Sisu
Raamatu tegevus saab alguse Veenusel, kus elab see osa inimkonnast, kes Päikesesüsteemi veel pidama on jäänud. Maa on eluks kõlbmatu – üleujutused ja mürgine atmosfäär. Suur osa inimkonda on tagasipöördumatult lahkunud tähtedele. Veenuse ühiskond vegeteerib üsna range religoosse võimu all. Vegeteerib just selles mõtes, et palju teadmisi on unustatud ja ega mingit arengut samuti pole. Õitseb salakaubandus, mis tegeleb elamikõlbmatult Maalt luks- ja nipsasjakeste Veenusele vedamise ja seal müümisega.
Raamatud on samuti salakaup ja just raamatute kaudu saab lugeja tuttavaks lühiromaani peategelase Joachimiga, kes on bioloog ja mitte lihtsalt bioloog, vaid suisa geniaalne kohe. Võiks suisa öelda tippteadlane, kui Veenuse ühiskonnas taoline mõiste veel alles oleks.
Joachim jõuabki väljasurnud Maale, kus asub kellegi Elle'i teenistusse. Elle on kuritegelik-mässuliste tegelaste seas austatud daam, kes koos oma monstrumliku teenriga elab mäestikukatakombides. Joachim peab elustama Elle'i surnud tütre, et sellest siis lühiromaani pealkirjas mainitud elav surm.
Seosed
Lühiromaan ilmus esmakordselt 1958. aasta teises kvartalis, kirjastuse Fleuve Noire ulmesarja «Anticipation» 113. köitena. Kaanepildi tegi René Brantonne, kelle tehtu kaunistas aastaid selle sarja köidete kaasi ning mis praeguseks on omandanud suisa kultusliku staatuse.
1970. aasta lõpus toimus ka Stefan Wuli tagasitulek prantsuse lugeja lauale – Gérard Kleini koostatud valiksarjas «Ailleurs et demain – Classiques» ilmus esinduslik köide Stafan Wuli kolme romaani/lühiromaaniga, sealhulgas ka siinarvustatav. Isikliku lugemiskogemuse pealt väidaks, et valik oli pisut kummaline, kuid eks Gérard Klein teadis paremini. Kogumiku eessõnas rääkis Klein, kuidas Wuli köited on raamatukogudes ribadeks loetud, kuidas antikvariaatidest pole Wuli teoseid eriti leida ja kui leiadki, siis suht kehva eksemplari.
Seda tagasituleku kogumikku tehti järgnevatel aastatel veel kolm kordustrükki, lühiromaani «La mort vivante» anti kahe erineva kaanepildiga ja kolme kujundusega eraldi köitena veel ka neli korda välja ning loomulikult on see ilmunud mõlemas Stefan Wuli teostekogus. Kokku siis kümme kordustrükki.
Ka tehti üsna hiljuti koomiks. Koomiks on sedavõrd värske, et paljud bibliograafiad seda veel ei kajastagi.
Lugesin lühiromaani «Живая смерть» wõrgus ringlevas vene fännitõlkes. Tõlge polnud just kõige parem, aga hinnet see ei mõjuta, sest Stefan Wuli tekstid pole keeleilu otsimise kohad. Küll võib vene tõlkele ette heita teatavat lihtsustamist terminoloogia ja maailma vahendamisel. Kuid ega ma siin tõlkekriitikat tee...
Raamatu algus vireleva Veenusega on hea ning hea on ka lõpp, kus katakombides toimub tapmine ja tagaajamine, sest see on just see, milles Stefan Wul tugev oli – maailmade väljamõtlemine ja kirjeldamine ning neis ilmades toimuv märul. Kui aga läheb seisundite ja mõtete kirjeldamiseks, siis muutub autor kobavaks ning lugeja hakkab nihelema, sest ei veena see kõik. Nii on ka lühiromaani keskpaik, täpsemalt kaks kolmandikku üsna rutiinse teadustöö, Joachimi salaarmastuslike õhkamiste ning kasvavate kloonide kiunu kirjeldus. Saan aru, et kõik see on vajalik, aga seda on liiga palju ja see kõik on üsna tüütu.
Mind teeb ajuti päris nõutuks lühiromaani suur austamine kirjaniku kodumaal – et pidevalt mainitakse ja pidevalt ringleb kõikvõimalikes olulise ulme nimekirjades. Ikka veel! Jah, ma saan aru, et kloonimine oli 1958. aastal enam kui raju idee. Ka saan aru, et gooti romaani ja postapoliku SF-i ühendamine on huvitav, aga vaid huvitav, sest tulemus on kergelt hädine. Samas algus oli hea ja lohutu lõpp samuti ning see kallutab hinde siiski nõrga kolme kasuks.
Viited
