KIRJANIKUDKUNSTNIKUDTOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKASARIANTOLOOGIADANTOLOOGIADAUTORIKOGUD
LAVASTAJADNÄITLEJAD • RIIGID



Showing posts with label prantsuse. Show all posts
Showing posts with label prantsuse. Show all posts

18.6.26

René Sussan «En manière d’introduction»

Alustama peaks vast sellest, et oma kirjanikutee alguses kirjutas René Sussan kodanikunime all, hiljem aga kasutas pigem pseudonüümi René Reouven. Ulmet kirjutas-avaldas ta mõlema nimega.

1974. aastal avaldas René Sussan 13 ulmejuttu sisaldava kogumiku «L'anneau de fumée» ja viieleheküljeline «En manière d’introduction» on köite avatekst. Eks sellele viitab juba pealkiri, mida võiks maakeelde tõlkida kui «Midagi sissejuhatuseks» või «Avasõna asemel».

Jutu alguses näeb keegi Jean-Julien, kuidas rongi korstnast tõuseb üles kena ja korrapärane suitsurõngas. Mees on lummatud ja ta juhib ka kaasreisijate tähelepanu ilusale vaatepildile, aga keegi ei jaga tema vaimustust. Tööl räägib ta juhtunust kolleegidele, aga ka nemad suhtuvad juhtumisse enam kui loiult, pigem keeravad Jean-Julieni vaimustuse piinlikuks naljaks. Suur osa teksti tegelebki Jean-Julieni kolme kolleegi töntsi olemuse kirjeldamisega. Ja siis jõuab lugeja viimase lõiguni ja saab puändi, mis keerab loo ulmeks...

Lugesin juttu, mis vene keeles kandis pealkirja «Трудные времена», ajakirja «Vokrug sveta» 1983. aasta märtsinumbrist. Olude lahedamaks muutudes ilmus tekst veel kaks korda vene keeles – kiiret raha teenivas vanu ajakirju rüüstavates värdantoloogiates: «Ловушка» (1989, 16 lk, trükiarv: 100 000) ja «Они не прилетят. Крабы ложатся на дно. Похождения космической проститутки. Эффект лягушки» (1990, 82 lk, trükiarv: 2000). Minu andmetel ongi esmatrükk originaalis ja kolm korda vene keeles jutukese ainsad ilmumiskorrad.


Jutt on primitiivne, selline ajalehe naljanurga tasemel didaktiline humoresk, millistest ulmekauged ja rahvalikud väljaanded kubisevad. Vähegi vilunud ulmelugeja jaoks oli jutus toimuv juba ilmumishetkel üks hõredavõitu klišee. Samas, korralikult teostatud, läheb libedalt alla ja ununeb kiirelt – nõrgavõitu kolme saab kätte küll.


Viited

6.12.23

Fabrice Colin «Vengeance»

Nägin paari päeva eest Goodreadsis oma kunagist lugemisjärgset reaktsiooni ja mõtlesin, et ma peaks sellest romaanist pikemalt kirjutama – milleski on teos ja tolle ilmumislugu enam kui tüüpiline.

Fabrice Colini «Vengeance» on fantaasiaromaan, täpsemalt kangelasfantaasia, mille proloogiks on hukk ja häving ehk meile kirjeldatakse, kuidas sitikolendite rass hävitab inimriigi. Üks suurt sugu noormees pääseb. Edasi saame lugeda noore mehe rännu- ja kujunemisaastaid. On seiklusi, aga lugeja teab, et see kõik on vaid lõppeesmärgi ehk kättemaksu nimel. Ütleb seda ju ka romaani pealkiri.

Romaan on küllaltki hästi kirjutatud. Maailm on samuti huvitav, ajuti suisa originaalne. Meeldejääv on see raamat samuti. Probleemid on mujal. Esiteks – peategelane! Autor kuhjab talle selga voorusi ja oskusi, aga unustab möödaminnes karakteri loogika. Või ei unustanud, vaid tahtis lihtsalt luua omanäolist kangelast. Tulemuseks on ebaloogiliselt käituv tapamasin, kes enamjaolt on kui halav mahehipi, aga ajuti lihtsalt tüütu ilalõug. Originaalne ehk küll, aga väga ebaveenev. Taolise käitumisega seal maailmas kaua ei elaks.

