jutustuse.

Teatmeteosed väidavad, et vene tõlge on autoriseeritud... teisisõnu, et autor on teksti tõlke tarbeks muutnud. Libistasin silmad sellest vene tõlkest üle, aga olulisi muutusi küll silma ei hakanud. Kui vaid see, et tõlge oli lihtsalt nõrguke. Põgusalt vaatasin ka 2004. aastal ilmunud kogutud teoste köidet «Серце Всесвіту» ning ka seal ei märganud ma erilisi tekstierinevusi.

Lühiromaani «Серце Всесвіту» ainetel tehti ulmefilm «Мечте навстречу» (1963). Ja just selle filmi tarbeks valmiski laul Marsil õitsevatest õunapuudest. Oless Berdnik oli filmi käsikirja üks autoritest ja ta tütre Miroslava väitel ka filmi originaallaulude tekstide autor, kuigi filmi tiitrites on hoopis ühe teise mehe nimi.

Hinnang
Lühiromaan «Серце Всесвіту» on väga keeruline tekst hindamiseks. Selles tekstis on kõike justkui ülearu. On üsna pulplikku kosmoseiklust, on pisut pateetilist Suure Isamaasõja meenutamist, on üsna kohatuid olmelisi kirjeldusi, on kosmistlikke loenguid, on naeruväärsena mõjuvaid kolhoosikorra ja nõukogude teadlaste kirjeldusi jne. Ja siiski on sellel tekstil mingi võlu! On tunda, et autor on mõelnud ja on tahtnud teha midagi, mis oleks realistlik ja fantastiline ning ka pisut teistmoodi. Fantaasiat mehel on, aga tulemus on kuidagi rabe, hüplik ja mõjub kui peotäis katkendeid suuremast romaanist.

Lugedes tabasin mitu korda end mõttelt, et mingi 300–500-leheküljelise romaanina oleks see kõik ehk märksa loetavam olnud. Tänapäeval oleks autor alustanud juba lennust Saturnile ja siis meenutustena andnud kõik eelneva, kuid sel ajal oli kombeks, et kõik peab õiges järjekorras juhtuma ning juhtuski õiges järjekorras ja aegamööda. Ka häiris, et kirjeldustele eelistas Oless Berdnik pigem ühe tegelase loenguid teisele.

Ma olen Oless Berdniku teoseid väga vähe lugenud ning kuigi meest on püütud näidata kui ukraina ulmekirjanduse messiast ja suurkannatajat, siis seniloetu pole seda arvamust mitte kuidagi toetanud. Oletasin, et järsku on viga vene tõlgetes, mis peaaegu alati on kas lühendatud või autoriseeritud, kuid nüüd meest esmakordselt originaalis lugedes ma küll olulist vahet ei täheldanud. Just teksti hüplikus ja rabedus tekitas tahtmise võrrelda, et kas hilisemad tõlked ja väljaanded on paremad? Ei olnud.

Viited

3.7.12

Kirill Benediktov «Орихалк»

Esimest korda hakkasin ma seda lühiromaani ilmselt lugema 2004. aastal, siis kui ilmus Kirill Benediktovi esimene kogumik «Штормовое предупреждение» ja siis kui ma selle operatiivselt kohe ilmumisjärgselt ka ostsin...

Hakkasin lugema... ja takerdusin üsna esimestel lehekülgedel. (Lugesin küll selle raamatu tagaotsast mõned lühemad jutud, aga täna ei kirjuta ma neist.) Peaaegu romaani mõõtu lühiromaani «Орихалк» võtsin ma uuesti ette alles käesoleva aasta algul ja siis lugesin selle ka paari õhtuga läbi.

Sisu
Pealkirjas mainitud orihalk on mingi haruldane, ülihinnaline ja ebamaine metall, mille järele saadetaks ühele kummalisele saarele üks üsna veider ekspeditsioon.

Laev asub teele Atlantisest ning ürituse juhiks on määratud õukonnas ebasoosingusse langenud noor, aga igal alal osav aadlimees. Merekarud on küll karmid tegijad, aga sinivereline nolk paneb nemadki kiirelt paika.

