Ulmeseosed: Analog

Showing posts with label Analog. Show all posts

15.3.17

Harry Turtledove «The Road Not Taken»

Harry Turtledove on enam kui viljakas autor, kes tänapäeval kirjutab peamiselt vaid alternatiivajalugusid ning peamiselt tüsedate romaani(sarja)dena.

Kunagi ammu, kirjanikukarjääri algusaastatel avaldas Turtledove omi tekste pseudonüümi Eric G. Iverson all. Algajana kirjutas ta loomulikult rohkem jutte ja kirjutas neid ka märksa laiemas teemaspektris.

Sisu
Kosmoses lendab üks armaada, mille laevades pole elektrit ning seal on rõske ja haiseb väljaheidete järgi. Võitlusvaim on neil aga äge ja üks planeet teise järel saab nende omaks...

Jutu alguses märkavad roksalanid järjekordset paljulubavat planeeti ning kuna autor on armaadalaste võõrikust omajagu rõhutanud, siis keskmiselt taiplik lugeja mõistab, et uus vallutusobjekt on Maa. Nii ongi ning edasine jutt on kahe tsivilisatsiooni kohtumisest, sõjast ja selle tagajärgedest.

Seosed
Jutt käimata radadest ilmus esmakordselt 1985. aastal, ajakirja «Analog» novembrinumbris ning on Roxalani-sarja avalugu. Kummalise tõsiasjana ilmus sarja teine (ja viimane) jutt «Herbig-Haro» aasta varem.

Tundub, et tegemist on populaarse tekstiga, sest juba järgmine aasta ilmus see menuka antoloogiasarja «There Will Be War» viiendas köites «Warrior». Seejärel autorikogus «Kaleidoscope» (1990), mis tõlgiti ka tšehhi keelde. Seejärel venekeelses valimikus «Земная хватка» (1995). Lisaks veel valikantoloogiad «Masterpieces: The Best Science Fiction of the Century» (2001) ja «Alien Contact» (2011), neist esimene on täies mahus ilmunud ka tšehhi, poola ja hispaania keeles. Et pidevad kordustrükid ja viis tõlget... eriti, kui arvestada, et Harry Turtledove ei ole eriti tõlgitud autor.

Hinnang
Tõttöelda mind hämmastab selle jutu menu. Jah, on leidlik ja omajagu jabur idee tulelukuga püssidega mõistuslikest karudest kosmoses. On huvitavaid mõtteid. Kummalise ja jabura loona alanud jutt kisub teises pooles pigem traagiliseks ning seal teises pooles esitatud mõtted on tegelikult päris ägedad... Kuid autor ja tema stiil, õigemini selle puudumine. Jah, ma saan aru, et algaja ja tahtmist täis, aga tulemus on kohutav. Alguses mingi surmigav salatsemine, kuigi Bob Waltersi illustratsioonid andsid ju kohe teada, et karud. Lahingukirjeldused olid päris head, aga asjad läksid ikka nii, nagu autor oli plaaninud, ja see oli primitiivne ja läbinähtav. Jah, lõpp juba lubas ning jutu teine pool oli ka mõnusam lugeda, aga kolmest kõrgemat hinnet ma panna ei suuda. Lugemisjärgselt ja bibliograafiates sobrades selgus, et mul on isegi kodus olemas see venekeelne valikkogu, püüdsin meenutada, et kas ma seda juttu ka sealt lugesin ja läbi hägu meenus, et alustasin, aga ei suutnud...

Ja mind jääb ikkagi vaevama küsimus, et kuidas jõudis see tekst XX sajandi parimaid ulmelugusid koondavasse antoloogiasse. Orson Scott Card koostajana sellele vastust ei andnud... ütles lihtsalt, et tema valik, et võtke või jätke. Üks võimalik seletus, et see jutt mõjub üsna vanamoodsana, et otsekui oleks kirjutatud juba 1955. aastal ning lombitaguses ulmes, kus nostalgia on alati oluline, et järsku seepärast...

Viited

16.9.14

Jerry Oltion «Our New Overlords»

Mõru, oi kui mõru...

Sisu
Ühel päeval saabuvad tulnukad. Nad ei võta planeet Maad kuigi tõsiselt, aga et maalased kunagi siiski kosmoses käisid, siis annavad Maale veel ühe võimaluse. Tulnukad kavatsevad Päikesesüsteemis kaks kuud oma laeva tankida ning kui maalased suudavad selle aja jooksul oma saadiku tulnukate laeva toimetada, siis...

