«Sudu Tokyorama kohal» algab vihmasaju kirjeldusega. Sajab ja õige pea kattub aknaklaas mustade määrdunud niredega ja varsti ei paistagi aken enam läbi, sest klaas on ühtlaselt must. Tuul oli taas Hiina suunalt. Hiljem saab lugeja veel ka rongi aknast avaneva vaatepildi, kus kogu kinnikatmata loodus on Hiina tööstussaaste tõttu pinnaseni olematuks kärsanud.
Elu tuleviku Jaapaanis pole just kirsiõis, pigem trööstitu hääbumine, kus rahvamassid lohutavad end Shogun Game'iga. Kaotaja kirjutab kogu oma vara võitja nimele ja teeb endale rituaalsel moel otsa peale. Seda siis, kui mängitakse n-ö videomängu formaadis. Kuid on ka veel suur Shogun Game, kus mänguväljakul saavad kokku reaalsetest inimestest koosnevad võistkonnad, kes siis võidu nimel üksteist veristavad. Ühes meeskonnas on teinud peadpööritava karjääri keegi Tan-Ho, kelle tõus ja ta meeskonna edukus teeb Ameerika eriteenistused murelikuks. Analüütikud on arvamusel, et Tan-Ho meeskonna suurvõit sillutaks teed arengutele, mis USA-le ja üldse õhtumaisele tsivilisatsioonile oleks kui uue aja Pearl Harbour. Eriteenistused palkavad tuntud japanisti ja saadavad tolle Tan-Ho meeskonna treeningutele...
«Smog nad Tokyoramą» ilmus esmakordselt ulmeajakirja «Fenix» 1990. aasta teises numbris ja juttu illustreeris ülalolev Andrzej Łaski illustratsioon. Saatesõnas mainiti, et tekst lükati mitmes toimetuses tagasi ja ajakirja «Fenix» toimetuse arvates täitsa ebaõiglaselt. Seejärel oli jutt mõnda aega wõrgus vabalt loetav ja saavutas isegi teatava kultusliku staatuse. Uuesti paberil ilmus lugu alles eelmisel aastal – Jacek Ingloti valikkogus «Śmierć Tristana», mil alapealkirjaks «10 ulmelist lugu armastusest». Teadaolevalt pole seda juttu tõlgitud ühesegi keelde.
Kui päris aus olla, siis esmakordselt lugesin ma juttu «Smog nad Tokyoramą» mõneti sunduslikult, n-ö silmaringi laiendamise käigus. Robert J. Szmidt avaldas 2002. aastal jutu «Mrok nad Tokyoramą» ja sellega seoses mainiti siis sageli ka Jacek Ingloti siinvaadeldavat teksti ja mõni süüdistas Szmidti suisa plagiaadis. Robert J. Szmidti looming mulle sobib, aga fännide kriitikasse suhtun ma alati teatava eelarvamusega, et hea teada, aga parem on tekstid ise läbi lugeda ja siis otsustada...
Lugesin Jacek Ingloti juttu nüüd teist korda. Vahepeal on mööda läinud paarkümmend aastat ja ma olen selle aja jooksul lugenud ka teisi Ingloti tekste. Kui esmalugemisel oli mu hinne kusagil nelja ja viie vahel, siis nüüd pigem viis. Jacek Inglot pole kõikse lugajasõbralikum autor. Ei, tekst ise pole keeruline, aga autor on lugeja suhtes mõneti hoolimatu ja pisut põlglik ehk teeb täpselt nii, nagu ta ise õigeks peab ja lugeja peab tulemusega leppima või siis vihastuma. Ma ei saaks öelda, et ma Ingloti tekste alati naudiks, aga midagi neis on ja mitte vähe, need jäävad meelde ja ei lase enam lahti ning lugemisjärgselt on ka mille üle mõelda. Kasvõi näiteks selle üle, kuidas USA eriteenistused ei osanud isegi kõige sõgedamas analüüsis välja mõelda, kuidas neil õigus oli ja kui vähe nad kõigest aru said. Mulle sobib – meeldis esimesel lugemisel, nautisin korduslugemist.
Viited
