.png)
Jutu peategelaseks on keegi Jerzy Arlecki, kellega lugeja kohtub tema esimesel tööpäeval uues ametis. Töökohaks on mingi häärber vaikses metsatukas, kus Jerzy peab arvutitaga mingit infot koguma – luure ja nende saladused.
Üsna kohe läheb ka olukord imelikuks, sest Jerzy Arlecki peab hakkama wõrgust koguma kõikvõimalikku infot vampiiride kohta. Arlecki mõtleb, et ju see mingi järjekordne test on, et enne kui talle tõeline töö usaldatakse. Ükskord ütleb ta sedasorti mõtted ka valjult välja ning arvamusavaldus oleks lõppenud äärepealt naiskolleegipoolse näopeksuga.
Veelgi kummalisem, et Arlecki (ja ka teised arvutinohikud) peavad trenni tegema ja peavad ränka trenni tegema. Sõjaväeline töökoht ja selle võlud, eksole. Hullem veel, samas häärberis näikse pesitsevat suur hulk rahvast, keda Jerzy praktiliselt ei kohta... tõsi, paar korda on ta silmanurgast märganud mingeid tumedates riietes ja ebainimliku kiirusega liikuvaid tegelasi...
Kui see jutustus 2005. aasta mais ajakirja «Science Siction» 49-s numbris ilmus, siis lugejad veel ei teadnud, et tegu on Magdalena Kozaki esikromaani «Nocarz» (2006) esimese osaga.
Hinnang
Jutustuse sisuks ongi Jerzy Arlecki sisseelamine üksildases häärberis tegutsevasse kollektiivi. Mehe mõtted, treeningud ning ootamatu välioperatsioon. Kui nii võtta, siis pole ju jutus midagi erilist – lihtsalt ühe sarja olulise tegelase kujunemine ja lugejale maailma avamine. Kuid kuidas see kirja on pandud! Jah, autor on siin mõnuga kasutanud omi sõjalisi ja instruktoritöö kogemusi, kuid millise mõnusa kummastusega kirjeldab ta meest uues ja pentsikus ametis.
Lugesin seda teksti just seetõttu, et saada aimu autorist ja tema populaarsest sarjast. Mõnus ju, et romaani asemel pääsed jutuga... kahjuks (või pigem siiski õnneks) sain hamba nii verele, et ilmselt loen ka selle romaani veel lähiajal läbi. Kuigi jutt on lõpetatud tekst, tahaks ma teada, et mis saab edasi...
Viited
No comments:
Post a Comment