Seosed
See lühike lugu ilmus ajakirja «Analog Science Fiction and Fact» käesoleva aasta mainumbris ja ilmus rubriigis «Probability Zero», mis tähendab, et tegu on ülilühikese ja lööva, reeglina anekdooti või aruaannet meenutava tekstiga. Vanemad inimesed ehk mäletavad omast ajast mõisteid «teadlaste huumor» või «füüsikud naljatlevad». Et midagi taolist.

Hinnang
Hea, isegi väga hea lugu. Kõik on paigas – nii sisu, kui ka vorm. Võibolla ma mõtleks hinde üle, kui peaks hindama suuremal skaalal, aga viiepallisüsteemis ei tõuse minu käsi küll nelja panema.

Seosed

5.1.14

Rajnar Vajra «Doctor Alien»

Kui see lühiromaan ajakirja «Analog Science Fiction and Fact» 2009. aasta avanumbris ilmus, siis oli wõrk sellist mõnusat üminat täis, et vaat kus ikka...

Mitmel põhjusel ei saanud ma seda lugu ilmumishetkel lugeda. Ei, ajakiri oli mul olemas, aga ikka tuli midagi vahele ja sinna see jäi. Kuniks ma paar nädalat tagasi sattusin taas kunstnik John Allemandi kodulehelt galeriid kaema ja siis tuli meelde ja siis ma võtsin selle lühiromaani taas ette.

Sisu
Mingi kosmosekaubitsejate tsivilisatsioon on NASAga diili teinud ja maalased on miski arsti kaubitsejate kosmosejaama appi saatnud.

Kosmosekaubitsejad on päästnud kolme erineva võõrtsivilisatsiooni esindaja elu, kuid nad ei suuda päästetutega kontakti saavutada. Ja nii nad tegidki maalastele ettepaneku, et kui nende arst suudab aidata, siis saavad maalased tasuks uusi tehnoloogilisi saavutusi.

Maalastel muidugi huvi on ja nii saadetaksegi oma mees tulnukate juurde, et ehk leiab midagi ja suudab mingeid lahendusi pakkuda. Kosmosekaubitsejad on hulkjalgsed ja suurt raskusjõudu nautivad libaämblikud. Päästetute trio moodustavad aga okkalise punkariharjaga tiiger, rohkete käte-jalgadega humanoid ning miski lapik rulluv olevus.

Maalasest arst peab seega edendama raju mõttetööd keskkonnas, mis talle üsna talumatu ja teemadel, millest tal aimugi pole...

Seosed
Lühiromaan on esimene tekst nn tulnukate doktori sarjast ning praeguse seisuga on ilmunud kolm lühiromaani. Kas tuleb ka neljas või kirjutab Rajnar Vajra need romaaniks ümber, seda ma ei tea.

Tekst tõlgiti ülioperatiivselt vene keelde ning avaldati pealkirjaga «Доктор для чужаков» ajakirja «Jesli» 2009. a juulinumbris.

Nii ajakirjas «Analog», kui ka ajakirjas «Jesli» oli lühiromaan kaanelugu ning huvitav on vaadata, et kuidas nägid punkariharjaga tulnuktiigrit John Allemand või Igor Taratškov.

Tuleb tunnistada, et John Allemandi nägemus meeldib mulle rohkem... üks olulisi põhjusi on juba see, et Allemand on kunstnik, aga Taratškov on kõigest arvutikunstnik. Ja kui päris aus olla, siis tegi John Allemand oma piltidega ka autor Rajnar Vajral endal selja prügiseks.

Hinnang
Lugesin seda lühiromaani umbes nädal aega. Ajuti oli see üsna kurnav tegevus. Ja esimese kolmandiku jooksul tekkis korduvalt kiusatus lugemine suisa katki jätta, kuid siis tuli mõni mõnusam koht tekstis ja mingil hetkel hakkas isegi huvitama.

Mõtlesingi, et mis hinne panna, sest kõik tulnukate välimust ja elu-olu puudutuv oli ülikõva ja vägagi veenev. Probleemide lahendus oli ka rohkem kui rahuldav. Kurnavad olid aga doktori n-ö mõtted ja n-ö sisekaemused. Selle teksti põhjal ütleks, et Rajnar Vajral fantaasiat jagub, aga kirjankuna on mees ikka päris nõrk. Tugevast kolmest enam anda oleks liialdus. Samas on mul plaanis ka järgmine tulnukate doktori tekst läbi lugeda... tõsi, mitte lähikuudel.

Viited

20.6.13

Brad R. Torgersen «The Exchange Officers»

Eestlased on ikka laulnud sellest, kuidas Eesti piir käib vastu Hiina müüri...

Hiina küsimus on aktuaalne olnud ka USA-s ning tundub endiselt olevat, kui otsustada Brad R. Torgerseni jutustuse «The Exchange Officers» põhjal.

