.jpg)
Sisu
Mäekurult laskuvad viis räsitud ratsanikku. Lähedases asulas (mida millegipärast linnaks nimetatakse) hakkab hauakaevaja oma abilisega kohemaid viite hauda kaevama. Ratsanikud jõuavad kõrtsi, joovad lahjat õllelaket, üks mees läheb üsna kohe vana ja väsinud litsiga kuhugi kardina taha, teised joovad veel õlut ja küsitlevad kõrtsmikku. Selgub, et selles n-ö linnas pole korralikku talligi ning kõrtsmik soovitab sõjameestele künkal olevat mahajäetud kantsi, et sealt peaks nad hobustele midagi süüa leidma ja see peaks ka sõjameestele öömajaks sobima.
Juttu esitatakse vaheldumisi sõjameeste ja hauakaevaja silme läbi ning lugeja taipab üsna kiirelt, kelle jaoks need viis hauda kaevati. Sõjamehed pole samuti ohmud ja saavad peagi aru, et ega neid niisama sinna kantsi juhatatud.
.jpg)
Kuigi antoloogias öeldakse, et jutt ei kuulu Malazani sarja, on usinad fännid leidnud jutust mitmeid vihjeid (näit müntide kirjeldused), mis asetavad jutu siiski sarja. Steven Erikson ise on öelnud, et jutu «Goats of Glory» tegevus toimub küll Malazani sarjas, aga tekst haakub sarjaga väga napilt ning seetõttu võib seda ka pidada sarja mittekuuluvaks.
Hinnang
Omal ajal jäi mul sarja esimene romaan «Gardens of the Moon» (1999) pooleli, sest ei suutnud ma seda sõnavahtu läbi mäluda ning seetõttu peletaski mind tõsisasi, et antoloogia algab Steven Eriksoni jutuga.
Õnneks olid hirmud asjata – jutt läks kenasti käima ja vedas niisama kenasti lõpuni välja. Korralik karmsünge fantasy, mis kenasti läbimõeldud ja teostatud. Kusagil jutu teises pooles hakkas küll korraks tekkima tunne, et tegu on sellise õpikutekstiga, kus autor on võtnud kaanoni ja seda siis iga hinna eest väänata ja lõhkuda üritanud. Nende kahtluste tõttu tekkis korraks isegi selline nelja-mõte, aga jutu lõpp loksutas asjad kenasti paika. Mõtlen nüüd, et järsku peaks ka Steven Eriksoni romaanidele uue võimaluse andma...
Viited
No comments:
Post a Comment