Ebakõla autori tahtmise ja teostuse vahel ongi vist romaani suurim probleem. Lisaks kangelase ebaloogilisusele, on sama häda ka toimuvaga, kus kõigepealt pikalt seletatakse, kui vägev ja võitmatu on vastane ning lõpulahingus toimub kõik siiski suhteliselt mänglevalt. Ilmselt taipas ka autor, et nii ei lähe ja otsutas siis kunstipärast traagikat kangutama hakata ehk pani tegelased sõgedalt rahmeldama. Loed ja vihastud ning oigad ilmkuulsa teatraali kombel: «Ei usu! Kohe üldse ei usu!»


Romaan ilmus esmakordselt 2001. aasta septembris. Kirjastus oli Bragelonne ning efektse ja sisulise kaanepildi tegi Philippe Caza. Juba järgmisel aastal ilmus romaan horvaadi keeles (Osveta) ja 2005. aastal vene keeles (Возмездие). Romaan on Prantsusmaal saanud kaks kordustrükki ja üks kord on romaani taastrükitud ka Venemaal. Justkui lubaks, aga kahjuks mitte üldse. Kahtlustan, et romaani tõlgetes on «süü» kirjastuse Bragelonne heal müügitööl. Noh, et raamatumessidel räägiti teosele n-ö kuldne kuu selga ja müüdi tõlkeõigused. Kahjuks on tänapäeva kirjastuselu sedavõrd laisk, et raamatuid enne tõlke- ja kirjastamisotsust isegi enam ei loeta. Rääkimata sellest, et keegi loeks läbi kasvõi valiku konkreetse autori teoseid ja teeks otsuse loetu pealt. Rääkimata sellest, et võetaks vaevaks ja tehtaks endale selgeks konkreetse autori koht antud riigi-rahva kirjanduses. Taolise logardluse tulemusena siis ilmuvadki raamatud, mis tegelikult ei peaks algkeelest kaugemale jõudma...


Lugesin romaani vene keeles ja kuigi ma romaaniga rahul pole, ei saa ma midagi ette heita Jekaterina Nikitina tõlkele. Probleem ikka romaanis endas. Eks alati ole ka lugeja süüdi, et miks ta ei vali või valib valesti. Takkajärgi targana arvan, et oleks pidanud lugema hoopis mehe romaani «À vos souhaits» (2000), aga mind tõrjus teadmine, et prantsuse autor on oma aurupungiloo tegevuskohaks valinud Londoni, et milleks, kas Pariis ei sobinud. Ma ei arva, et iga autor peaks kirjutama vaid oma kodumaast, aga London ja aurupunk on juba sedavõrd pruugitud teema, et ma eelistasin abstraktsema tegevuskohaga kangelasfantaasiat. Lugemisjärgselt tundub, et see teine romaan olnuks ehk parem valik. Fabrice Colin pole moodsas prantsuse ulmes ju päris viimane mees ja seda aurupungi romaani on rohkem taastrükitud ja tõlgitud. Palju see ei määra, aga midagi siiski.


Viited

21.6.20

Stefan Wul «La mort vivante»

Kuigi kõik bibliograafiad märgivad selle teose romaaniks, on tegu siiski lühiromaaniga ja mitte mingi piiripealse juhtumiga – isegi meie Kirjanike Liidu romaanivõistlusel ei läheks see teos romaanina kirja...


Sisu
Raamatu tegevus saab alguse Veenusel, kus elab see osa inimkonnast, kes Päikesesüsteemi veel pidama on jäänud. Maa on eluks kõlbmatu – üleujutused ja mürgine atmosfäär. Suur osa inimkonda on tagasipöördumatult lahkunud tähtedele. Veenuse ühiskond vegeteerib üsna range religoosse võimu all. Vegeteerib just selles mõtes, et palju teadmisi on unustatud ja ega mingit arengut samuti pole. Õitseb salakaubandus, mis tegeleb elamikõlbmatult Maalt luks- ja nipsasjakeste Veenusele vedamise ja seal müümisega.

