KIRJANIKUDKUNSTNIKUDTOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKASARIANTOLOOGIADANTOLOOGIADAUTORIKOGUD
LAVASTAJADNÄITLEJAD • RIIGID



30.6.13

Kui ulmeajakirju poleks...

... õnneks siiski veel on. Isegi tillukeses Eestis ilmub neid paar-kolm nimetust.


Vilunud lugeja juba taipab, et olude ja ei tea mille kiuste on ilmunud kodumaise ulmeajakirja «Reaktor» järjekordne number.

Head lugemist, sest on, mida lugeda!


Viited

28.6.13

Mida ulmefänn nädalavahetusel teeb...

Ei, see pole küsimus, sest ma tean mida ulmefänn sel nädalavahetusel teeb.

Esimese juuli (ehk esmaspäeva) öösel kell 24.00 lõpeb Stalker 2013 hääletus. Kõik hääletusse puutuv (nimekirjad + juhend) on leitavad allpoololevalt viitelt.

Hääletuse tulemused tehakse teatavaks Eesti ulmefännide igasuvisel suurkogunemisel Estcon.

Estcon 2013 toimub 12.–14. juulini Põlvamaal, Saarjärve ääres. Ka Estconi asjus on kindlasti abi alljärgnevatest viidetest.

Korralik ulmefänn loeb sel nädalavahetusel veel usinalt ning paneb hiljemalt esmaspäeval teele oma valikud. Ikka Eesti ulme hüvanguks!


Viited

22.6.13

Kaaren jõudis me koju

Eesti Post küll pingutas, aga stiihia vastu ei saa ning meie koju jõudis üks kaaren.


Täpsemalt siis kirjastuse Skarabeus selleaastane raamat «Kaaren: Vene ulme antoloogia», koostajaks Arvi Nikkarev. Tõlkijateks Veiko Belials ja Arvi Nikkarev.

Tegu on esindusliku antoloogiaga. Julgen seda väita, sest raamatu üheksast tekstist kuus on mul erinevatel aegadel vene keeles loetud ning 2–3 ka siinsamas blogis ja/või Ulmekirjanduse BAASis juba arvustatud.

Antoloogia autoritest pooled, ehk Aleksei Kalugin, Andrei Stoljarov ja Boriss Rudenko on põhjalikule Eesti ulmelugejale tuttavad nimed, sest kõigilt neilt on üks tekst juba maakeeles ilmunud. Oleg Divov, Maria Galina ja Svjatoslav Loginov olid eesti keeles lugevale ulmefännile seni tundmatud ning kindlasti oli see üks suur viga.


Viited

20.6.13

Brad R. Torgersen «The Exchange Officers»

Eestlased on ikka laulnud sellest, kuidas Eesti piir käib vastu Hiina müüri...


Hiina küsimus on aktuaalne olnud ka USA-s ning tundub endiselt olevat, kui otsustada Brad R. Torgerseni jutustuse «The Exchange Officers» põhjal.


Sisu
Loo sisu on tegelikult vägagi lihtne: USA ehitab mingit kosmosejaama, hiinlased tahavad asja üle võtta, toimub madin ning hiinlaste nahk saab pargitud.


Seosed
Jutustus ilmus ajakirja «Analog Science Fiction and Fact» käesoleva aasta esimeses numbris ning see tekst oli ainus, mida toimetus illustratsiooni vääriliseks pidas. (Säästupoliitika on viinud selleni, et ajakirjas illustratsioone praktiliselt enam pole.)


Hinnang
Brad R. Torgersen on öelnud, et ta sai selles loos kasutada omi militaarseid kogemusi. Ja ega ma militaarosale ning samuti teaduslik-tehnilisele osale midagi ette heidagi. Kena ja karge tulevik, mis tekstist välja pressib.

Probleem on hoopis üldkirjanduslike väärtuste suunal. Minu jaoks oli see tekst praktiliselt loetamatu. Ei, autor on pingutanud ja ehk isegi liialt pingutanud, sest miski muu ei seleta seda, miks ta pidi tehnikast tiinel tekstil veel tegevustiku segi paiskama. Jah, nii võib, aga siis peab lugu köitma. Praegu oli aga nii, et hiinlaste dessandi kirjeldusi lugesin ma tähelepanelikult, kuid kõike ülejäänut praktiliselt diagonaalis.

