Kõiksugu töötubades ja/või kirjanikukoolitustel peetakse alati oluliseks rõhutada reeglit, mis maakeeles kõlaks kui: «Kirjelda, ära pajata!». Noh, et vastandatakse kaks tehnikat: kirjeldus ja pajatus. Ja esimesena mainitut peetakse juskui ülimuslikumaks. Eks oma iva selles ole, sest algajal autoril tuleb kirjeldamine ilmselgelt paremini välja. Nukraks teeb aga tõsiasi, et paljud autorid ja kriitikud peavad taolist vastandumist-ülimuslikkust aksioomiks.
Kui aga antud reeglist lähtuda, siis Laura Loolaidi jutt «Kulinaarseid vesteid keskdevonist» on pigem pajatuslik kui kirjeldav. Ei, kirjeldusi on ja autor maalib loo tegevusmaailma lugejale kenasti ja detailirohkelt silme ette, aga teksti peamine väärtus on siiski teose muhe-pajatuslik laad. Suurt midagi ei toimu, aga lugeja saab mõnusa sissevaate maailma, kus ajaränd on päris tavaline, minevikus tehakse teadust ning teadlaste suurimaks mureks-ohuks on pigem rahastus, ametkondade vahelised hõõrumised, bürokraatia ja muud taolised asendustegevused.
Antoloogia eelnevatele juttudele panin ma neljad, «Kulinaarseid vesteid keskdevonist» on aga minu arvates täesti veatu tekst ja oma viite igati väärt.
Viited
No comments:
Post a Comment