Raamatud on samuti salakaup ja just raamatute kaudu saab lugeja tuttavaks lühiromaani peategelase Joachimiga, kes on bioloog ja mitte lihtsalt bioloog, vaid suisa geniaalne kohe. Võiks suisa öelda tippteadlane, kui Veenuse ühiskonnas taoline mõiste veel alles oleks.

Ühel päeval külastab Joachimi taas talle raamatuid müüv salakaubavedaja, kes teatab, et nende organisastioonile on antud ülesanne Joachim Maale toimetada...

Joachim jõuabki väljasurnud Maale, kus asub kellegi Elle'i teenistusse. Elle on kuritegelik-mässuliste tegelaste seas austatud daam, kes koos oma monstrumliku teenriga elab mäestikukatakombides. Joachim peab elustama Elle'i surnud tütre, et sellest siis lühiromaani pealkirjas mainitud elav surm.


Seosed
Lühiromaan ilmus esmakordselt 1958. aasta teises kvartalis, kirjastuse Fleuve Noire ulmesarja «Anticipation» 113. köitena. Kaanepildi tegi René Brantonne, kelle tehtu kaunistas aastaid selle sarja köidete kaasi ning mis praeguseks on omandanud suisa kultusliku staatuse.

1966. aastal ilmus Brasiilias sarja «Argonauta» 107. köitena portugali tõlge «O Império dos Mutantes», mis ühtlasi on ka selle teose ainus ametlik tõlge.

1970. aasta lõpus toimus ka Stefan Wuli tagasitulek prantsuse lugeja lauale – Gérard Kleini koostatud valiksarjas «Ailleurs et demain – Classiques» ilmus esinduslik köide Stafan Wuli kolme romaani/lühiromaaniga, sealhulgas ka siinarvustatav. Isikliku lugemiskogemuse pealt väidaks, et valik oli pisut kummaline, kuid eks Gérard Klein teadis paremini. Kogumiku eessõnas rääkis Klein, kuidas Wuli köited on raamatukogudes ribadeks loetud, kuidas antikvariaatidest pole Wuli teoseid eriti leida ja kui leiadki, siis suht kehva eksemplari.

Seda tagasituleku kogumikku tehti järgnevatel aastatel veel kolm kordustrükki, lühiromaani «La mort vivante» anti kahe erineva kaanepildiga ja kolme kujundusega eraldi köitena veel ka neli korda välja ning loomulikult on see ilmunud mõlemas Stefan Wuli teostekogus. Kokku siis kümme kordustrükki.


Ka tehti üsna hiljuti koomiks. Koomiks on sedavõrd värske, et paljud bibliograafiad seda veel ei kajastagi.


Hinnang
Lugesin lühiromaani «Живая смерть» wõrgus ringlevas vene fännitõlkes. Tõlge polnud just kõige parem, aga hinnet see ei mõjuta, sest Stefan Wuli tekstid pole keeleilu otsimise kohad. Küll võib vene tõlkele ette heita teatavat lihtsustamist terminoloogia ja maailma vahendamisel. Kuid ega ma siin tõlkekriitikat tee...

Raamatu algus vireleva Veenusega on hea ning hea on ka lõpp, kus katakombides toimub tapmine ja tagaajamine, sest see on just see, milles Stefan Wul tugev oli – maailmade väljamõtlemine ja kirjeldamine ning neis ilmades toimuv märul. Kui aga läheb seisundite ja mõtete kirjeldamiseks, siis muutub autor kobavaks ning lugeja hakkab nihelema, sest ei veena see kõik. Nii on ka lühiromaani keskpaik, täpsemalt kaks kolmandikku üsna rutiinse teadustöö, Joachimi salaarmastuslike õhkamiste ning kasvavate kloonide kiunu kirjeldus. Saan aru, et kõik see on vajalik, aga seda on liiga palju ja see kõik on üsna tüütu.