Lugedes tabasin end korduvalt mõtlemas, et kõik see materjal oleks aimetekstina hulga paremini mõjunud. Vähemasti minu jaoks. Võimalik, et ma teen oma hindega algajale autorile liiga, aga lugemine oli piin ja läbilugemine ei toonud kergendust.


Viited

19.6.13

Stalker 2013 ja Estcon 2013

Otsustasin teha rosoljeliku infopostituse pealkirjas märgitud teemadel.

Esimese juuli öösel kell 24.00 lõpeb Stalker 2013 hääletus. Kõik hääletusse puutuv (nimekirjad + juhend) on leitavad allpoololevalt viitelt.

Hääletuse tulemused tehakse teatavaks Eesti ulmefännide igasuvisel suurkogunemisel Estcon.

Estcon 2013 toimub 12.–14. juulini Põlvamaal, Saarjärve ääres. Ka Estconi asjus on kindlasti abi alljärgnevatest viidetest.

Eks vanadel olijatel on kõik niigi selge, võimalikel uutel tulijatel tasub lugeda vastavaid viiteid allpool.


Viited

12.6.13

Kirill Benediktov «Чудовище»

Kui kõik inimesed on ebanormaalsed, kas ebanormaalsus on siis uus normaalsus?


Sisu
Ženja näeb oma korteri aknast, kuidas mingid tegelased tema auto ümber kaklevad. Tütarlaps läheb ähmi, tormab korterist välja, sõidab liftiga alla ja keelitab maja valvelauas istuvat mehemürakat õue appi. Lähevadki siis auto juurde ning näevad, et mingid kaukaasvenelased klohmivad üksteist. Mehemürakast turva muutub morniks, sest selliste tüüpidega jagelemine võib ametlikke pahandusi tuua. Ženja teeb mehe paari rahatähega rõõmsamaks ning pätid aetakse laiali. Ženja naaseb õnnelikult oma korterisse ja avastab korterist võõra mehe...

Ženja taipab kiirelt, et võõras on see, kelle meedia on ristinud «Butovo koletiseks». Maniakk, kes ründab naisi. Mida ta nendega teeb, see jääb segaseks, sest ohvrid viiakse kuhugi taastuma ja keegi neid enam ei näe.


Seosed
Jutt ilmus esmakordselt antoloogias «Беспощадная толерантность» (2012). Eks pealkirjast ole juba aimata, et antoloogia lahkab (sunnitud) tolerantsusest tekkivaid probleeme.


Hinnang
Võta või jäta, aga Kirill Benediktov oskab! Maniakk ja tema ohver... ning kõik pole üldse nii, kuis paistab. Kiidaks ka autori tööd sõnaloome ja sugu näitavate asesõnadega ning eriti kiidaks lõikavat lõppu. Ühtpidi on tegu ääretult traagilise jutuga, teisalt on tekstis ka piisavalt väärakat huumorit, mis ei lase traagikal naeruväärseks muutuda.


Viited

9.6.13

Glen Cook «Tides Elba: A Tale of the Black Company»

Selle jutu suhtes olid mu ootused üsna kõrgel, kuid elu teeb omad korrektiivid...

Noh, et samade tegelastega üle ei tea mitme aasta uus tekst...

Sisu
Musta Kompanii sõjamehed puhkavad ning sisustavad jõudeaega kaardimängu, napsutamise ja laisa mõttetööga. Ei, ei midagi filosoofilist – lihtsalt hajamõtted teemal, kust saaks vähese vaevaga raha ja naisi. Ühe naismässulise tabamise ümber selle jutu sisu ka keerleb...


