Maria Galina on üks uuemaid vene autoreid, kelle looming (olgu see siis ilukirjandus või esseed) pole mulle kunagi pettumust valmistanud. Sellised arukad ja hästikirjutatud tekstid.
Sisu
Jutu «Заплывая за буйки» tegevus toimub Musta mere ääres asuvas linnas, kuhu peategelane on n-ö kosuma saadetud.
Märksa segasem on aga tekstis olevate sündmuste toimumisaeg. Õhustik on selline stalinistlik, aga teksti kulgemise käigus jääb mulje, et vähemalt XX sajandi 70ndad või isegi 80ndad või isegi veel uuem aeg.
Eks oma panuse segadusse annab ka tõsiasi, et jutu peategelane, kelle silme läbi lugeja asjadest aimu saab, see peategelane pole tavamõistes normaalne nooruk.
Noormees õppis kõrgkoolis, osales seal mingis ringis, tekkisid võimudega pahandused, tekkisid ka terviseprobleemid ning noormehe vanemad leidsid, et poisil on targem minna lõunasse närve rahustama.
Nooruk siis puhkab ja töötab üsna mõttelise palga eest kohalikus raamatukogus. Taustaks provintsilinna elu-olu ja nooruki hommikused ujumistreeningud merel.
Õhkkond on ängistav ja lisaks võtavad noorukiga ühendust ka n-ö organite esindajad, kellele pakub huvi üks raamatukogus käiv meesterahvas.
Seosed
Tekst ilmus esmakordselt ajakirja «Jesli» 2005. aasta oktoobrinumbris. Järgmisel aastal ilmus jutu kordustrükk Vassili Vladimirski koostatud valikantoloogias «Лучшее за год: Российская фантастика, фэнтези, мистика» ning 2010. aastal laialdast tähelepanu pälvinud autorikogus «Красные волки, красные гуси».
Hinnang
Sisututvustuses pidevalt korduv sõna «segane» võib jätta mulje, et on hämarulmega. See mulje oleks vale, sest tegu on range loogikaga tekstiga, kus lugeja saab infot vaid kildhaaval. Kui aga loo lõpus killud tervikuks kokku kogunevad, siis on tulemuseks tõeliselt sõge dikilik-pelevnlik solipsism, mille võlu sälib ka korduslugemisel.
Viited
No comments:
Post a Comment