KIRJANIKUDKUNSTNIKUDTOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKASARIANTOLOOGIADANTOLOOGIADAUTORIKOGUD
LAVASTAJADNÄITLEJAD • RIIGID



25.1.10

Mis jama neil selle Muse'iga on?

On selline bänd, Muse nimeks. On hea bänd ning ka nende puhul võib öelda, et varasemad albumid on paremad. Aga see poleks üldse selle blogi teema...



Hämmastab hoopis, et vähemasti kaks hästimüüvat fantasykirjanikku peavad oluliseks rõhutada, et nende jaoks oluliste muusikaliste lemmikute hulka kuulub ansambel Muse ning et selle bändi lood mängivad neil kirjutamisel taustaks.



Tuntum neist on Stephenie Meyer, aga kui ma lugesin ka, et Licia Troisi kuulab Muse'i, siis tekkis küll küsimus, et kas selle bändi kuulamine on hästimüüvate noortefantaasiate kirjutamise eelduseks... Olgu, ma rämedalt üldistan, aga ma lihtsalt tahtsin seda öelda, sest ilma Stephenie Meyeri kaasabita ei teaks sellest bändist enamus teismelisi tütarlapsi midagi.


Viited

24.1.10

Kuidas USA-s romaanile kaanepilti tehakse

Üldiselt ei meeldi mul teha järjest mitut postitust samal teemal, aga kuna eelmise postituse kommentaarides kerkis taas see igipõline vaidlus, et kirjud kaaned versus pildita kaaned versus mingid muud kaaned. Ja et mulle täna hommikul sattus ette ühe USA kirjastuse blogipostitus kaanepildi tegemisest, siis...




Jutt Inglise kirjanikust Joe Abercrombie ja tema viimasest romaanist «Best Served Cold» (2009). Ülalpool siis Inglise kõvakaanelise väljaande ümbrispaberi pinnalaotus. Allpool aga Inglise kõvakaanelise, Ameerika kõvakaanelise ja pehmekaanelise kaanepildid.



Romaanil «Best Served Cold» oli üks suur puudus: raamatu peategelane on naine ning kirjastus kartis, et naine kaanel peletaks meesostjaid.

Inglased jätkasid tuimalt autori debüüttriloogia liini ning panid taaskord kaanele verise maakaardi. Ameeriklased mõtlesid pisut teist teed minna, sest tegu on (praktiliselt) eraldiseisva romaaniga ning seetõttu loodeti seeläbi ka autorile uusi lugejaid juurde võita.

Siin kõrval on siis nende pongestuste lõpptulemus, mis kahjuks küll käiku ei läinud. Kirjastus polnud sellega siiski rahul ning otsustas lisada ikkagi seda va verise maakaardi temaatikat. Eks õige ta ju ole, sest romaani «Best Served Cold» tegevus toimub triloogiaga samas maailmas. Samas on ikka väga tobe, et tüdruk kaanepildil keerati tuimalt ümber ning paremakäelisest sai vasakukäeline.

Ülalpool oleva USA pehmekaanelise kujundus ei kannata aga üldse mingit kriitikat, sest see näeb välja otsekui tüüpiline krimiromaani kaas... samas, kaanepiltide vaenajad võtsid selle teiselpool lompi muidugi hõisates vastu.

Keda aga kogu tööprotsess täpsemalt huvitab, siis tasub klõpsata allpool esimesel viitel...


Viited

21.1.10

Hyperion Cantos – kanoonilised kaaned

Ilmselt ei pea kellegile seletama, et kes on Dan Simmons ja mis on Hyperion. Kui inimene vähegi ulmest huvitub, siis ta teab... kas meeldib, see on iseküsimus... kuid teab ta kindlasti.

Dan Simmonsi Hyperion Cantos ning eriti sarja kaks esimest romaani olid ilmumishetkel kirjastuselu suursündmus ning tänapäevaks on sarjast saanud vaieldamatu (moodne) klassika.

Kindlasti aitasid romaanide menule ka kaasa efektsed kaanepildid, eriti leidlikult visualiseeritud Veristaja.


Igatahes kandideeris nende autor Gary Ruddell esimese romaani kaanepildiga kahele auhinnale: ulmekunstnike auhinnale Chesley kõvakaanelise raamatu kaanepildi kategoorias ja Worldconi eriauhinnale parima kunstiteose kategoorias. Seda viimast anti kätte koos Hugo auhinnaga ning sealt on läinud ka rändama valeinfo, et otsekui oleks see kaanepilt kandideerinud Hugole.