Seosed
Eks alapealkiri teeb viimaselegi turakale selgeks, et tegu on Musta Kompanii tekstiga. Olulisem on vast see, et Glen Cook on tagasi pöördunud sarja algusesse ning lugeja kohtub jutus esimeste romaanide tegelastega. Ma lugesin neid romaane üsna ammu, aga teadjamad väidavad, et jutu tegevus toimub paar kuud pärast esimese romaani lõppu. Kusagilt on käinud läbi ka info, et see ja veel kaks juttu on tegelikult katkendid kirjutamisel olevast romaanist «Port of Shadows».


Hinnang
Kuna ma pean väga lugu Glen Cooki loomingust ja Musta Kompanii romaanidest eriti, siis võite kujutelda mu rõõmu, kui ma antoloogia sisukorras autorit ja sarja nime silmasin. Lugedes see rõõm haihtus aga kiirelt. Ega ei saa öelda, et jutul suurt midagi viga oleks, kuid ilmselgelt mängib see tekst nostalgiakaardile. Sellise jutu kirjutamiseks ja avaldamiseks polnud mumeelest mingit vajadust. Tore, et olemas on, aga midagi poleks katki, kui poleks.

Mul oli suuri probleeme selle teksti lugemisega, sest see ei köitnud mind eriti ja kippus kogu aeg otsekui käest libisema. Erlist elamust ma ei saanud ning sestap panen raske südamega kolme.


Viited

6.6.13

Magdalena Kozak «Operacja «Faust»»

Mul ei olnud plaanis seda autorit veel lugeda... kunagi ehk jah, aga mitte kohe...


Sisu
Jutu peategelaseks on keegi Jerzy Arlecki, kellega lugeja kohtub tema esimesel tööpäeval uues ametis. Töökohaks on mingi häärber vaikses metsatukas, kus Jerzy peab arvutitaga mingit infot koguma – luure ja nende saladused.

Üsna kohe läheb ka olukord imelikuks, sest Jerzy Arlecki peab hakkama wõrgust koguma kõikvõimalikku infot vampiiride kohta. Arlecki mõtleb, et ju see mingi järjekordne test on, et enne kui talle tõeline töö usaldatakse. Ükskord ütleb ta sedasorti mõtted ka valjult välja ning arvamusavaldus oleks lõppenud äärepealt naiskolleegipoolse näopeksuga.

Veelgi kummalisem, et Arlecki (ja ka teised arvutinohikud) peavad trenni tegema ja peavad ränka trenni tegema. Sõjaväeline töökoht ja selle võlud, eksole. Hullem veel, samas häärberis näikse pesitsevat suur hulk rahvast, keda Jerzy praktiliselt ei kohta... tõsi, paar korda on ta silmanurgast märganud mingeid tumedates riietes ja ebainimliku kiirusega liikuvaid tegelasi...


Seosed
Kui see jutustus 2005. aasta mais ajakirja «Science Siction» 49-s numbris ilmus, siis lugejad veel ei teadnud, et tegu on Magdalena Kozaki esikromaani «Nocarz» (2006) esimese osaga.


Hinnang
Jutustuse sisuks ongi Jerzy Arlecki sisseelamine üksildases häärberis tegutsevasse kollektiivi. Mehe mõtted, treeningud ning ootamatu välioperatsioon. Kui nii võtta, siis pole ju jutus midagi erilist – lihtsalt ühe sarja olulise tegelase kujunemine ja lugejale maailma avamine. Kuid kuidas see kirja on pandud! Jah, autor on siin mõnuga kasutanud omi sõjalisi ja instruktoritöö kogemusi, kuid millise mõnusa kummastusega kirjeldab ta meest uues ja pentsikus ametis.

Lugesin seda teksti just seetõttu, et saada aimu autorist ja tema populaarsest sarjast. Mõnus ju, et romaani asemel pääsed jutuga... kahjuks (või pigem siiski õnneks) sain hamba nii verele, et ilmselt loen ka selle romaani veel lähiajal läbi. Kuigi jutt on lõpetatud tekst, tahaks ma teada, et mis saab edasi...


Viited

3.6.13

Anna Kitajeva «Окончательный диагноз»

Vägivalda ihalev tolerants teeb ajuti meele ikka nii mõruks, et kohe haarad mõne n-ö ebakorrektse raamatu järele... milleks võiks näiteks olla Sergei Tšekmajevi koostatud ja 2012. aasta aprillis ilmunud antoloogia «Беспощадная толерантность».