Sisu
Loo sisu on tegelikult vägagi lihtne: USA ehitab mingit kosmosejaama, hiinlased tahavad asja üle võtta, toimub madin ning hiinlaste nahk saab pargitud.

Seosed
Jutustus ilmus ajakirja «Analog Science Fiction and Fact» käesoleva aasta esimeses numbris ning see tekst oli ainus, mida toimetus illustratsiooni vääriliseks pidas. (Säästupoliitika on viinud selleni, et ajakirjas illustratsioone praktiliselt enam pole.)

Hinnang
Brad R. Torgersen on öelnud, et ta sai selles loos kasutada omi militaarseid kogemusi. Ja ega ma militaarosale ning samuti teaduslik-tehnilisele osale midagi ette heidagi. Kena ja karge tulevik, mis tekstist välja pressib.

Probleem on hoopis üldkirjanduslike väärtuste suunal. Minu jaoks oli see tekst praktiliselt loetamatu. Ei, autor on pingutanud ja ehk isegi liialt pingutanud, sest miski muu ei seleta seda, miks ta pidi tehnikast tiinel tekstil veel tegevustiku segi paiskama. Jah, nii võib, aga siis peab lugu köitma. Praegu oli aga nii, et hiinlaste dessandi kirjeldusi lugesin ma tähelepanelikult, kuid kõike ülejäänut praktiliselt diagonaalis.

Lugedes tabasin end korduvalt mõtlemas, et kõik see materjal oleks aimetekstina hulga paremini mõjunud. Vähemasti minu jaoks. Võimalik, et ma teen oma hindega algajale autorile liiga, aga lugemine oli piin ja läbilugemine ei toonud kergendust.

Viited

28.2.13

Igakuine annus kiiritust

Veebruar on küll lühike kuu, aga pisut rohkem kui pisut ulmet kulub ikka ära...

Tahtsingi öelda, et uus «Reaktor» on ilmunud ja ka seda, et seekord kirjutasin ma seal ajakirjast, mida kunagi tunti nimega «Astounding ...» ja mida praegu teatakse nimega «Analog».

Viited

«Reaktor» nr 17 (veebruar 2013)

7.1.13

Jerry Oltion «In the Moment»

Arukad inimesed võivad ju maailmalõpu hüsteeriat välja naerda, aga otsustavad massid. Arvan, et Jerry Oltion kirjutas jutu «In the Moment» just teatava kaine irvega, kuid ajakirja «Analog Science Fiction and Fact» toimetaja pani selle 2013. aasta esimese numbri avalooks just lugevaid masse arvesse võttes.

Sisu
Koguneb hulk harrastusastronoome enam kui kümne miili kaugusele linnast, et vaadata Davise komeeti, sest on suur tõenäosus, et Kuust möödudes komeet laguneb ja selle tükid võivad Maal isegi elu lõpetada. Tõenäosus maailmalõpuks on küllaltki suur, aga astronoomidel on tore võimalus komeedi möödumist ja ehk ka lagunemist vaadata ning mis on üks maailmalõpp kõige selle kõrval.

Seosed
Jerry Oltion on ise harrastusastronoom ja teatavat tüüpi teleskoobi leiutaja. Ilmselt juhindus kunstnik David A. Hardy samuti sellest tõsisasjast, kui ta jutust ajakirjale kaanepildi tegi, sest teleskoop pildil on just see, mida inglise keeles nimetatakase «trackball».

Hinnang
Lugedes on kohe tunda, et autor teab, millest ta kirjutab ning autor kirjutab sellest ka hästi. Tegu on n-ö realistliku ulmega, kus ainus fantastiline moment on see komeet. Nagu öeldud, jutt on hästi kirjutatud ja jutt ka meeldis, aga teatav olukirjelduslikkus ei luba mul maksimumhinnet panna.

Viited

24.12.11

Edward Rager «Crying Willow»

Kui aus olla, siis lugesin ma seda juttu kogemata... raamat oli paks ja jutte sada ning nii need tekstid omavahel segi läksid... autoritel veel sama eesnimi ja...

Sisu
Lühiloo tegevus toimub mingis taimekaitseagentuuris ning lugeja saab jälgida ühte juhtumit ja selel lahendamist.

Keegi esitab politseile kaebuse, et naaberkrundilt kostab piinakarjeid, et mingi puu otsekui nutaks. Politsei kaebusele ei reageeri, vaid suunab selle teatava rahuloluga hoopis taimekaitseagentuurile tegelemiseks.

Seosed
Taimestiku tundeelust on kirjutatud enne ja pärast Edward Rageri ainukese ulmejutu ilmumist ajakirjas «Analog»... on kirjutatud tunduvalt paremini ning paar üsna head tekstinäidet on isegi maakeelde tõlgitud.