Reisisihiks on mõistatuslik saar, mida ümbritseb kõrge purskaevutaoline veesein ning lugedes tundub, et ebasoosingus aadlik saadeti lihtsalt jalust ära, et las läheb ja saab otsa... ning kui tal tõesti õnnestub saarele pääseda ja orihalki tuua, et siis...

Loomulikult jõuab aadlivõsu saarele ja leiab ka kohe rannalt ühe naise ja...

Seosed
Lühiromaan ilmus esmakordselt 2003. aastal Vassili Melniku koostatud antoloogias «Фэнтези-2003». See Svjatoslav Loginovi mõttest ellukutsutud antoloogia oli esimene omataoliste seas ning eelmise aasta lõpus ilmus seda juba kümnes köide.

Hinnang
«Орихалк» oli sariantoloogia esimese köite esimene tekst ja ka autorikogus oli see esimene – selline asetus otsekui eeldaks midagi... vähemasti mina oma mõistusega eeldan, et esimene tekst peaks kiirelt käima minema ja olema mõnuga loetav, sest kui ma lugedes juba esimesega takerdun, siis tõenäoliselt jääbki see raamat lugemata. Tundub, et niimoodi mõtlen siiski vaid mina, või ei võimaldanud minu peakuju sellest tekstist köitvust leida...

Lühiromaani algus oli kohe iseäranis puine ja stamplik. Noh, et on miski laev, on mingid karmid tüübid, on mingi ränk retk jne. Kui tagasiulatuvalt Atlantise ja aadlinooruki ebasoosingusse langemise kohta vihjeid anti, siis hakkas juba minema... ka esimesed päevad saarel olid üsna head – oli mõistatust, saladust ja pinget. Kahjuks läks autor seikluste kirjeldamisega hoogu ja ühtlasi läks ta hoogu ka jaburuste kuhjamisega teksti ning tekst mattus totrusesse.

Pilt pärineb autorikogu «Штормовое предупреждение» tagakaanelt ning
siin on kunstnik Anatoli Dubovik püüdnud kujutada seda võimsat ja müstilist veeseina.

Tuleb tunnistada, et Kirill Benediktovil jutt jookseb ja fantaasia möllab, aga tervikuna kippus see lühiromaan siiski lahjaks jääma. Samuti tuleb tunnistada, et autorit huvitasid kirjutajana hoopis teised asjad, kui mind lugejana ning seetõttu jooksis see teos minust mõneti ka mööda. Veesein mulle meeldis ning cthulhoidne koobastik ja sealsed asukad samuti, aga toimuv ja eriti selle juhuslikkus ja liigne lihtsus ajasid ajuti mind suisa närvi.

Viited

21.5.12

Terry Bisson «Dear Abbey»

Oeh, lõpuks ometi sain ma selle läbi... sadakond lehekülge, aga milline piin...

Aga alustaks algusest ning ütleks, et Terry Bissoni lühiromaan «Dear Abbey» ilmus eraldi köitena 2003. aasta augustis kirjastuse PS Publishing vahendusel.

Aasta hiljem taasavaldas Gardner Dozois selle antoloogias «The Year's Best Science Fiction: Twenty-First Annual Collection» ning veel aasta hiljem autor oma kogus «Greetings & Other Stories». On olemas ka tõlked vene («Дорогое Аббатство») ja tšehhi (Milý Abbey) keelde.

Sisu
Lühiromaani sisu on väga lihtne ning küüniline kokkuvõte oleks: neeger ja hiinlane rändavad pihuarvuti abil ajas edasi-tagasi ning mida kõike nad siis näevad.

Seosed
«Dear Abbey» jätkab ulmekirjanduses seda traditsiooni, kus autor püüab visionäärina kujutada elu-olu teispool hoomamatuid aja- ja ruumiühikuid.

Hinnang
Enamus taolisi mastaapseid tekste mõnusat lugemiselamust ei paku – ei ole ka Terry Bissoni kirjapandu mingi erand.

Lühiromaani lugemine oli üks lõppematunanäiv valu ja vaev ning läbi sai see loetud vaid seetõttu, et üldiselt mul on kombeks tekstid lõpuni lugeda. Tõsi, pärast pooltsada lehekülge läksin ma üle diagonaallugemisele. Läbi sai see lühiromaan näritud ka seetõttu, et varasemad kogemused Terry Bissoni loominguga olid tunduvalt meeldivamad. Jah, ma olen teinekord nõus ennast üsna segasest (või isegi tuimast) tekstist läbi pressima, aga siis võiks see vaevaline protsesss ka kuidagi vägevalt kulmineeruda...

