Ulmeseosed: ukraina

Showing posts with label ukraina. Show all posts

30.7.23

Maks Kidruk «Бот: Атакамська криза»

Mul tekkis selle romaani lugemise käigus teatav eetilis-moraalne konflikt. Menukas ukraina romaan, aga poole lugemise peal olin ma päris rahulolematu. Sellega seoses võttis korraks maad isegi teatav moraalne kahevahelolek: kas mul üldse on sõja ajal õigust ukraina autorile halba hinnet panna..?

Maks Kidruki romaan «Bot» on tehnopõnevik (technothriller). Väidetakse suisa, et Ukraina esimene. Selles väites ma pisut kahtlen, aga võibolla isegi on? Küll aga on kindel, et 2012. aastal ilmunud «Bot» on kuulsa rännumehe ja reisikirjaniku esimene ulmeromaan ning üldse esimene ilukirjanduslik raamat.

Romaani peategelaseks on Ukraina progeja Tõmur Koršak, kes saab ahvatleva tööpakkumise. Tõsi, pakkumisel on n-ö veider lõhn küljes, aga noore abielumehena tunneb Tõmur, et raha oleks rohkem vaja ja töö välismaal oleks suurepärane võimalus rahalise seisu parandamiseks. Pärast pikemat reisi ja mitmeid ümberistumisi leiab Tõmur end Tšiilist, täpsemalt Atacama kõrbest.

Kõrbes asub salajane labor, kus rahvusvaheline uurimisrühm tegeleb biloogiliste bottide loomisega. Tegu siis mingite kloonide-biorobotitega, kelle n-ö programmeerimiseks Tõmur Koršak palgatigi. Tegelikult tegeles Tõmur nendega ka Ukrainas, aga siis ta omaarust proges mingit videomängu. Kuna tekkis probleeme ja eelmine mees, kes Tõmuri tehtut juurutas, sai otsa, siis otsustatigi Tõmur ise kohale tuua.

Olukord on aga päris hapu, sest osa botte on jooksu pääsenud ja nad on suht agressiivsed. Tundub ka, et labori erinevatel juhttöötajatel on kergelt erinev arusaam, mida ja kuidas nad saavutada tahavad. Tulemuseks siis paras tohuvabohu ja lugejal saab kiirelt selgeks, et laipu tuleb ja mitte vähe...

Romaan on tehnopõnevik, mis tähendab, et autor kasutab oma raamatu ideestikus moodsa teaduse värskemaid ja päris värskeid suundumisi ja infot. Lugejale tähendab see hulka nn tehnomula, mille tõsiseltvõetavust toetab veel suur hulk skeeme ja graafikuid. Noh, et ilukirjandus vaheldumisi päris põhjaliku teaduspopiga. Mind hakkas mainitud teduspopp mingi hetk rämedalt ärritama ning siis mul tekkiski ülalmainitud moraalne kahevahelolek ja suisa soov romaan pooleli jätta.

Samas, põneviku pool oli ikka tõeliselt põnev ja seetõttu ei tulnud lugemise katkestamine kõne alla. Küll aga hakkasin ma teaduspopi peatükke diagonaalis lugema, ikka väga diagonaalis. Noh, et kui ma mingit teemat väga ei jaga, siis ilukirjanduse teaduspopp mind ka eriti targemaks ei tee, kui ma aga teemat jagan, siis ei anna mainitud teaduspopp mulle suurt midagi juurde.

Lühidalt: sain aru, et ma pole taoliselt vormistatud teksti sihtgrupp ning ma püüdsin elamust ja lugemisnaudingut saada omal egoistlikul moel. Ja elamust oli küll ja küll, sedavõrd, et algsed kõhklused hinde asjus tõusid lõpuks päris korralikuks neljaks. Tugev teos, eriti kui võtta veel arvesse, et tegu on siiski (ilukirjandusliku) debüüdiga.

Jah, tehnopõnevik pole päris minu rida, aga ulme teaduslikum osa mulle samas meeldib ning romaanis oli teadust ja värskeid mõtteid piisavalt. Kirjutamine ja kujutamine oli samuti pädev: inimesed olid usutuvad, toimuv loogiline ja botijõmpsikad veenvad.

Ma täitsa mõistan, miks romaan menukas on, millest müügimenu, auhinnad ja tõlked. Esialgu on tõlkeid küll vaid kaks: vene ja poola keelde. Olen lugenud, et vene tõlkes on originaali roppnaturalistlikku keelekasutust omajagu nuditud. Tekste võrdlema ma siiski ei vaevunud. Niisamuti ei vaevunud ma kontrollima, kuidas keelekasutuse värvikus poola keeles lahendati.