Mind teeb ajuti päris nõutuks lühiromaani suur austamine kirjaniku kodumaal – et pidevalt mainitakse ja pidevalt ringleb kõikvõimalikes olulise ulme nimekirjades. Ikka veel! Jah, ma saan aru, et kloonimine oli 1958. aastal enam kui raju idee. Ka saan aru, et gooti romaani ja postapoliku SF-i ühendamine on huvitav, aga vaid huvitav, sest tulemus on kergelt hädine. Samas algus oli hea ja lohutu lõpp samuti ning see kallutab hinde siiski nõrga kolme kasuks.


Viited

12.2.16

Albert Aribaud «Comment les Seirangs n'envahirent pas la Terre grâce au Général Coleman»

Ülilühikeste lugudega on ikka nii, et kas kolksatab või mitte...


Sisu
Maale ligineb võimas tulnukate eskaader, poolteistsada laeva. Maal on paras paanika, kuid hävinguoht paneb unustama vanad vaenud ning kõik rahvad/riigid löövad seljad kokku, et hävitada ühine vaenlane. Õnnetuseks on tulnukad nii võimsad, et nad praktiliselt ei märkagi maalaste vastupanu. Algavad rahuläbirääkimised, mille käigus siis kindral Coleman kõigile ära teeb...


Seosed
Jutt ilmus esimest ja ainumast korda 1997. aasta aprillis fanzine'i «Chimères» 35. numbris.


Hinnang
Tekst on pisut kuivavõitu pajatus, kuid väheviljakas amatöörautor on mõnusalt küüniline ning puänt lustlik.


Viited

10.2.16

Robert Anton «Le phénomène»

Teinekord wõrgus kolades satub ette midagi ootamatut...


Sisu
Geenius viib viittuhandet kretiini vaatama fenomeni, ehk siis tavalist inimest, kes pole ei kretiin, ega kindlasti ka geenius. Tegevuspaigaks, siis tuumakatsetuste või suisa sõjajärgne maailm, kus elab vaid üks normaalne inimene...


Seosed
See leheküljeline laast ilmus 1960. aasta veebruaris ajakirja «Fiction» 75. numbris.

Hiljem on see leidnud taastrükkimist noorteulme antoloogias «L'homme qui n'oubliait jamais et autres récits sur l'homme» (1982) ja mingis lugemiku-tüüpi antoloogias «La science-fiction (6e/5e)» (1994).

Pisut ka autorist. Rosa Alice Krausz sündis Austrias, põgens natside eest Prantsusmaale, abiellus ja ta nimeks sai Alice Penkala. Kirjutas ja avaldas Robert Antoni nime all ühe (või mitu) ulmeromaani ja kaks (või pooltosinat) ulmejuttu... osa tekste olid kindlasti kirjutatud saksa keeles ja siis käsikirjana prantsuse keelde tõlgitud.


Hinnang
No selline lühike laast, mil on isegi puänt. Ei oska takkajärgi otsustada, kuidas see võis mõjuda 1960. aasta Prantsusmaal... ilmselt mingit päevakajalist laengut see omas, kui otsustada kordustrükkide põhjal... 2016. aasta Eestis sellise jutuga loorbereid küll ei lõikaks.


Samas, kui kõike eelnevat arvestada, siis nõrk neli tuleb lõdvalt ära, sest puänt kerge muige suunurka ju veab.


Viited

18.3.13

Alain le Bussy «La dernière danse avec la mort»

Prantsuse keeles kirjutav Belgia autor Alain le Bussy oleks täna saanud 66-aastaseks saanud, kuid siinolev arvustus pole seotud selle tähtpäevaga. Lugesin eile õhtul seda juttu, arvustamiseks olin juba liialt unine ning nii see tänasesse päeva sattuski.


Sisu
Keegi mees sureb lahinguväljal... ei, siiski ei sure... peaaegu sureb ja lugeja saab kohe ka teada, et see ei juhtu selle mehega esimest korda.

Jutu arendes saabki lugeja pisut hüplikus vormis teada, kes on see mees, kes ei soovi surra, kuid kes ikka ja jälle end sõjatandrilt leiab ning millised on selle mehe seosed surmaga, kes (vähemasti talle) ilmutab end kauni naisena.