Viited

24.4.11

Siim Veskimees «Sõda kosmose rannavetes»

Mul tuli antoloogia «Täheaeg 8: Sõda kosmose rannavetes» lugemises paras vahe sisse ja põhjuseks oli just raamatule nime andnud Siim Veskimehe lühiromaan. Kaks korda alustasin ja jätsin pooleli ning alles täna hommikul ja kolmandal katsel jõudsin algusest edasi ja lugesin lõpuni.

Kehva mineku põhjustasid nii antoloogia (väsinud silmi sööv) küljendus, kui ka lühiromaani piisavalt lugejavaenulik algus.

Sisu
«Sõda kosmose rannavetes» pajatab lugejale ühe episoodi Kuu Ordu alguspäevilt, sellest ajast, mil Maa püüdis esimest korda Kuu Ordut sõjaliselt n-ö paika panna. Peamiselt on aga tekst Judge'i ja Longhorni ülesanne ja sellele järgnev.

Judge on mingi kolakas neeger ja Longhorni ristinimi on Ago ning ülesandeks oli neil maalaste kahtlased satelliidid orbiidilt n-ö ära noppida. Peamiselt selleks, et takistada maalaste sõjapidamist. Sõjategevus kogub tuure ja lõpuks ei jäägi Judge'il ja Longhornil muud üle, kui kõik ettesattuvad satelliidid lihtsalt puruks lasta...

Seosed
Lühiromaan kuulub Siim Veskimehe Kuu Ordu sarja, mis minuarust on ka parim, mida autoril on ette näidata ning tõttöelda tekkis mul tahtmine seda sarja sisaldav jutukogu taaskord üle lugeda.

«Sõda kosmose rannavetes» sisaldab viiteid Robert A. Heinleini teostele ja Arthur C. Clarke'i elule ning kuigi pealkiri lubaks, pole sel tekstil mingeid seoseid Boris Kaburi ainukese ulmeromaaniga.

Hinnang
Hinde põhjendamist alustaksin ma konstruktiivse virinaga toimetamise teemadel. Kirjanik ei pruugi teada, et taigen kerkib, mitte ei kasva ... toimetaja peab seda teadma! SF kirjanik peaks aga kindlasti teadma sõna «planetoplaan» õigekirja! Esines veel ka suvalisi näpukaid ja pisiprahti...

Aga olgu, toimetamine on alati pisut vaieldav teema ning sellepärast ma autorit nuhelda ei tahaks. Küll aga võiks autor mõelda võimalikule lugejale ja järgmise lühiromaani algusesse mitte kirjutada 10–12 lehekülge tühja ja tüütut mula. Kui Judge ja Longhorn lendu läksid, siis läks asjaks ja siis oli huvitav lugeda. Huvitav oli lugeda ka Maal toimuvat, aga algus oli tüütus ise.

Jah, ma saan aru, et mingit sissejuhatust oli ju vaja, aga paarist leheküljest oleks tõesti küll olnud. Äpardunud algus just hinde alla veabki! Tunnistan ausalt, et sellise algusega teksti võõras keeles poleks ma ilmselt nii pikalt lugeda viitsinud. Eks kohaliku autori puhul pingutad rohkem ning kuna mulle Veskimehe ulme (ja Kuu Ordu sari iseäranis) meeldib, siis pingutasin mitu korda ning pingutus sai ka vääriliselt tasutud. Aga arvan siiski, et hea ajaviitekirjandus võiks kuidagi väiksema vaevaga end kätte anda..?

Viited

30.11.10

John Meaney «The Swastika Bomb»

Ma olen viimasel ajal mõnikord mõelnud, et kas ma hindan loetud tekste liialt karmilt, et kas minust on saanud miski virisev vanamees jne.

Võtad siis järgmise teksti (kordus)lugemisele ja algus tundub täitsa hea, et läheb hästi edasi ja siis...

Umbes sellised mõtted mul peas ringlesid, kui ma teistkordselt lugesin John Meaney lühiromaani «The Swastika Bomb».