Romaani lõpus vihjati ka järjele ja 2015. aastal ilmuski «Бот: Ґуаякільський парадокс». Ilmselt oli järje ilmumine ajendiks, miks esikromaan sai 2020. aasta uustrükis alapealkirja «Atacama kriis». Alguses polnud järje lugemine mul plaanis, aga esimese romaani lõpp keris ikka päris vinged tuurid üles ning kuuldavasti on teises romaanis ka tehnomula vähem...

Viited

11.11.14

Volodõmõr Vladko «Три чарівних винаходи»

Mõtlesin, et loeks pisut ukraina ulmet... just seda, mis ukraina keeles on kirjutatud...

Alustuseks siis jutuke mehelt, keda on nimetatud ka Ukraina Jules Verne'iks.

Sisu
Istuvad kolm poisiklutti õues pingil ja unistavad: üks tahaks, et asjad oleks nähtamatud ja teine, et poleks hõõrdumist ning kolmas kaotaks ära elektri takistuse. Ei, mitte niisama ei unista, ikka tehnoloogiliselt ja sotsialistliku majanduse huvides.

Ja otsekui võluväel ilmubki poiste ette üks mõnusmuhe tegelane, kes räägib, kuidas üks instituut taoliste probleemidega tegeleb ning juhtumisi on mehel ka katsenäidised kaasas. Nähtamatuks tegev müts, praktiliselt hõõrdumisvaba jalgratas ja trafo, mis laseb elektrivoolu praktiliselt takistuseta läbi.

Seosed
Jutt ilmus aimeajakirja «Znannja ta pratsja» 1957. aasta esimeses numbris, avades sedamoodi ühe väärika ajajärgu ulme avaldamises sotsialistlikus Ukrainas. See on minuteada ka jutu ainus ilmumiskord.

Kui nüüd korrektne olla, siis ajakiri «Znannja ta pratsja» alustas ilmumist juba 1929. aastal ja väljaande ilmumise lõpetas 1941. a alanud sõda. Kui samanimeline ajakiri 1957. a (taas)ilmuma hakkas, siis räägiti sellest kui uuest ajakirjast ning uue ajakirja esimese numbri esimese ulmejutu autoriks sobis ukraina ulme elav klassik Volodõmõr Vladko kui valatult... seda enam, et oli ta ju omi tekste avaldanud ka selles eelmises ajakirjas.

Hinnang
Ega mul erilist elamuse ootust polnud, pigem olid Ukraina (ulme)illustratsiooni suurkuju Georgi Malakovi pildid need, mis kolme imelise leiutise jutu lugemise kasuks kallutasid. Et tundus tobe neid pilte niisama oma blogisse riputada...

Kõige keerulisem ongi vast hinnata, sest mingit kirjanduslikku või prognostilist elamust sellest jutust saada pole võimalik. Samas, jutt on kirjutatud 1957. a tehnikahuvilistele lastele ning seda pragmaatilist suunda rõhutab ka toimetusepoolne saatesõna, kus noori lugejaid ärgitatakse kaasa mõtlema või siis jutus esitatut kritiseerima. Kõike seda arvesse võttes oleks nõrk kolm päris aus hinne.

Seosed

3.2.13

Oless Berdnik «Серце Всесвіту»

Paar päeva tagasi oli sotsiaalvõrgus nimega Facebook juttu laulust, kus Marsil õunapuud õitsevad ning ma viisin muuhulgas korra jutu ka filmile, mille tarbeks see laul tehti.

Ajendatuna just sellest vestlusest lugesin ma eile öösel läbi ukraina ulmekirjaniku Oless Berdniku lühiromaani «Серце Всесвіту».

Sisu
Teos algab vägagi maiselt – noored on Musta mere ääres ja üks noormees püüab tütarlapsele innukalt tõestada, milleks ta kõik võimeline on, et pälvida neiu armastust. Pikalt see vestlus ei kesta, sest mingil hetkel näevad kõik taevas mingit tulekera, mil suitsusaba järel ning tekib isegi mõõdukas paanika...

Õnneks langeb tulekera merre ning rahvas rannas rahuneb, mitte aga armunud noormehe ihade objektiks olev tütarlaps, kes toob kohe akvalangi ja käsutab noormehe paati otsima. Leiab noormees siis paadi ja sõuab paadiga sündmuskohale ning tütarlaps sukeldub. Selgub, et tegu on Nõukogude Liidu kosmosesondiga Saturn-1, mis mitu head aastat tagasi rõngaga planeedi kandis kadunuks jäi...