Hinnang
Jutt ei ole eriti originaalse ideega ja köitva sisuga – ütleks, et tundlevate taimede süžeele on SF-i terminitega püütud anda mingit uut särtsu.

Kahjuks on tulemus üsna hale: SF on naeruväärne ja huumor küllaltki punnitatud. Korra lugeda ju kõlbas, aga ei midagi enamat.

Viited

1.2.11

David A. Simons «Dr. Skenner's Special Animals»

Kuna ma olen viimasel ajal paljude nimekate autorite tekstides pettunud, siis eneselegi ootamatult olen lugenud üsna palju algajaid ja tundmatuid autoreid... et säiliks mingi tasakaal jne.

Ajakirja «Analog Science Fiction and Fact» 2010. aasta märtsinumbris ilmunud David A. Simonsi lühijutt «Dr. Skenner's Special Animals» on suure tõenäosusega esimene antud autori paberil ilmunud ulmetekst.

Sisu
Pealkirjas mainitud dr Skenner on loomaarst, kes tahaks eelkõige hobuseid ravida, aga miskipärast tuuakse talle pidevalt ravimiseks igasugu erilisi loomi.

Kloonimine on saanud kättesaadavaks laiadele rahvahulkadele ning kehvade bioloogia-alaste teadmistega tegelased siis muudkui solberdavad kõikvõimaliku geneetilise materjaliga ning loovad näkineide, ükssarvikuid, minotaurusi, kentaure ja teisi erilisi loomi.

Jutt saab alguse päeval, mil doktor Skennerile tuuakse ravile tuldsülgav draakon. Punakaeltest kloonijad olid võtnud aluseks koera geenid ja siis sinna muu vajaliku juurde toppinud. Kõik näeb uhke välja, aga isehakanud loojad ei mõelnud selle peale, et draakoni suuõõs ja silmad võiks kah tulekindlad olla. Ja nii ulubki vaene loom pärast iga tulesülgamist valust...

Usinale kloonimisele on muidugi olemas ka vastased: tõrvikutega matsid ning miski riiklik organisatsioon. Just seetõttu on ka doktor Skenner sunnitud oma kliinikut poolsalaja pidama. Noh, et näkineid, kentaur, minotaurus ja kolm ükssarvikut on laudas ning tavaloomad kliinikus. Ja kuna autor vastasrinnet mainib, siis ilmselt ka vastasseisuks läheb...

Seosed
Selge on see, et autori ainus ilmunud tekst ei kuulu ühtegi sarja. Samas on mul üsna suur kahtlus, et sellele loole võib veel ka järg (või mitu) ilmuda.

Tegelikult olekski sigadus, kui David A. Simons sellele jutule järge ei kirjuta, sest praegune lõpp seda suisa nõuab. Ka on loodud maailm ja tegelased hea kommertsliku algega, sest kellele ei meeldiks erilised loomad ja hakkaja südamlik loomaarst.

Hinnang

Jutu peamiseks miinuseks olekski lõpp, mis saabub üsna ootamatus kohas, et otsekui oleks autorile üeldud: «Stopp! Aitab!!!» Just selle lõpu pärast ma jutule nelja panengi, sest üksikteksti puhul on selline lõpp minuarust lubamatu.

Kui aga unustada olematu lõpp, siis ülejäänud jutt on lähedal täiusele. Algab intrigeerivalt, muhe jutustamislaad, terased tähelepanekud, huvitav maailm jne.

Ma täitsa mõistan, et miks vene ulmeajakiri «Jesli» selle avaldas. Tegelikult saigi ilmumine «Jesli» tänavuses avanumbris põhjuseks, et miks mul oli julgust seda lühijuttu ajakirjast «Analog» lugeda. Noh, et ehk siiski on selles midagi, kui juba tõlkimisväärseks peeti... alati pole selline mõttekäik abiks, aga seekord läks õnneks.

Viited

30.5.10

Carl Frederick «The Universe Beneath Our Feet»

Carl Frederick on nimi, mis ajakirjas «Analog Science Fiction and Fact» juba aastaid on silma jäänud... äh, mis silma jäänud, oma kümmekond juttu on isegi loetud...

Jutt «The Universe Beneath Our Feet» ilmus möödunud aastal sellesama ajakirja detsembrinumbris ning lugejad hääletasid selle parimaks aasta jooksul ajakirjas ilmunud lühijutuks. Sellise teadmisega varustatuna asusin ma siis lugema...