Ei, juba esmalugemisel oli eelhäälestus hea, sest BAASis oli see tekst juba ühe viie saanud ja esmatrüki kohaks oli Lou Andersi koostatud esinduslik antoloogia «Live Without a Net» (2003), kust ma ka juba paari asist teksti olin lugenud...

Sisu
Lühiromaani tegevus toimub teise ilmasõja paiku ning peategelaseks on keegi Fleming, kes esineb ka nime James Brand all. Et siis viitaks spiooniloole, või vähemasti selle paroodiale...

Maailm ise on veelgi jaburam ning on ilmselgelt alternatiivajalooline. Miskid n-ö lohed lendavad ringi ning füüsika asemel on kogu teadusaur läinud geneetikasse.

Lühiromaan algabki meeleoluka Londoni pommitamisega ning toimuv toob Flemingile ka Kristallöö meelde. Sellise lõdva spiooniloona, mida pikivad peategelase mälestused, lühiromaan ka jätkub ning alguses on selline vormistus vägagi abiks, sest avab maailma ja taustu.

Seosed
Võiks ju öelda, et lühiromaan kuulub James Bondi nimelisse ühismaailma ning võib veel öelda...

Igasugu asju võib öelda, aga ma ei arva, et tuntud nimed mingis alternatiivajaloolises tekstis seovad ja seostavad selle teksti mõne ühismaailmaga. See Fleming ja Bond (vabandust, Brand!) on siin niisamamoodi ilusa kõla pärast nagu teisedki tuntud ajaloolised isikud.

Hinnang
Minu jaoks oligi lühiromaani «The Swastika Bomb» üks tüütumaid hetki see tuntud nimede ja situatsioonidega mängimine, sest autoril tuleb see kuidagi eriliselt punnitatuna välja.

Näiteks satub pärastpoole James Brand ka sinna Los Alamose laborisse, kus grupp teadlasi tõsist biorelva ehitavad ning selle Los Alamose elu-olu kujutamine tõi mulle kohe meelde kunagi koolipoisina loetud raamatu tuumapommi loojatest ning John Meaney on oma lühiromaanis kas siis sellestsamast raamatust või mõnest muust taolisest terveid lõike maha viksinud. Ma ei ütle, et plagiaat, aga sellises mahus neidsamu teadlaste mälestusi esitada ilukirjanduslikus tekstis... minuarust see lihtsalt tapab teksti... seda enam, et erinevad vaid dekoratsioonid...

Aga suisa eriline jaburus oli saata Fleming ja tema armastatu ühele ja samale ülesandele ning ei pea olema luureguru, et näha, et sellisest situatsioonist saab vaid häda ja läbikukkumist tulla. Lugejad saavad aga kamulaga otsitud põnevust ja punnitatud traagikat.

Selle teksti plussideks oleks lahedalt sõge maailm ja nii mõnigi efektselt kirja pandud pilt. Miinuseks aga süžee üldine lombakus, tegelaste segased motiivid ja vähene veenvus ning autor venitab teksti ka ülearu.

Jah, ma saan aru, et miks tšehhid selle lühiromaani pealkirjaga «Háková bomba» ajakirjas «Ikarie» avaldasid või miks venelased pealkirjaga «Бомба-свастика» selle ajakirjas «Jesli» avaldasid. Efektne tekst ja selline paljulubav autor jne. Minu jaoks jääb peamiseks emotsiooniks siiski paras pettumus.

Viited

9.11.10

Vassili Midjanin «Московские джедаи»

Vassili Midjanin on Vassili Melniku pseudonüüm. Kodanikunime all tegutseb mees eelkõige toimetajana, Vassili Orehhovi nime all avaldab ta rohkem sellist märuliulmet ning Vassili Midjanini nime all esteediulmet. Vähemasti selline mulje on mulle neist kolmest autorist jäänud.

Lühiromaan «Московские джедаи» ilmus esmakordselt n-ö linnaulme antoloogias «Мифы мегаполиса» (2007).

Sisu
Teksti sisu on esmapilgul lihtne: miski noor jedi-rüütel koos oma õpetajaga täitmas miskit ülesannet. Tekst kirjeldab siis kogu seda teekonda, aga seiklusloo asemel saab lugeja postmodernse teksti, mis on reostatud kõikvõimalike viidete ja seostega.