Siis selgub, et maalaste kosmosesondile on külge haagitud ka mingi mittemaine mehhanism. Nõukogude teadlased uurivad sondi ja maavälist mehhanismi ning teevad kindlaks, et tegu on aparaadiga, mis edastab võõrtsivilisatsiooni appikutset... et tulnukate laev on Saturni ühel kaaslasel avarii teinud.

Maalased (loe: nõukogude inimesed) muidugi pikalt ei mõtle: lend Marsile oli niikuinii kohe-kohe toimumas. Kosmoselaev ehitatakse pisut ringi ja seesama laev lendab hoopis Saturni suunas minema, päästmaks meie mõistusega vendasid ja õdesid.

Seosed
Lühiromaan «Universumi süda» ilmus esmakordselt ajakirja «Україна» 1961. aasta detsembrinumbrites ja 1962. aasta jaanuari ja veebruarinumbrites... tegu oli kaks korda kuus ilmuva üldhuviajakirjaga ning lühiromaan ilmus läbi viie numbri. Siis ilmus see tekst kahest lühiromaanist koosnevas autorikogus «Серце Всесвіту», kust minagi seda lugesin ning kust pärinevad ka siinses postituses olevad Jossip Jutsevitši mustvalged illustratsioonid. Selsamal 1962. aastal ilmus tekst ka järjejutuna ajalehes «Молода гвардія» ning 1964. aastal vene keeles autorikogus «Сердце Вселенной», mis erinevalt samanimelisest ukrainakeelsest kogumikust sisaldas kolmanda tekstina veel ühe jutustuse.

Teatmeteosed väidavad, et vene tõlge on autoriseeritud... teisisõnu, et autor on teksti tõlke tarbeks muutnud. Libistasin silmad sellest vene tõlkest üle, aga olulisi muutusi küll silma ei hakanud. Kui vaid see, et tõlge oli lihtsalt nõrguke. Põgusalt vaatasin ka 2004. aastal ilmunud kogutud teoste köidet «Серце Всесвіту» ning ka seal ei märganud ma erilisi tekstierinevusi.

Lühiromaani «Серце Всесвіту» ainetel tehti ulmefilm «Мечте навстречу» (1963). Ja just selle filmi tarbeks valmiski laul Marsil õitsevatest õunapuudest. Oless Berdnik oli filmi käsikirja üks autoritest ja ta tütre Miroslava väitel ka filmi originaallaulude tekstide autor, kuigi filmi tiitrites on hoopis ühe teise mehe nimi.

Hinnang
Lühiromaan «Серце Всесвіту» on väga keeruline tekst hindamiseks. Selles tekstis on kõike justkui ülearu. On üsna pulplikku kosmoseiklust, on pisut pateetilist Suure Isamaasõja meenutamist, on üsna kohatuid olmelisi kirjeldusi, on kosmistlikke loenguid, on naeruväärsena mõjuvaid kolhoosikorra ja nõukogude teadlaste kirjeldusi jne. Ja siiski on sellel tekstil mingi võlu! On tunda, et autor on mõelnud ja on tahtnud teha midagi, mis oleks realistlik ja fantastiline ning ka pisut teistmoodi. Fantaasiat mehel on, aga tulemus on kuidagi rabe, hüplik ja mõjub kui peotäis katkendeid suuremast romaanist.

Lugedes tabasin mitu korda end mõttelt, et mingi 300–500-leheküljelise romaanina oleks see kõik ehk märksa loetavam olnud. Tänapäeval oleks autor alustanud juba lennust Saturnile ja siis meenutustena andnud kõik eelneva, kuid sel ajal oli kombeks, et kõik peab õiges järjekorras juhtuma ning juhtuski õiges järjekorras ja aegamööda. Ka häiris, et kirjeldustele eelistas Oless Berdnik pigem ühe tegelase loenguid teisele.

Ma olen Oless Berdniku teoseid väga vähe lugenud ning kuigi meest on püütud näidata kui ukraina ulmekirjanduse messiast ja suurkannatajat, siis seniloetu pole seda arvamust mitte kuidagi toetanud. Oletasin, et järsku on viga vene tõlgetes, mis peaaegu alati on kas lühendatud või autoriseeritud, kuid nüüd meest esmakordselt originaalis lugedes ma küll olulist vahet ei täheldanud. Just teksti hüplikus ja rabedus tekitas tahtmise võrrelda, et kas hilisemad tõlked ja väljaanded on paremad? Ei olnud.

Viited