Tunnistan, et ma ei ole just suur dokumentalistika austaja... pigem vastupidi, mind suisa vihastab tänapäeva mood, kus iga teise filmi või raamatu puhul räägitakse, et põhineb reaalsetel sündmustel. Võibolla isegi põhineb, aga eelkõige on tegu siiski väljamõeldisega ning väljamõeldis on ka n-ö ajalooline kirjandus või film. Väljamõeldu aste võib ju väiksem olla, aga põhirõhk on siiski sõnal «väljamõeldis». Filmide puhul lisandub tänapäeval ka teine oluline sõna «lavastus»... ja seda isegi nn dokumentaalfilmide puhul.
Sisu:«C.S.A.: The Confederate States of America» (2004) algab sotsiaalse telereklaamiga, mis rõhutab patriarhaalseid pereväärtusi.
Telelainel läheb asi ka jätkub, sest kogu film ongi otsekui lõik õhtusest teleprogrammist, kus reklaamide ja lühiuudistega pikitult näidatakse kõmulist Briti dokumentaali. Esmakordselt on eetris kärpimata versioon ning seetõttu eelneb ka filmile hoiatus, et lapsed ja teenijad võiks teleka eest ära saata.
Ajalooline reaalsus on selline, et Konföderatsioon võitis kodusõja ning seetõttu laiub Kanadast lõuna pool riik nimega Confederate States of America ehk CSA.Brittide dokumentaal keskendubki siis CSA ajaloole, aga keskendub üsna kriitilises ja paljastavas vormis... sedavõrd kriitilises, et üks dokumentaali kommenteerijatest on isegi naisneeger.
Dokumentaal näitabki siis võtmehetki CSA ajaloost, kaadreid mängufilmidest ning kõik see on pikitud intervjuukatkete ja kahe analüütiku kommentaaridega.
Seosed:Tegu on alternatiivajaloolise teosega, mis käsitleb selle kunstiliigi ühte lemmikoletust: mis oleks, kui Ameerika kodusõda oleks läinud teisiti.
Hinnang:
Paneks hindeks nelja, sest tegu on tänapäeva USA mõistes ikka üsna julge ettevõtmisega ning eks seegi ole saavutus, et ma üldse mingist (liba)dokumentaalist huvitusin ja selle isegi lõpuni vaatasin.
Filmi peamise miinuse on kamraad Trash (link allpool) juba välja toonud. Selleks oleks tegijate liigne takerdumine neegrite ja orjapidamise teemasse. Arvan, et maailmas, kus XXI sajandil eksisteerib orjanduslik CSA, et selles maailmas ei oleks orjandus sedavõrd šokeeriv ja oluline teema. Inimesed harjuvad kõigega.Ise oleks vast oodanud, et oleks pööratud rohkem tähelepanu sellele, et mis sellises maailmas on tehnoloogiliselt või ka muidu teistmoodi. Filmi tegijad läksid aga (ilmselt ka rahalistel põhjustel) kergema vastupanu teed ja keerasid reaalse ajaloo lihtsalt teistpidi. Noh, et põhjaosariikide linnad on rusudes, et asendati tuntud fotodel ja filmides lipp jne.
Tegelik elu ja ammugi siis ajalugu on märksa keerulisemad: üks muutus põhjustab järgmise jne. Filmitegijad aga näitasid põhiliselt maailma, kus olid vahetunud märgid.Samas ei taha ma väga ka viriseda: vaatasin huviga ja naersin mõnuga. Võikski öelda, et huumor päästis paljutki. Näiteks või omaaegne tummfilmm sõjakurjategija Abraham Lincolni tabamisest.
Samas oli ka tõsisemaid palu, kasvõi Abraham Lincolni viimane intervjuu. Või siis neegerorja süüdistused senaator Fauntroy V-da kohta, et tolle esiema on neeger: valimisvõitlus on räpane igal ajal ja igas kohas.
Alternatiivajaloo huvilisele on film muidugi kohustuslik. Ülejäänud ulmefännid vaadaku asja omal vastutusel.
Lingid:
3 comments:
Oleks saanud tõesti vaimukamalt jsa teravamalt teha aga nagu ütlesid isegi, vaatasin huviga ja naersin mõnuga.
Ma saan aru, et ameeriklased lendavad vaatamata orjandusele kuu peale? Seega on neil kuidagi orjanduslik industrialism? Aga mismoodi?
See oligi filmi suurim miinus, et suures osas vahetati vaid sümboolika ja lisati igapäevaellu orjad... mitte, et orjadega poleks kosmoselennud võimalikud... samas, film tehnoloogiat eriti ei seletanud...
Post a Comment