Seosed
Eks pealkiri otsekui viitaks Tähesõdade maailmale, aga see jedindus on vaid raam. Ma ei viitsinud hakata kokku lugema kõikvõimalikke viiteid ja vihjeid, aga neid on tekstis sadu, kui mitte tuhandeid. Mütoloogia, poppkultuur, reaalsed isikud jne.

Vassili Midjanin on avaldanud ka lühiromaani «Московские големы» (2005), kuid kas sel on mingeid seoseid lühiromaaniga «Московские джедаи», seda ma ei tea... ilmselt siiski mitte.

Hinnang
Lühiromaan «Moskva jedid» on postmodernse ulmekirjanduse ehedamaid tekstinäiteid ... ja seda kahjuks negatiivsema poole pealt. Isiklikult mina küll ei suuda hoomata säherduse teksti kirjutamise vajadust või mõtet.

Autor pillub kamulaga nimesid ja viiteid, aga miks ta seda teeb, see jääbki segaseks, sest mingi mõtestatud tegevus see pole. Olgu autorile võis kõik see ju midagigi tähendada, aga minule kui lugejale see küll mingit seost ei loonud. Loomulikult välistan ma võimaluse, et ma lihtsalt ei suutnud hoomata autori diipi mõtet.

Viited

19.9.10

Bob Shaw «Skirmish on a Summer Morning»

Lühiromaan «Skirmish on a Summer Morning» oli omal ajal esimene Bob Shaw teos, mida ma lugesin. Takkajärgi targana ütleks, et päris tüüpiline see tekst autorile pole, aga see on ikkagi vaid takkajärgi tarkus.

Lugesin lühiromaani ülikõvast venekeelsest antoloogiast «Лалангамена» (1985) ja toimus see ilmselt kusagil aasta pärast raamatu ilmumist. Teksti esmatrükk ilmus Bob Shaw autorikogus «Cosmic Kaleidoscope» (1976), kust venelased selle ka tõlkisid.

Sisu
On mingi keskeale lähenev mees... selline õigluseotsija, kelle vastasseis kohaliku peamise kurikaelaga on viinud selleni, et mehel on käed vigased – kurikaela käsilased murdsid need mingi aeg tagasi ära.

Mees sõidab vankriga linna ning näeb kuidas eelpoolmainitud kurikaela käsilased ühte tundmatut, suursugust ja uhkelt riides naisterahvast ahistavad. Tõuseb tüli, mille tulemusena üks kaabakas saab tõsiselt kannatada...

Gregg (see õigluseotsija) viib naise enda juurde. Morna (see naine) on väga kummaline ja mõistatuslik daam, kes lisaks kõigele muule hakkab kohe-kohe ka sünnitama. Gregg palub appi oma sõbranna ja kunagise pruudi, müüjatar Ruthi. Ka Gregg ise peab abiks olema, sest on oodata suuremat heitlust... üsna kohe on Mehhikost tagasi saabumas ringkonna suurim kurikael, kelle käsilane Greggi lasust hinge vaagub... ka on kusagil mingi (must) Prints, keda Morna üsna paaniliselt pelgab.

Konflikt on paigas. Mida teeb Gregg, kes oma kangete kätega eriline võitleja pole? Kes on see enigmaatiline kõikvõimas Prints? Kes on Morna? Küsimusi on teisigi... mõni neist saab lühiromaani lõpuks vastatud, mõni jääb ka vastuseta...

Seosed
Tegu on westerni ja aegruumiooperi elegantse seguga.

Hinnang
Lühiromaan on igatpidi enam kui õnnestunud sulam. Lisaks erinevatele žanritele, on Bob Shaw siin seganud ka muud – tekst on väga detailne ja realistlik, samas on jällegi paljud asjad antud vihjetena või jäetakse üldse seletamata, ühelt poolt hästi realistlik, teisalt aga hoopis unistav ja häppiendlik.

Olen seda lühiromaani oma kolm-neli korda lugenud. Mõningad detailid on ehk teinekord juba ununenud, aga see on alati meeles, et tegu on hea teosega ning korduslugemised pole sundinud mind oma arvamust muutma.

Viited