Ka saab lugeja teada, et misasi on see pealkirjas viidatud «viimane tants surmaga».


Seosed
Jutt ilmus esmatrükis 2008. aasta oktoobris fanzine'i «Horrifique» 61-s numbris. See number oli tervikuna Alain le Bussy päralt ning sisaldas kirjanikult neli juttu ja autobiograafilise artikli. Teine trükk oli juba kommertsväljandes, ehk siis ajakirja «Galaxies» 2011. a ilmunud Belgia ulme erinumbris. 2012. a ilmus aga jutu tõlge «Последний танец» ajakirja «Jesli» mainumbris, mis oli n-ö fantasy erinumber. Sealt pärineb ka ülalpoololev Nikolai Panini illustratsioon.


Hinnang
Need kolm ilmumiskorda annavad tegelikult üsna hästi aimu autorist ja tekstist – belglane, kes on kirjutanud fantasyloo pisut õudsal teemal.

Jutt on üldiselt mõistulugu, aga erinevalt paljudest mõistulugudest on autor viitsinud selle üsnagi detailseks ja köitvaks kirjutada. Võibolla isegi kõhkleks hindamisel, aga jutul oli armas puänt. Neli, sest oli hea jutt lugemiseks, aga midagi poleks ka juhtunud, kui ma poleks seda juttu kunagi lugenud.


Viited

24.8.10

Arzach

Arvan, et inimene, kes midagigi koomiksitest teab, et see inimene peaks teadma ka nime Mœbius. Ja kui nimi on isegi tundmatu, siis mehe pilte on ta kindlasti näinud. Aga võibolla olen ma koomiksisõpradest lihtsalt liialt heal arvamusel.

Ja kui öelda Mœbius, siis teise nimena kerkib sinna kõrvale kohe Arzach, kunstniku ilmselt kuulsaim tegelane.


Sisu
Koomiksi sisu verbaliseerimine on üsna tänamatu tegevus, eriti kui tegu on Arzachi sarjaga.


Tegu on kaheksaleheküljeliste lugudega, kus sõnu ei kasutata ning sisu on morbiidne, erootiline, sünge ja paheline.


Lugude pealkirjad on variatsioonid nimest Arzach, ehk siis «Arzach», «Harzak», «Arzak» ja «Harzakc».


Nii nagu nimed, nii varieeruvad ka lood: kaks esimest on puhas fantasy, kolmas pigem SF ja neljas veel midagi muud.


Seosed
Arzachi-lood ilmusid esmakordselt aastail 1975–76 ja ilmusid Prantsuse koomiksiajakirjas «Métal hurlant». 1976. aastal avaldati need eraldi raamatuna, kus lisaks põhilugudele oli ka spetsiaalselt selle raamatu jaoks tehtud, mis sidusid sarjaga ka ühe senini omaette seisva loo.


Käesolev postitus põhinebki sel 1976. aastal ilmunud kogumikul, aga eelkõige siiski Arzachi sarja põhilugudel. Hiljem lisas Mœbius kanoonilisele nelikule veel ka lood «Harzac» ja «Harzack». Esimene neist üheleheküljeline ja teine hoopis mustvalge.


Ja et kõik see veel segasemaks muutuks, siis tegi Mœbius hiljem ka sõnadega lood «Arzach» ja «Arzak» ning sidus sarjaga ka varasema mustvalge loo «La deviation». Veel hiljem on sarja täiendanud ka teised autorid ning seda nii sõnas kui ka pildis.


Hinnang
Kui öelda lühidalt, siis meeldib, aga see ei vist ei väljenda kõiki mu emotsioone.


Ei ole vist liialdus, kui ütlen, et mõni selle koomiksi piltidest on saatnud mind suurema osa mu elu teadlikumast poolest. Näiteks seesama lehekülg hiiglasega, mis ühtlasi oli mul ka esimene paberil nähtud pildinäide Mœbiuse loomingust.


Ja kindlasti on Mœbius (kodanikunimega Jean Giraud) ja tema loodud Arzach suures osas süüdi selles, et ma koomiksitest üldse midagi arvan ja et ma nende vastu üldse huvi tunnen.


Viited