Antoloogia esimeseks jutuks on Anna Kitajeva «Lõplik diagnoos».


Sisu
Lühiloo peategelaseks on keegi Vadik, kelle kooselu Genkaga jutu alguses lörri läheb. Genkast on saanud pedofiil ja kooselu Vadikuga oli niiehknaa selline mõlemaid pooli rahuldav ja üsna aseksuaalne kompromiss. Vadik oli nimelt murtud mees, sest kusagil sisimas armastas ta veel ikka oma Valeriat, kes pärast soovahetust sai Valeriks.


Seosed
Antoloogia «Беспощадная толерантность» on suuresti originaalkogu, ehk enamik tekste on just selle köite tarbeks kirjutatud. Üks erandeid on jutt «Окончательный диагноз», mis esmakordselt ilmus 2004. aastal ajakirja «Realnost fantastiki» oktoobrinumbris. Ajakirjas oli jutu autoriks märgitud Anna Li, mis varasemalt oligi pseudonüüm, mille all Anna Kitajeva avaldas omi ulmetekste.


Hinnang
Ütleks kohe, et «Окончательный диагноз» on hea jutt. Algab sellise pisut närvilise jandina ning kerib pisitasa tõsisemaid ja traagilisemaid toone üles. Lugedes on ju kena muiata selle tolerastliku (anti)utoopia üle, aga Vadimi jaoks on asi naljast kaugel.

Jah ta püüab ja pingutab ning külastab regulaarselt psühhiaatrit, aga kahjuks on Vadim see väike protsent elanikkonnast, kes on veendunud hetero ja kes armastas vaid korra. Teisisõnu, sotsiaalsele adaptsioonile mittealluv.

Kordan veelkord, et tegu on hea jutuga... kuid neljast kõrgemat hinnet ma sellele tekstile panna ei suuda. Põhjus on lihtne: jutu lõpp! Ma ei ole lugeja, kes ajab loogika ja protsesside põhjenduste asjus juuksekarva lõhki, aga vaat selle jutu lõpp ajas mu marru. No ei hakka ükski ühiskond sobimatut isikut sedavõrd kulukalt likvideerima... ei hakka!


Viited

2.6.13

Jacek Dukaj «Ziemia Chrystusa»

Selline wõrgukoht nagu Goodreads on mõneti distsiplineeriv ja innustav: noh, et loen kogu aeg midagi, aga Goodreadsis on vaikus. Probleem selles, et ma loen kaootiliselt jutte siit ja sealt, Goodreads on aga üsna raamatute keskne...

Vaat ma siis mõtlesingi, et hakkan miskeid antoloogiaid metoodiliselt läbi lugema – poola keeles sai selleks valitud Wojtek Sedeńko koostatud antoloogia «Wizje alternatywne 2» (1996).


Sisu
Lühiromaani sündmused käivituvad sellest, et leitakse Kristuse Maa. Teisisõnu leitakse alternatiivmaailm, kus Jeesus ei surnud ristil, vaid on elus ja terve ja niimoodi juba paartuhat aastat. Maailm, kus inimesed ei usu jumalat (loe: Kristust), vaid nad teavad, et ta on olemas, et ta viibib kõikjal jne. Mitte usk, vaid teadmine.

Lühiromaani keskseks maailmaks on Stalini Maa ning just sellelt planeedilt saadeti Kristuse Maale esimene ekspeditsioon, mis jäljetult kadus. Nüüd saadetakse teine, kus lisaks supersõduritele osalevad kolm oma ala tipptegijat. Noh, et kui mitte nemad, kes siis veel...


Seosed
Religiooni ja militaarulmet segav «Ziemia Chrystusa» on lisaks eelpoolmainitud antoloogiale ilmunud ka Jacek Dukaj jutukogus «W kraju niewiernych» (2000).


