Ma ei teagi, et kas see oli nõnda plaanitud, või ilmus jutt selliselt just autori surma tõttu, sest esmatrüki kohaks oli Judith Merrili koostatud antoloogia «SF:'58: The Year's Greatest Science Fiction and Fantasy». Tegu siis aasta parimate tekstide koguga... ehk siis parimad 1957. aasta ulmejutud Judith Merrili nähtuna. Iseküsimus, et kuidas sobitub sinna Henry Kuttneri jutu esmatrükk, aga kuna populaarse kirjaniku varajane surm oli ka ootamatu, siis ilmselt selliseid küsimusi omal ajal ei tekkinud.
Inglise keeles polegi juttu taastrükitud... ei selgus siiski, et kohe-kohe on ilmumas tüse koondkogu «Detour to Otherness», kus ka see jutt sees, aga see tõsiasi üldpilti siiski ei muuda.
Sisu
Loo peategelaseks on keegi Tom Dillon, kes on väiksema kaliibriga ärimees, aga selline pisut petise tüüpi. Elu keerdkäigud on viinud mehe kuhugi kolkasse kalurikülla ning mees haistab kohemaid kena tulu.
Pisut lihtsameelsed kohalikud tegelevad põhiliselt krevetipüügiga ning Tom Dillon arvutab kokku, et kui need krevetid lennukiga kuhugi suurde linna rikkurite lauale toimetada, siis peaks ta kena summa teenima. Ootamatu takistusena selgub aga tõsiasi, et kohalikud ei taha talle krevette müüa, sest nad on kogu aeg müünud saagi omakülamehele, kes selle siis oma väga väsinud truck'iga lähimasse linna toimetab.
Kuna Tom Dillon pole mees, kes käega lööb ning kuna ta on selle rahaga juba arvestanud, siis hakkab ta uurima, et kuidas konkurent ellimineerida. Selgub, et tal tuleb ilmselt pöörduda abi saamiseks ühe vanamehe poole, kes väidetavalt on kohalik nõid...Seosed
Jutt ei kuulu Henry Kuttneri ühtegi sarja.
Hinnang
Kuigi jutu esmaavaldamiskohaks oli väärikas antoloogia, ei saa antud teksti kindlasti autori loomingus mingitpidi oluliseks pidada.
Lugesin seda vene keeles ajakirja «Energija» 1991. aasta aprillinumbris, kus tõlke pealkirjaks oli «Осечка вышла». Vene keeles on jutt veel kaks korda ilmunud – kogumikes «Мокрая магия» (2007) ja «Миры Генри Каттнера» (2009) ning mõlemal korral pealkirjaga «Промашка вышла».
Ega tekstile polegi midagi suurt ette heita, aga kiita pole ka põhjust. Selline muhe pajatus lollist valgest mehest, kes omade kommete ja väärtushinnangutega tükib pärismaalaste sekka. Mõni teine autor saaks ehk isegi nelja, aga Henry Kuttneri puhul üle kolme ei tule. Liiga lihtne ja liialt sirgjooneline.
Viited
No comments:
Post a Comment