Mõtlesin korraks siia võrdluseks kõrvale panna ka maakeelsete väljaannete kaanepildid, aga siis leidsin, et milleks elamust rikkuda.


Viited

17.1.10

Henry Kuttner «Near Miss»

Ameerika ulmekirjanik Henry Kuttner suri 1958. aasta alguses ning jutt «Near Miss» ilmus seetõttu juba postuumselt.

Ma ei teagi, et kas see oli nõnda plaanitud, või ilmus jutt selliselt just autori surma tõttu, sest esmatrüki kohaks oli Judith Merrili koostatud antoloogia «SF:'58: The Year's Greatest Science Fiction and Fantasy». Tegu siis aasta parimate tekstide koguga... ehk siis parimad 1957. aasta ulmejutud Judith Merrili nähtuna.

Iseküsimus, et kuidas sobitub sinna Henry Kuttneri jutu esmatrükk, aga kuna populaarse kirjaniku varajane surm oli ka ootamatu, siis ilmselt selliseid küsimusi omal ajal ei tekkinud.

Inglise keeles polegi juttu taastrükitud... ei selgus siiski, et kohe-kohe on ilmumas tüse koondkogu «Detour to Otherness», kus ka see jutt sees, aga see tõsiasi üldpilti siiski ei muuda.


Sisu
Loo peategelaseks on keegi Tom Dillon, kes on väiksema kaliibriga ärimees, aga selline pisut petise tüüpi. Elu keerdkäigud on viinud mehe kuhugi kolkasse kalurikülla ning mees haistab kohemaid kena tulu.


Pisut lihtsameelsed kohalikud tegelevad põhiliselt krevetipüügiga ning Tom Dillon arvutab kokku, et kui need krevetid lennukiga kuhugi suurde linna rikkurite lauale toimetada, siis peaks ta kena summa teenima. Ootamatu takistusena selgub aga tõsiasi, et kohalikud ei taha talle krevette müüa, sest nad on kogu aeg müünud saagi omakülamehele, kes selle siis oma väga väsinud truck'iga lähimasse linna toimetab.

Kuna Tom Dillon pole mees, kes käega lööb ning kuna ta on selle rahaga juba arvestanud, siis hakkab ta uurima, et kuidas konkurent ellimineerida. Selgub, et tal tuleb ilmselt pöörduda abi saamiseks ühe vanamehe poole, kes väidetavalt on kohalik nõid...


Seosed
Jutt ei kuulu Henry Kuttneri ühtegi sarja.


Hinnang
Kuigi jutu esmaavaldamiskohaks oli väärikas antoloogia, ei saa antud teksti kindlasti autori loomingus mingitpidi oluliseks pidada.

Lugesin seda vene keeles ajakirja «Energija» 1991. aasta aprillinumbris, kus tõlke pealkirjaks oli «Осечка вышла».

Vene keeles on jutt veel kaks korda ilmunud – kogumikes «Мокрая магия» (2007) ja «Миры Генри Каттнера» (2009) ning mõlemal korral pealkirjaga «Промашка вышла».

Ega tekstile polegi midagi suurt ette heita, aga kiita pole ka põhjust. Selline muhe pajatus lollist valgest mehest, kes omade kommete ja väärtushinnangutega tükib pärismaalaste sekka. Mõni teine autor saaks ehk isegi nelja, aga Henry Kuttneri puhul üle kolme ei tule. Liiga lihtne ja liialt sirgjooneline.


Viited

15.1.10

Индиго (2008)

Üldiselt ei ole ma suur telekavaataja. Kuna aga telekas kodus on ja teinekord on ka selline pisut tülpinud olek ning ei suuda otsustada, et millist DVD-d vaadata, siis juhtubki see, et satun telekapulti klõpsides kõiksugu filmidele. Sellistele filmidele, mida muidu üldse ei vaataks... nagu näiteks venelaste tehtud «Индиго» (2008).


Sisu
Filmi tegevus toimub tänapäeva Moskvas ning filmi ulmeliseks n-ö jõnksuks on tõsiasi, et suurel hulgal lastel on kõikvõimalikke kummalisi võimeid. Kes mäletab kõike, kes oskab loomi juhtida, kes tajub hädaohtu, kes näeb asjadest läbi, jne.