Sisu
Autor pajatab oma lühijutus lugejale loo miskist rangel alluvussuhtel põhinevast ühiskonnast, kus kaks noorukit otsustavad, et vaimulike aetav jutt ei ole eriti veenev. Noorukid hakkavad mööda mäekülge üles ronima, et vaadata, et kas jõuavad kõrgustes elava jumalani...

Seosed
Minuteada ei kuulu see tekst ühtegi Carl Fredericki jutusarja.

Hinnang

Kindlasti mõjutab mu hinnet tõsiasi, et mulle ei meeldi sellised võõrelu kirjeldused... noh, et loed miskite jaburate tegelaste rähklemistest, et on kogu aeg üsna igav ning kui lõpuks teada saad, et millised need tüübid välja nägid, siis mühatad ja sinna see kõik jääb.

Kindlasti mõjutab minu hinnet mu maitseline iseärasus, mis ei luba selliseid ühe idee tekste nautida... et tore ju, et autor mõtles miski pentsiku võõrelu välja, aga kahjuks unustas ta sinna ümber mingi loo mõelda. Ja ega teadmine auhinnast kah just kasuks ei tulnud: ikka ootad vaistlikult midagi erilisemat!

Kel aga plaanis seda juttu veel siiski lugeda, neil soovitan mitte vaadata allpoololevat Viktor Bazanovi illustratsiooni ajakirjast «Jesli».

Juttu «The Universe Beneath Our Feet» on arukas üldse mitte illustreerida, või siis teha seda abstraktset kunstikeelt kasutades. Kujutan ette, et Vene lugejal rikkus see pilt omajagu elamust...

Viited

11.3.09

Jack C. Haldeman II «We, the People»

Mõne jutuga lihtsalt on nii, et juttu ennast pole ollagi, et miski seitse lehekülge mittetihedat teksti pehmekaanelises taskuraamatus, aga jutu väärtus ja laeng kaalub üles enamuse romaanide oma.

«We, the People» on just selline tekst! Autoriks on mitte eriti tuntud Jack C. Haldeman II ja ilmus see esmakordselt ajakirja «Analog Science Fiction / Science Fact» 1983. aasta nn pära-septembrinumbris.

Sisu
Jutu peategelaseks on keegi Mark, selline mõõdukate tervisehädade käes vaevlev pensionär ja sõjaveteran.

On mitte eriti kauge tulevik ning on 15. aprill, mis on nn maksude päev, sest selles ühiskonnas on iga kodaniku kohuseks ise määrata temalt riigile laekuvate maksude kasutamine. Noh, et kui palju tervishoiule, kui palju sõjaveteranide organisatsioonile, kui palju vesinikpommi täiustamise uuringuteks jne.

Seosed
Tekstil puudub igasugune seos nii antud autori muu loominguga, kui ka kõikvõimalike ühismaailmadega.

Hinnang
Eks hinne juba näitab mu suhtumise ära, aga eraldi tahaks kiita meisterlikkust, millega autor avab arvuti ja inimese dialoogi läbi maailma ja selle toimemehhanisme. Ei saa salata, et ka mulle selline maailm ja selline maksude jaotamise viis meeldib. Kiidan ka viimast lauset, mis annab jutule sarkastilise lisajõnksu.

Jack C. Haldeman II on ise öelnud:

When I really get mad, I write a story.

«We, the People,» written in a flush of bitter anger, but with an undertone of hope — has over the years gathered me more response than anything else I've ever written. It has appeared in a variety of newsletters from such diverse organizations as Libertarians and CPAs. I was told that someone once sent copies to all the members of the Senate when they were considering tax reform. It has been used in classrooms to teach the critical difference between a Democracy and a Republic. I wrote it years ago, but I feel it is as pertinent today as it was when it appeared in Analog magazine.

Vene keeles kannab selle jutu tõlge pealkirja «Мы, народ...» ja ilmus see kõigepealt ajakirja «Vokrug sveta» 1984. aasta septembrinumbris. Siis jäeti kolm punkti pealkirja lõpust ära ja taastrükiti see sõjavastaste ulmejuttude antoloogias «Мир – Земле» (1988), mille koostas Vladimir Gopman.

Inglise keeles on jutu ainus kommertslik kordustrükk ilmunud antoloogias «There Won't Be War» (1991), mille koostasid Harry Harrison ja Bruce McAllister.

Võimalik, et juttu on veel mõnda keelde tõlgitud, aga seda on niivõrd meisterliku ja kaaluka teksti kohta ikkagi liialt vähe!

Viited

28.11.08

Robert J. Sawyer «Shed Skin»

Robert J. Sawyeri jutul «Shed Skin» on huvitav avaldamislugu.