Hinnang
Tegu on väga tummise tekstiga, ehk liigagi tummise – pean silmas, et eriti esimeses pooles on lugeja jäetud üsna omapead ning lugeja peab nappidest vihjetest pildi kokku panema. Kui pilt koos, siis tekib mõningane pingelangus ja tundub, et autor laseb nüüd lõdvalt lõpuni. Kuid ei, lugeja on saanud pisut hinge tõmmata ja siis peab ta hakkama kaevuma Kristuse Maa küsimusse.

Tuleb tunnistada, et esimesel lugemisel ma kuigi kaugele ei jõudnud, aga siis võtsin asja uuesti ette ja panin ühe hooga lõpuni. Selle vastupunniva alguse tõttu paneks viiele isegi paraja miinuse sappa ning toimetajana oleks ma palunud autoril isegi kaaluda mõne episoodi väljaviskamist. Samas, lugemisjärgselt ei tahaks millestki loobuda, sest kõik see oli sedavõrd värvikas ja läbimõeldud. Jah, tunnen, et viiepalliskaala jääb kuidagi kitsaks – päris viieline see lühiromaan pole, aga veel vähem saab seda neljaga hinnata.


Viited

Steven Erikson «Goats of Glory»

Kui taevas lõõskab päike ja õhutemperatuur varjus kisub kolmekümne pügala manu, siis tahaks lugeda midagi jahedat. Jonathan Strahani ja Lou Andersi koostatud antoloogia «Swords & Dark Magic: The New Sword and Sorcery» (2010) tundus just sobiv olevat, sest tumedam maagia toimub ju reeglina varjulisemates paikades.

Pisut küll peletas, et antoloogia esimeseks jutuks on Steven Eriksoni oma...


Sisu
Mäekurult laskuvad viis räsitud ratsanikku. Lähedases asulas (mida millegipärast linnaks nimetatakse) hakkab hauakaevaja oma abilisega kohemaid viite hauda kaevama. Ratsanikud jõuavad kõrtsi, joovad lahjat õllelaket, üks mees läheb üsna kohe vana ja väsinud litsiga kuhugi kardina taha, teised joovad veel õlut ja küsitlevad kõrtsmikku. Selgub, et selles n-ö linnas pole korralikku talligi ning kõrtsmik soovitab sõjameestele künkal olevat mahajäetud kantsi, et sealt peaks nad hobustele midagi süüa leidma ja see peaks ka sõjameestele öömajaks sobima.

Juttu esitatakse vaheldumisi sõjameeste ja hauakaevaja silme läbi ning lugeja taipab üsna kiirelt, kelle jaoks need viis hauda kaevati. Sõjamehed pole samuti ohmud ja saavad peagi aru, et ega neid niisama sinna kantsi juhatatud.


Seosed
Kuigi antoloogias öeldakse, et jutt ei kuulu Malazani sarja, on usinad fännid leidnud jutust mitmeid vihjeid (näit müntide kirjeldused), mis asetavad jutu siiski sarja. Steven Erikson ise on öelnud, et jutu «Goats of Glory» tegevus toimub küll Malazani sarjas, aga tekst haakub sarjaga väga napilt ning seetõttu võib seda ka pidada sarja mittekuuluvaks.


Hinnang
Omal ajal jäi mul sarja esimene romaan «Gardens of the Moon» (1999) pooleli, sest ei suutnud ma seda sõnavahtu läbi mäluda ning seetõttu peletaski mind tõsisasi, et antoloogia algab Steven Eriksoni jutuga.

Õnneks olid hirmud asjata – jutt läks kenasti käima ja vedas niisama kenasti lõpuni välja. Korralik karmsünge fantasy, mis kenasti läbimõeldud ja teostatud. Kusagil jutu teises pooles hakkas küll korraks tekkima tunne, et tegu on sellise õpikutekstiga, kus autor on võtnud kaanoni ja seda siis iga hinna eest väänata ja lõhkuda üritanud. Nende kahtluste tõttu tekkis korraks isegi selline nelja-mõte, aga jutu lõpp loksutas asjad kenasti paika. Mõtlen nüüd, et järsku peaks ka Steven Eriksoni romaanidele uue võimaluse andma...


Viited