Alustama peaks vast sellest, et oma kirjanikutee alguses kirjutas René Sussan kodanikunime all, hiljem aga kasutas pigem pseudonüümi René Reouven. Ulmet kirjutas-avaldas ta mõlema nimega.
1974. aastal avaldas René Sussan 13 ulmejuttu sisaldava kogumiku «L'anneau de fumée» ja viieleheküljeline «En manière d’introduction» on köite avatekst. Eks sellele viitab juba pealkiri, mida võiks maakeelde tõlkida kui «Midagi sissejuhatuseks» või «Avasõna asemel».
Jutu alguses näeb keegi Jean-Julien, kuidas rongi korstnast tõuseb üles kena ja korrapärane suiturõngas. Mees on lummatub ja ta juhib ka kaasreisijate tähelepanu ilusale vaatepildile, aga keegi ei jaga tema vaimustust. Tööl räägib ta juhtunust kolleegidele, aga ka nemad suhtuvad juhtumisse enam kui loiult, pigem keeravad Jean-Julieni vaimustuse piinlikuks naljaks. Suur osa teksti tegelebki Jean-Julieni kolme kolleegi töntsi olemuse kirjeldamisega. Ja siis jõuab lugeja viimase lõiguni ja saab puändi, mis keerab loo ulmeks...
Lugesin juttu, mis vene keeles kandis pealkirja «Трудные времена», ajakirja «Vokrug sveta» 1983. aasta märtsinumbrist. Olude lahedamaks muutudes ilmus tekst veel kaks korda vene keeles – kiiret raha teenivas vanu ajakirju rüüstavates värdantoloogiates: «Ловушка» (1989, 16 lk, trükiarv: 100 000) ja «Они не прилетят. Крабы ложатся на дно. Похождения космической проститутки. Эффект лягушки» (1990, 82 lk, trükiarv: 2000). Minu andmetel ongi esmatrükk originaalis ja kolm korda vene keeles jutukese ainsad ilmumiskorrad.
Jutt on primitiivne, selline ajalehe naljanurga tasemel didaktiline humoresk, millistest ulmekauged ja rahvalikud väljaanded kubisevad. Vähegi vilunud ulmelugeja jaoks oli jutus toimuv juba ilmumishetkel üks hõredavõitu klišee. Samas, korralikult teostatud, läheb libedalt alla ja ununeb kiirelt – nõrgavõitu kolme saab kätte küll.
Viited
No comments:
Post a Comment