Esmatrükis ilmus see raamatus «The Bakka Anthology» (2002), mille koostas Kristen Pederson Chew ja avaldas Kanada raamatupood Bakka. Antoloogia koondas üheksa juttu, autoriteks siis erinevatel aegadel selles poes töötanud ulmekirjanikud. Olgu, paari autori kohta võib sõna «kirjanik» esialgu vaid mööndustega kasutada. Antoloogia trükiarvuks oli 400 eksemplari ning et raamat veel haruldasemaks saaks, siis signeerisid ka kõik osalised kõik eksemplarid.

Laiemale publikule sai jutt «Shed Skin» kättesaadavaks alles 2004. aastal, mil see ilmus ajakirja «Analog Science Fiction and Fact» jaanuari-veebruari topeltnumbris ning ajakirja «Analog» lugejad kuulutasid küsitlusel selle parimaks ajakirjas 2004. aastal ilmunud lühijutuks. Jutt kandideeris 2005. aastal ka Hugo-auhinnale, aga ei võitnud.

Aasta parimate lugude antoloogiates juttu taastrükitud pole, küll aga ilmus see autori värskes kogus «Identity Theft and Other Stories» (2008).

Sisu:

Tulevikus on õpitud teadvust kopeerima ja seda tehiskehasse ümber laadima. Teisisõnu on saavutatud surematus. Esialgu on see kättesaadav vaid üsna rikastele inimestele.

Jutu peategelase George Rathburni suguvõsas oli kalduvusi südameriketele ning nõnda kopeeriski George Rathburn 45-aastaselt oma teadvuse tehiskehasse ning pärandas tehiskehale oma nime ja varanduse. Tehiskeha lubas endise lihakeha eest surmani hoolt kanda ning nõnda veedabki GR-7 oma «vanaduspäevi» Paradiisiorus.

Vanadel kehadel pole enam õigust oma endisele nimele ning seetõttu on neil nimede asemel initsiaalid (pluss number, kui selliste initsiaalide kandjaid on rohkem).

Paradiisioru-nimelisest kõrgtehnoloogilisest vandekodust endised kehad aga lahkuda ei tohi. Enam veel, nad ei tohi mingil viisil suhelda oma teadvust kandva praeguse kehaga. Ühiskonna jaoks pole endisi kehasid lihtsalt olemas – nad on nagu mao äraheidetud nahk.

(Endine) George Rathburn pole aga GR-7-ks olemisega rahul ning püüab kehtivat olukorda muuta. Paradiisioru teenistujad ja kaaselanikud püüavad talle küll selgeks teha, et ise ta ju selle kõik organiseeris. Kuid mees vastab, et nüüd näeb ta asju hoopis teise nurga alt.

Paradiisiorus veedab omi vanaduspäevi ka kuulsa juristi Darius Allan Thompsoni teadvuse endine kandja, kes nüüd on tuntud kui DAT. GR-7 asub eksjuristiga konsulteerima ning pikapeale tundub talle, et ta leidiski oma olukorrast väljapääsu...

Seosed:
Robert J. Sawyer avaldas 2005. aastal romaani «Mindscan», mis algselt pidi olema jutu «Shed Skin» laiendatud variant. Töö käigus, aga muutus kõik sedavõrd, et romaani ja juttu seob vaid sarnane teadvuse kopeerimise ja uude kehasse ülekandmise tehnoloogia.

Hinnang:
Eks ka seda juttu lugedes saab kähku selgeks, et eriline stiilimeister Robert J. Sawyer pole. Idee on ju hea ning situatsioon on samuti hästi konstrueeritud... aga rõhk on just sõnal «konstrueeritud». Neli tulebki selle eest, et tekst jättis sellise püüdliku käsitöö mulje.

Kui aga jätta kõrvale teatav konstrueeritus ja banaalsus, siis on tegu täitsa meeldiva tekstiga. Selline mõtlemapanev pildike tulevikust.

Ilmselt just jutu sisu põhjustas ka tõlked vene, jaapani ja tšehhi keelde. Kõrval ongi vastavate ajakirjanumbrite kaanepildid.

Sealjuures võib tšehhide ajakirja «Ikarie» 2006. aasta septembrinumbrit pidada mingit moodi suisa Robert J. Sawyeri erinumbriks – lisaks jutu «Shed Skin» tõlkele ilmus seal ka jutt «Ineluctable» (2002). Tšehhi keeles siis vastavalt «Svlečená kůže» ja «Nevyhnutelnost».

Lingid:

12.9.08

Joseph H. Delaney «A Jury of His Peers»

Minu puhul küll harva, aga mõnikord siiski juhtub, et loen suvalise autori suvalist teksti. Ameerika jurist ja ulmekirjanik Joseph H. Delaney pole minu jaoks päris suvaline nimi, sest olen talt kunagi juba ühte teksti lugenud, aga ajakirja «Analog Science Fiction and Fact» 1998. aasta jaanuarinumbris ilmunud jutustus «A Jury of His Peers» sai küll üsna umbropsu loetud.

