Ulmeseosed: 2026

27.6.26

Andrei Miller «Безнаказанность»

Jutu peategelase hüüdnimi on Charon ja ta töötab ühe n-ö põllumajandusliku objekti valvurina. Valvab objekti ja elab selle kõrval soojakus. Objektiks on biotermilise auk ehk siis betoneeritud veekindel kaev, kuhu visatakse loomakorjused, lisatakse naatriumhüdroksiidi (tuntud ka kui seebikivi või kaustiline sooda) ning siis biotermiliste protsesside tulemusena laguneb kõik see mõne kuu jooksul kompostiks.

Kuna korjuseid on igasuguseid, siis on Charon püsti pannud päris kena äriskeemi, kus kriminaalid toovad oma laibad talle ja ta siis mõõduka tasu eest need utiliseerib. Eks kliendid ole kahtlased, aga sõjaskäinud mehena püsib Charon elus ja teenib raha rohkem kui kulutada jaksab. Jutu edenedes saab lugeja teada, et tapahimulised pätid polegi Charoni suurim mure – biotermilises augus käib nn liiklus mõlematpidi –, et siitilmast ära ja sealtilmast siia...

Lühilugu ilmus esmakordselt wõrguajakirja «DARKER» 2019. aasta juulinumbris, mis sajanda ehk juubelinumbrina oli pühendatud vene õudusele. Järgmisel aastal sai jutt taastrüki autorikogus «El creador en su laberinto», mis hoolimata hispaaniakeelsest pealkirjast on täitsa tavaline väikekirjastuslik venekeelne pehmekaaneline.

Ma püüdsin lugedes unustada autori isiku, tolle elu kriminaalsed faktid ja võtta teksti võimalikult puhta lehena – saamaks aru, kas autor ongi vägivaldne jätis või on inimesel lihtsalt kuritegelik minevik. Samuti püüdsin ma võimalikult neutraalselt hinnata autori kirjanduslikku võimekust. Vähemasti selle jutu põhjal võin öelda, et kuigi tegu oli karmi looga, ei täheldanud ma eriliselt jälke kirjeldusi, ega vägivalla fetišeerimist. Kirjanduslik võimekus oli samuti täitsa korralik – mitte tipplugu, aga paari-kolmeaastase kirjanikustaaži kohta täitsa hea.

Viited

18.6.26

René Sussan «En manière d’introduction»

Alustama peaks vast sellest, et oma kirjanikutee alguses kirjutas René Sussan kodanikunime all, hiljem aga kasutas pigem pseudonüümi René Reouven. Ulmet kirjutas-avaldas ta mõlema nimega.

1974. aastal avaldas René Sussan 13 ulmejuttu sisaldava kogumiku «L'anneau de fumée» ja viieleheküljeline «En manière d’introduction» on köite avatekst. Eks sellele viitab juba pealkiri, mida võiks maakeelde tõlkida kui «Midagi sissejuhatuseks» või «Avasõna asemel».

Jutu alguses näeb keegi Jean-Julien, kuidas rongi korstnast tõuseb üles kena ja korrapärane suitsurõngas. Mees on lummatud ja ta juhib ka kaasreisijate tähelepanu ilusale vaatepildile, aga keegi ei jaga tema vaimustust. Tööl räägib ta juhtunust kolleegidele, aga ka nemad suhtuvad juhtumisse enam kui loiult, pigem keeravad Jean-Julieni vaimustuse piinlikuks naljaks. Suur osa teksti tegelebki Jean-Julieni kolme kolleegi töntsi olemuse kirjeldamisega. Ja siis jõuab lugeja viimase lõiguni ja saab puändi, mis keerab loo ulmeks...

Lugesin juttu, mis vene keeles kandis pealkirja «Трудные времена», ajakirja «Vokrug sveta» 1983. aasta märtsinumbrist. Olude lahedamaks muutudes ilmus tekst veel kaks korda vene keeles – kiiret raha teenivas vanu ajakirju rüüstavates värdantoloogiates: «Ловушка» (1989, 16 lk, trükiarv: 100 000) ja «Они не прилетят. Крабы ложатся на дно. Похождения космической проститутки. Эффект лягушки» (1990, 82 lk, trükiarv: 2000). Minu andmetel ongi esmatrükk originaalis ja kolm korda vene keeles jutukese ainsad ilmumiskorrad.

