Robert J. Sawyeri jutul «Shed Skin» on huvitav avaldamislugu.
Esmatrükis ilmus see raamatus «The Bakka Anthology» (2002), mille koostas Kristen Pederson Chew ja avaldas Kanada raamatupood Bakka. Antoloogia koondas üheksa juttu, autoriteks siis erinevatel aegadel selles poes töötanud ulmekirjanikud. Olgu, paari autori kohta võib sõna «kirjanik» esialgu vaid mööndustega kasutada. Antoloogia trükiarvuks oli 400 eksemplari ning et raamat veel haruldasemaks saaks, siis signeerisid ka kõik osalised kõik eksemplarid.
Laiemale publikule sai jutt «Shed Skin» kättesaadavaks alles 2004. aastal, mil see ilmus ajakirja «Analog Science Fiction and Fact» jaanuari-veebruari topeltnumbris ning ajakirja «Analog» lugejad kuulutasid küsitlusel selle parimaks ajakirjas 2004. aastal ilmunud lühijutuks. Jutt kandideeris 2005. aastal ka Hugo-auhinnale, aga ei võitnud.Aasta parimate lugude antoloogiates juttu taastrükitud pole, küll aga ilmus see autori värskes kogus «Identity Theft and Other Stories» (2008).
Sisu:
Tulevikus on õpitud teadvust kopeerima ja seda tehiskehasse ümber laadima. Teisisõnu on saavutatud surematus. Esialgu on see kättesaadav vaid üsna rikastele inimestele.Jutu peategelase George Rathburni suguvõsas oli kalduvusi südameriketele ning nõnda kopeeriski George Rathburn 45-aastaselt oma teadvuse tehiskehasse ning pärandas tehiskehale oma nime ja varanduse. Tehiskeha lubas endise lihakeha eest surmani hoolt kanda ning nõnda veedabki GR-7 oma «vanaduspäevi» Paradiisiorus.
Vanadel kehadel pole enam õigust oma endisele nimele ning seetõttu on neil nimede asemel initsiaalid (pluss number, kui selliste initsiaalide kandjaid on rohkem).
Paradiisioru-nimelisest kõrgtehnoloogilisest vandekodust endised kehad aga lahkuda ei tohi. Enam veel, nad ei tohi mingil viisil suhelda oma teadvust kandva praeguse kehaga. Ühiskonna jaoks pole endisi kehasid lihtsalt olemas – nad on nagu mao äraheidetud nahk.(Endine) George Rathburn pole aga GR-7-ks olemisega rahul ning püüab kehtivat olukorda muuta. Paradiisioru teenistujad ja kaaselanikud püüavad talle küll selgeks teha, et ise ta ju selle kõik organiseeris. Kuid mees vastab, et nüüd näeb ta asju hoopis teise nurga alt.
Paradiisiorus veedab omi vanaduspäevi ka kuulsa juristi Darius Allan Thompsoni teadvuse endine kandja, kes nüüd on tuntud kui DAT. GR-7 asub eksjuristiga konsulteerima ning pikapeale tundub talle, et ta leidiski oma olukorrast väljapääsu...
Seosed:Robert J. Sawyer avaldas 2005. aastal romaani «Mindscan», mis algselt pidi olema jutu «Shed Skin» laiendatud variant. Töö käigus, aga muutus kõik sedavõrd, et romaani ja juttu seob vaid sarnane teadvuse kopeerimise ja uude kehasse ülekandmise tehnoloogia.
Hinnang:
Eks ka seda juttu lugedes saab kähku selgeks, et eriline stiilimeister Robert J. Sawyer pole. Idee on ju hea ning situatsioon on samuti hästi konstrueeritud... aga rõhk on just sõnal «konstrueeritud». Neli tulebki selle eest, et tekst jättis sellise püüdliku käsitöö mulje.
Kui aga jätta kõrvale teatav konstrueeritus ja banaalsus, siis on tegu täitsa meeldiva tekstiga. Selline mõtlemapanev pildike tulevikust.Ilmselt just jutu sisu põhjustas ka tõlked vene, jaapani ja tšehhi keelde. Kõrval ongi vastavate ajakirjanumbrite kaanepildid.
Sealjuures võib tšehhide ajakirja «Ikarie» 2006. aasta septembrinumbrit pidada mingit moodi suisa Robert J. Sawyeri erinumbriks – lisaks jutu «Shed Skin» tõlkele ilmus seal ka jutt «Ineluctable» (2002). Tšehhi keeles siis vastavalt «Svlečená kůže» ja «Nevyhnutelnost».
Lingid:
No comments:
Post a Comment