KIRJANIKUDKUNSTNIKUDTOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKASARIANTOLOOGIADANTOLOOGIADAUTORIKOGUD
LAVASTAJADNÄITLEJAD • RIIGID



6.1.14

Steven J. Dines «The Machinehouse Worker's Song»

Seda juttu sai loetud ühel suvalisel bussisõidul lõppenud aasta 12. detsembril.


Sisu
Selle teksti sisust vähegi kobedama ülevaate andmine on üsna keeruline, sest jutus ei toimunud eriti midagi... lihtsalt mingid (meeleolu)pildid.


Et on miski tehnoloogiline kompleks, kus mingid tuleviku proled rähklevad. Õigemini on üks vana prole ja üks noor prole, kellele jutt keskendub ning proled on vist veel ka kinnipeetavad. Igatahes pole neil voli sealt kompleksist lahkuda.


Seosed
Tekst ilmus läinud aasta mais-juunis ajakirja «Interzone» 246. numbris ning oli seni peamiselt õudust kirjutanud autori üks esimesi katsetusi (sotsiaalse) teadusliku fantastika vallas.


Hinnang
Jutt oli igav ja oli tüütu – lihtsalt ühed umbsed kirjeldused. Olgu, teises pooles viskas ajuti ka dialoogi sisse ja isegi tegevust võis täheldada, kuid teksti see kõik ei päästnud. Visiooni justkui oli, aga lugu oli sihitu ning selle kirjapanemise mõte jäi mulle enam kui kaugeks. Sellest ka hinne, sest ma üldiselt kahetsen, et lugesin.

Ma lugemisjärgselt korraks isegi kahtlesin, et kas ma ei saanud järsku millestki olulisest aru, sest ei tohiks ju võimalik olla, et taoline tühi tekst on ajakirja avalugu. Selgus, et on küll võimalik. Ma nimelt vaatasin pisut wõrgus ringi, et mida siis ingliskeelses keeleruumis on jutust arvatud. Arvustused, mida lugema juhtusin, ei arvanud suurt midagi, mingit ebalevat sõnavahtu aeti, aga üldiselt libiseti kähku üle. Teisisõnu, polnud midagi arvata ja halvasti öelda pole sealmail kombeks.


Viited

5.1.14

Rajnar Vajra «Doctor Alien»

Kui see lühiromaan ajakirja «Analog Science Fiction and Fact» 2009. aasta avanumbris ilmus, siis oli wõrk sellist mõnusat üminat täis, et vaat kus ikka...


Mitmel põhjusel ei saanud ma seda lugu ilmumishetkel lugeda. Ei, ajakiri oli mul olemas, aga ikka tuli midagi vahele ja sinna see jäi. Kuniks ma paar nädalat tagasi sattusin taas kunstnik John Allemandi kodulehelt galeriid kaema ja siis tuli meelde ja siis ma võtsin selle lühiromaani taas ette.


Sisu
Mingi kosmosekaubitsejate tsivilisatsioon on NASAga diili teinud ja maalased on miski arsti kaubitsejate kosmosejaama appi saatnud.

Kosmosekaubitsejad on päästnud kolme erineva võõrtsivilisatsiooni esindaja elu, kuid nad ei suuda päästetutega kontakti saavutada. Ja nii nad tegidki maalastele ettepaneku, et kui nende arst suudab aidata, siis saavad maalased tasuks uusi tehnoloogilisi saavutusi.

Maalastel muidugi huvi on ja nii saadetaksegi oma mees tulnukate juurde, et ehk leiab midagi ja suudab mingeid lahendusi pakkuda. Kosmosekaubitsejad on hulkjalgsed ja suurt raskusjõudu nautivad libaämblikud. Päästetute trio moodustavad aga okkalise punkariharjaga tiiger, rohkete käte-jalgadega humanoid ning miski lapik rulluv olevus.

Maalasest arst peab seega edendama raju mõttetööd keskkonnas, mis talle üsna talumatu ja teemadel, millest tal aimugi pole...


Seosed
Lühiromaan on esimene tekst nn tulnukate doktori sarjast ning praeguse seisuga on ilmunud kolm lühiromaani. Kas tuleb ka neljas või kirjutab Rajnar Vajra need romaaniks ümber, seda ma ei tea.

Tekst tõlgiti ülioperatiivselt vene keelde ning avaldati pealkirjaga «Доктор для чужаков» ajakirja «Jesli» 2009. a juulinumbris.

Nii ajakirjas «Analog», kui ka ajakirjas «Jesli» oli lühiromaan kaanelugu ning huvitav on vaadata, et kuidas nägid punkariharjaga tulnuktiigrit John Allemand või Igor Taratškov.

Tuleb tunnistada, et John Allemandi nägemus meeldib mulle rohkem... üks olulisi põhjusi on juba see, et Allemand on kunstnik, aga Taratškov on kõigest arvutikunstnik. Ja kui päris aus olla, siis tegi John Allemand oma piltidega ka autor Rajnar Vajral endal selja prügiseks.


Hinnang
Lugesin seda lühiromaani umbes nädal aega. Ajuti oli see üsna kurnav tegevus. Ja esimese kolmandiku jooksul tekkis korduvalt kiusatus lugemine suisa katki jätta, kuid siis tuli mõni mõnusam koht tekstis ja mingil hetkel hakkas isegi huvitama.


Mõtlesingi, et mis hinne panna, sest kõik tulnukate välimust ja elu-olu puudutuv oli ülikõva ja vägagi veenev. Probleemide lahendus oli ka rohkem kui rahuldav. Kurnavad olid aga doktori n-ö mõtted ja n-ö sisekaemused. Selle teksti põhjal ütleks, et Rajnar Vajral fantaasiat jagub, aga kirjankuna on mees ikka päris nõrk. Tugevast kolmest enam anda oleks liialdus. Samas on mul plaanis ka järgmine tulnukate doktori tekst läbi lugeda... tõsi, mitte lähikuudel.


Viited