Ajuti ma mõtlen, et mis sunnib noori ja algajaid kirjutama konjuktuurselt. Noh, et püütakse meele järgi olla lugejatele, avaldajale või siis valitsevale poliitilisele kambale. Tegelikult on küsimus muidugi retooriline, sest põhjus on ilmselge: soov saada avaldatud. Ja ma isegi usun, et palju algajate autorite vaimset ja poliitilist prostitutsiooni sünnib tegelikult poolteadlikult.Vaat selline mõte tuli pähe, kui lugesin Natalia Nikonova juttu «Адам и Ева» ajakirja «Tehnika – molodjoži» 1967. aasta aprillinumbris. Tegu oli debüüdiga ning minu andmetel pole seda juttu enam avaldatud ning pole ka autor teisi tekste avaldanud.
Sisu:Tulevikus leiavad maalastest kosmonaudid mingilt planeedilt inimese skafandris laiba.
Maal õitseb kommunism, laip aga kuulus rassistist maalasele, kes püüdis kaugel planeedil kunagi luua puhtatõuliste inimeste kapitalistlikku paradiisi. Tegu oli geniaalse teadlasega, kes suutis teha nõnda, et Maa kosmosesondid kuulutasid planeedi inimesele kahjulikuks, planeeti rohkem ei uuritud ning nii võisidki kapitalistid hakata kommunismi langevalt Maalt ümber asuma. Kõik ei läinud siiski plaanipäraselt...
Seosed:Natalia Nikonova jutt «Адам и Ева» saavutas esimese koha ajakirja «Tehnika – molodjoži» korraldatud võistlusel, kus tuli kirjutada teos kõrvaloleva Andrei Sokolovi maali põhjal.
Hinnang:
Postituse alguses ma juba rääkisin loomingulisest prostitutsioonist ning jutt «Адам и Ева» on paras poliitiline prostitutsioon... iseküsimus, et nõukogude noor võiski ju nõnda mõelda. Olgu, jätaks ideoloogia kõrvale, aga jutu loogika ja kirjanduslik teostus ei luba siiski kahest kõrgemat hinnet panna. Isegi debütandilt ootaks enamat!
Lingid:
No comments:
Post a Comment