Jutt on primitiivne, selline ajalehe naljanurga tasemel didaktiline humoresk, millistest ulmekauged ja rahvalikud väljaanded kubisevad. Vähegi vilunud ulmelugeja jaoks oli jutus toimuv juba ilmumishetkel üks hõredavõitu klišee. Samas, korralikult teostatud, läheb libedalt alla ja ununeb kiirelt – nõrgavõitu kolme saab kätte küll.

Viited

17.6.26

William T. Powers «A Congregation of Vapors»

Lugesin ajakirja «Galaxy Science Fiction» 1971. aasta juuli-augustinumbrist lühiromaani «A Congregation of Vapors», hakkasin lugemismuljet kirja panema ja avastasin blogist aastatetaguse selleteemalise postituse mustandi...

Jack Gaughani illustratsiooniga päis ajakirjas «Galaxy».

Mõneti loogiline, sest ma lugesin teksti vähemalt teist korda. Esimene lugemine oli vene keeles, ökoloogiateemalise ulme antoloogias «Солнце на продажу» (1983).

Vene keeles on pealkirjaks «Нечем дышать» ja tõlkis selle Igor Možeiko. Igaks juhuks mainin, et Igor Možeiko oli kuulsa ulmekirjaniku Kir Bulõtšovi passinimi. Tõlge on ladus ning vist ka täpne ja kärbeteta, sest kui ma kõrvutan peas omaaegset ja praegust lugemiskogemust, siis ma mingit vastuolu küll ei täheldanud.

Kiira Sošinskaja kaanepilt venekeelsele antoloogiale.

Lühiromaan «A Congregation of Vapors» on kui ökohullu õudusunenägu. Või siis soovunelm, et vaadake, mis juhtub, kui te mind ei kuula! Ameerika linnades on kollane mürgine (s)udu, mistõttu tänaval saab käia vaid gaasimaskis ning elamine peab olema õhukindel ja puhastatud õhuga. Tänu õhupuhastusseadmetele on probleeme ka elektrienergiaga, ülekoormus, katkestused jne. Autor keskendub pigem vaesema rahva kannatuste näitamisele, mainides otsekui möödaminnes, et rikkamal rahval elu nii raske pole. Ameerika autorile omaselt keskendutakse vaid Ameerikale ja sealsetele probleemidele, otsekui muud maailma polekski. Lõpuks muutub elu linnades sedavõrd väljakannatamatuks, et inimesed, vaesem töörahvas loomulikult, on sunnitud linnad maha jätma ja mägedesse põgenema, lootuses, et seal on udu hõredam...

Kordustrükk ökoulme antoloogias «Ночная погоня» (1989).
Jelena Fljorova illustratsioonid.

Tekst on reportaažlik, kus autor pigem kirjeldab emotsionaalselt kui põhjendab toimuvat ja selle tulemusena saab lugeja hulga efektseid ja mällusööbivaid kirjeldusi-pilte. Kui aga pisut rohkem järgi mõelda, siis ei jookse loo otsad ja maailm päris kokku. Tekib küsimusi. Samas, ilmselgelt polnud autori eesmärgiks traktaat, pigem ikka sünge ja emotsioonidel mängiv hoiatuslugu ning sellisena see kõik ka töötab. Mõjus vist ka tõlkijale, sest 1989. aastal avaldas Kir Bulõtšov lühema romaani «Смерть этажом ниже», mis ilmselgelt tõukus Ameerika autori lühiromaanist.

Teos on vene keeles saanud veel kaks taastrükki, mikrotiraažilistes (50 ja 30 eksemplari) Kir Bulõtšovi tõlgete antoloogias.

Lühiromaani on pisut keeruline hinnata, aga kui poolt ja vastu argumendid ära kaaluda, siis nõrgemapoolne neli tuleb ära küll. Mõjub ja jääb meelde ning tekkis tahtmine lugeda autori mõnd tuntumat, rohkemalt taastrükitud-tõlgitud juttu.

Viited

14.5.26

Richard Wormser «Pan Satyrus»

Kui Nõukogude Liidus lennutati kosmosesse koeri, siis USAs saadeti orbiidile üks šimpans. Need loomad on jätnud oma jälje ka ulmekirjandusse, aga konkreetselt siin tuleb juttu Richard Wormseri 1963. aastal ilmunud romaanist «Pan Satyrus», mille viljakas pulpautor kirjutas 1961. aasta novembri lõpus toimunud šimpans Enose kosmoselennu värsketel jälgedel.

Kuigi Richard Wormser oli eelkõige krimi- ja westernikirjanik, on ta loomingulises kontos ka paar-kolm ulmekirjanduse piirile jäävat romaani ning ega «Pan Satyrus» pole ju žanriulme, pigem siiski ulmeelementidega satiir.