Mingil hetkel hakkavad aga need lapsed kaduma. Ja mitte niisama kaduma... ei, keegi peab neile lastele vägagi metoodilist jahti...


Seosed
Minuteada on film tehtud originaalstsenaariumi põhjal.


Hinnang
Filmi võib hinnata mitmeti. Võib suhtuda üleolevalt... võib suhtuda vaimustusega... võib suhtuda eitavalt...

Vaatasin mõnuga ning vaatamisjärgselt kehitasin õlgu ja n-ö unustasin. Filmis on kohutavalt Hollywoodi klišeesid ning tegelikult ongi see film üks venelaste tehtud Hollywood. Ma küll detailselt tänapäeva Venemaa elu ei tea, aga filmis nähtu tundus pisut ülepingutatud olevat. Ja samas on see siiski Vene film ja see päästab paljut. On emotsioone rohkem kui Hollywoodi eeskujudes ning ka tapmine tuleb lastel paremini ja veenvamalt välja kui lombitagustel eakaaslastel.

Filmis oli ka mõningaid leidlikke käike, aga üldiselt päästis elamuse siiski vaid filmi emotsioon. Mulle see feeling meeldis ja seepärast andestan paljut. Kolmest kõrgemat hinnet siiski panna ei suuda.

Viited

9.1.10

Maniakkide Tänav «Surmakarva»

Maniakkide Tänava uus romaaniga on selline kummaline lugu, et kõigepealt üllatas sellega üks õhtu mind kallis kaasa, kes tuli töölt ja kilkas, et näe mis ostis... siis tegin ma sellest ka pisukese reklaampostituse siia blogisse ning kõige tipuks sai selle romaani arvustus ka minu esimeseks sissekandeks Raamatumaailma blogi minule täita olevas alajaotuses...

Sisu
Romaani peategelaseks on Vilivalla nooremand Ora, Rammulohu kuningriigist, kelle vapiks on Kolm Viljapead ning kes sõidab Linnumetsa ülikkonda, maaisand Raudkäsna juurde mäejahti. Teel Raudkäsna juurde ründas Ora ja ta kaaskonda miski kooljate rühm ning metsikust tapatalgust pääses peale Ora vaid üks sõjasulane.

Niisama värvikalt ja detailselt ning samuti ka hoogsalt romaan jätkub. Tuleb veel ka märkida, et uue tegelase ilmumisel pole kuigi kindel, et kas too püsib elus kaks või kakskümmend lehekülge... enam kui paarkümmend lehekülge eluspüsivad tegelased on antud romaani mõõtkavas juba vägagi pikaealised. Selline (isegi oluliste) tegelaste suremus lisab romaanile samuti meeleolukat pinget.

Seosed
Raamatus pole küll mainitud, aga on tunda, et Maniakkide Tänavat on antud romaani kirjutamisel inspireerinud ta enda loodud larbimaailm Iidmaa. Tõsi, nendel larpidel osalemine või lähem tutvus Iidmaa elu-oluga pole romaani lugemise seisukohalt absoluutselt vajalik. Tegu on siiski kahe täiesti erineva asjaga. Lihtsalt, et kui tead mõlemat, siis saad aru, et kuskohast mõni asi on tulnud.

Iidmaa maailmas toimub ka jutu «Elu kaja» (2009) tegevus ning tegelikult ongi jutt kokkukirjutatud romaani «Surmakarva» tükkidest.

Hinnang
Romaan mõnus ja hoogne lugemine ning mina ohverdasin sellele küll oma mitu tundi vajalikku uneaega, aga see oli väärt ohverdus.

On rõõm näha, et Maniakkide Tänav on hoolega endaga tööd teinud ning antud romaanis puudub see mõningane rabedus ja konarlikkus, mis teinekord ta varasemaid teoseid iseloomustas. Hästi komponeeritud ja väga kompaktne romaan ning minuarust üks paremaid, mis Eesti ulmekirjandusel ette on näidata. Originaalsusest ja läbimõeldusest ma parem ei räägi, sest sellega on samuti kõik kõige paremas korras.

Võimalik, et kellegile tundub, et ma liialt kiidan, aga mulle see romaan tõesti meeldis ja ma olen tõesti sellest vaimustuses.



Äh, lugege parem ise! See paarsada lehekülge läheb kui lennates ning pärast veel tänate, et ma teile head asja soovitasin.

Viited