Sisu:

Tegevus saab alguse Texase osariigis, täpsemalt USA ja Mehhiko piiril. On öö ja ilmselgete kriminaalsete kalduvustega ameerika kohtunik passib piirijõe kaldal ja ootab Mehhiko poolt talle saabuvat järjekordset narkolaadungit. Jõelt kostab pladinat ning kohtunik märkab miskit peletist jões lähemale kahlavat. Lase ja siis alles mõtle näib kohtuniku juhtmõte olevat, ning ta viskab püssi palge ja tõmbaki kahtlase olendi siruli.

Oleks siiski pidanud pisut mõtlema ja võibolla alles siis kõmmutama hakkama. Igathes saabuvad taevast UFOga peletise kaaslased ning pakivad kohtuniku oma laevukese peale ja võtavad kaasa.

Tulnukad on õnneks siiski humaansed ning mõrtsukast kohtuniku kaasavõtmine oli vaid ühe pikaajalise vaatleja tormakas otsus. Vaatleja siiski nõuab mõrtsuka karistamist ning juhtkond teeb talle ülesandeks see humaanses vormis ellu viia...

Maalasest kohtunikele ja kurjategijale tehakse tema habras olukord selgeks. Noh, et laev juba kaugel ja teda tagasi viima ei hakata... ja tapetul on palju sugulasi... ja meie oleme humaansed ja paneme su tapetu koduplaneedil maha... jne. Kohtunik tunneb, et talle tahetakse n-ö mütsi pähe tõmmata ja nõuab endale maist kohut. Võõrad mõtlevad ja leiavad, et sellisel nõudmisel on alust, aga et see maine kohus saab toimuma sealsamas laevas võõrplaneetlaste läbi. Kohtunik siiski arvab omaette, et küll ta maises kohtus end õigeks räägib...

Seosed:

Pole.

Hinnang:
Kindlasti mõjutab mu hinnet fakt, et lugesin seda teksti igasuguste ootusteta ning avastasin seetõttu ootamatult sellise mõnusa ja muheda loo. Lisaks ka see, et ilmumiskoha tõttu ootasin pigem sellist insener-tehnilist ulmet. Tekst ei ole midagi hüperoriginaalset, aga leidlik ja küüniline ning mõnuga loetav.

Samas mind hämmastab, et seda juttu inglise keeles taastrükitud pole ning minu andmetel on ajakirja «Jesli» 1998. aasta 11./12. numbris ilmunud vene tõlge «Суд равных» ka ainus selle teksti tõlge. Joseph H. Delaney viimane ilmunud ilmunud tekst väärib minuarust siiski paremat saatust!

Lingid:

8.9.08

Thomas R. Dulski «The Trelph is a Solitary Creature»

Kõrvalolev on ajakirja «Analog Science Fiction / Science Fact» 1981. aasta 7. detsembri numbri kaanepilt. Seesama ajakiri oli ühtlasi ka esimene ulmeajakiri, mida ma oma elus käes hoidsin ning tõttöelda ka esimene, mille ma omandasin. Ostsin sellesama ühiku 1985. aasta sügisel Tartust omaaegsest nn Riia mäe antikvariaadist ja maksin selle eest kuus rubla ja 50 kopikat. Tudengi jaoks polnud see väike raha, aga kes siis rahast...

Thomas R. Dulski peaaegu lühiromaani mahtu jutustus oli selle ajakirjanumbri n-ö kaanelugu, mis tähendas, et lisaks kahele kaheleheküljelisele pildile joonistas Broeck Steadman selle teksti põhjal ka kaanepildi.

Sisu:

Teksti tegevus toimub kauges tulevikus, mil inimkond on Galaktikasse laiali valgunud, hõlvab tasapisi uusi planeete ja püüab ettejuhtuvate pärismaalastega mõistlikult läbi saada. Jutustus algab Mario Brisando saabumisega Priam IX-le. Mario Brisando töötab organisatsioonis, mis on kutsutud jälgima, et võõraste planeetide põliselanikele liiga ei tehtaks. Õigemini on ta oma organisatsiooni tähtsa tegelase vähetähtis abi.

Priam IX on veerohke maailm: neil on üks Austraalia-mõõtu manner ja hulk saari ning suured ja sügavad ookeanid. Põliselanikud on üsna lihtsad ja sõbralikud sellid, kellele inimeste toimetamine planeedil vähe korda läheb. Noh, et huvid ei kattu: inimesed aborigeenidega ei tegele ning pärismaalasi ei häiri, et inimesed kaladest haruldasi metalle toodavad.