Kindlasti oli just räme koomika ja Ameerika ühiskonna kriitika põhjuseks, miks teos väga kiirelt vene keelde tõlgiti. Vähem kui kolm aastat ja paksu kirjandusajakirja «Inostrannaja literatura» 1966. aasta kahes esimeses numbris ilmuski vene tõlge «Пан Сатирус в космосе», mis veel selsamal aastal sai ka raamatuks.

Romaani sisu on lihtne. Lennutatakse pärdik orbiidile ja tagasi, järjekorras juba kolmeteistkümnes. Ulme tuleb mängu sellega, et šimpans on arukas ja räägib ning ta ehitas ka oma kosmoselaeva ümber, täiustas seda. Astronaudist ahv palub end nimetada Pan Satyruseks ja tekitab sellega suure segaduse, et mitte öelda skandaali. Võimumehed otsustavad jutuka pärdiku üldsuse eest ära peita ja samas teada saada, mida ta kosmoselaevaga tegi. Koduaresti pandud Pan Satyrus sõbruneb aga teda valvavate meremeestega ja nad panevad kambakesi plehku. Satiir on aga see, mis edasi juhtub ehk lihtsa jõugu seiklused 1960ndate USAs. Naps, tüdrukud, ühiskond ja selle kriitika.

Esimene vene raamatuväljaanne ilmus 1966. aaastal sarjas «Зарубежная фантастика». Kaanepildi ja tiitliillustratsiooni tegi Jevgeni Batšurin.

Väärib märkimist, et kui originaalis jäigi Richard Powersi kaanepildiga esmatrükk ainukeseks ilmumiskorraks, siis vene keeles jõudis romaan pärast esmatrükki ajakirjas veel kuus korda ka raamatukaante vahele ja vene keeles kipub romaani kogutiraaž kuhugi miljoni eksemplari kanti.

Läti keeles ilmus romaan 1968. aaastal sarjas «Fantastikas pasaulē».
Kaanepildi ja illustratsioonid tegi Viesturs Grants.

Romaan tõlgiti ka läti (Pans Satiruss) ja armeenia (Պան Սատիրուս) keelde. Eestis pole romaani avaldatud, küll aga tõlkis ja seadis Leonid Parašin selle raadio järjekuuldemänguks «Pan Satyrus kosmoses» (1971).

1981. aastal taastrükiti teos ameerika ulme antoloogias «Паломничество на Землю», millest 1985. aastal ilmus kordustrükk ja mis 1986. aastal tõlgiti ka armeenia keelde. Antoloogia illustreerisid Boriss Fedotov ja Anatoli Semjonov.

Raamatut võib vägagi lihtsalt n-ö mööda lugeda – tõsimeelse ulmefänni jaoks on ulmet vähe, põnevushuvilise jaoks napib seiklusi jne. Poliitiliselt laetud tegelased näevad raamatus aga armas-võimsa USA halvustamist, ehk isegi kommude vandenõud?..

Raamatusarja «Американская фантастика» köidete trükiarv oli pool miljonit, antoloogial «Нулевой потенциал» (1993) aga «kõigest» 50 000.
Antoloogia illustreeris Aleksandr Skorohod.

Kuidas aga tegelikult? No kindlasti ei saa Richard Wormseri süüdistada kommunismuses või Ameerika-vaenulikkuses. Mees kirjutas lihtsa, aga mõneti klassikalise satiiri, kus veidriku või lihtsa hinge asemel on šimpans, kelle silme läbi näidatakse siis ühiskonda kogu oma toreduses ja jaburuses.

Viimane vene raamatuväljaannne ilmus juba käesoleval sajandil, 2001. aastal. Pehmekaaneline, mille auguga ümbrispaberist võib näha Aleksei Kapinski kaaneillustratsiooni fragmenti.

Lugesin romaani esmakordselt 1983. aasta aprillis 1981. aastal ilmunud venekeelsest antoloogiast «Паломничество на Землю». Tean seepärast nii täpselt, sest lugesin õhtul pärast vanaema matuseid. Sees oli üsna tühi tunne ja taoline emotsionaalne ulmesatiir mõjus üsna teraapiliselt. Mõjus, meeldis ja jäi meelde. Käeoleval aasta aprillis originaali üle lugedes oli emotsioon küll pisut nõrgem ja see õhuke romaan tundus ka pisut venivat, aga ausa nelja teenib teos välja küll.

Viited