Konflikt siiski tekib. Inimesed on hoolega tegelenud metalle sisaldavate kalade uurimisega ning uuringute põhjal töötanud välja feromoonid, mis peaks siis kalaparved suurtes kogustes õigesse kohta juhtima. Elegantne idee, aga kahjuks toob feromoon ookanisügavustest ülesse ka antud kalaliigi kummalise paljunemisskeemi kolmanda osapoole, kes ongi loo pealkirjas mainitud trelph...

Seosed:
Minu andmetel pole autor sellele tekstile järgesid kirjutanud.

Hinnang:

Tegu on Thomas R. Dulski debüüttekstiga ning selle fakti valguses kaalusin isegi jutustusele viie panemist. Lõpuks jäi hindeks siiski neli ja põhjuseks oli just inimsuhete puisus ja raamatulikkus. Kõik võõra planeedi, selle asukate ja kalade biokeemiaga seonduv oli läbimõeldud ja fantaasiarikas... inimsuhted mõjusid aga sellise kohustusliku ja punnitatud vahepalana... pinget oli aga üsna hästi keritud. Metallid ja keemia ongi Thomas R. Dulski põhiala, kuid ega mees ka kirjandusega päris rappa lähe.

Minu andmetel on jutustuse esmatrükk jäänud ka ainsaks avaldamise korraks inglise keeles. Tõlgetega pole seda teksti samuti hellitatud... tean vaid, et 1984. aastal ilmus Hans Joachim Alpersi koostatud almanahhis «Analog 8» selle jutu saksa tõlge «Der Trelph ist ein Einzelgänger».

Lingid:

Ulmekirjanduse BAAS: The Trelph is a Solitary Creature

10.2.07

F. Paul Wilson «Pard»

F. Paul Wilson, kes tänapäeval on tuntud peamiselt õuduskirjanikuna, alustas oma kirjanikuteed stiilipuhta teadusliku fantastika autorina. Kirjutas kosmosest, tulevikust ja anarhistlikust maailmavaatest. Üks selliseid teoseid on jutustus «Pard», mis ilmus ajakirja «Analog Science Fiction—Science Fact» 1972. aasta detsembrinumbris.

Sisu:

Jutustuse «Pard» peategelaseks on Steven Dalt, kes rajamaa planeedil Kwashi peidab end tagaajajate eest miskisse koopasse. Oma naha päästmise tuhinas unustas Steven Dalt aga tõsiasja, et planeedi Kwashi koopad on eluohtlikud. Teadupärast elavad selle planeedi koobaste laes alaretid, kes tapavad inimesi... teisisõnu, miskid väikesed karvased elukad, kes hüppavad igale koopasse sisenejale pähe kinni. Planeedil on isegi kõnekäänd: «Igast tuhandest koopasse sisenejast üheksasada üheksakümmendüheksa sureb.» Juhtumisi on Steven Dalt just see üks tuhandest, kes ei sure...

Seosed:

Jutustusest «Pard» sai hiljem F. Paul Wilsoni esikromaani «Healer» (1976) esimene osa. Romaan kuulub nn. LaNague föderatsiooni sarja ning selle kaudu ka jutustus «Pard», kuigi jutustuses endas ma mingeid vihjeid sarjale ei kohanud.

Jutustus on sellest kuidas Pard ja Steven Dalt kohtuvad ning kuidas nad ajapikku õpivad ühiselt eksisteerima. Taustaks värvikas koloniaalseiklus feodaal-agraarsel planeedil.

Hinnang:

Jutustus pole halb, aga pole ka midagi erilist... lihtsalt selline leidlik planetaarne seiklus. Samas on F. Paul Wilsoni kuues tekst... vähemasti ilmumise järjekorras. Seega oli autor sel hetkel ikka üsna algaja ning algaja kohta on see vägagi tasemel lugu. Minu andmetel pole jutustus inglise keeles küll kordustrükki näinud, aga siin on pigem põhjus selles, et tekst sai romaani osaks ning seetõttu langes ära vajadus eraldi avaldamiseks. Jah, bibliograafiad väidavad, et see tekst on ilmunud kogumikus «The Tery» (1990)... kuid väidavad valesti. Romaan «The Tery» (1990) pole just väga mahukas lugu ning kirjastajad toppisid romaanile soliidsuse andmiseks lisaks samade kaante vahele ka romaani «Healer» (1976) esimese osa, mis tehniliselt võttes pole päris identne jutustusega «Pard» (1972).

Lingid:
* Ulmekirjanduse BAAS: Pard