2001. aastal Lublini kirjastuses Fabryka Słów ilmunud «Kroniki Jakuba Wędrowycza» oli Andrzej Pilipiuki esimene ulmeraamat ja ühtlasi ka esimene kogumik kolkaeksortsisti Jakuba Wędrowyczi lugudest. Esimene raamat oma nime all, sest varasemalt oli mees pseudonüümi all avaldanud neli-viis seiklusromaani lastele.
Esimene igas mõttes, sest raamatus olev lühiromaan «Hotel pod Łupieżcą, czyli Wakacje Jakuba Wędrowycza» oli kaugel 1985. aastal üks esimesi tekste, mille Pilipiuk kirjutas. Tõsi, omaaegne käsikiri pole säilinud ja autor kirjutas loo kogumiku tarbeks uuesti. Väärib ka märkimist, et kui Andrzej Pilipiuk 1996. aastal ulmes debüteeris, siis viiest esimesel aastal ilmunud jutust olid neli eksortsist Jakubi lood.
Ma olin mitmeid selle kogumiku jutte lugenud erinevates venekeelsetes antoloogiates ja muljed olid üsna vastandlikud. Samas ma teadsin, et Poolas on Andrzej Pilipiuk hullult populaarne ja ta (ulme)loomingut loevad ja teavad isegi need, kes ulmest eriti ei hooli. Tekkis teatav huvi ja hasart kontrollida, kas venelased olid valinudki kehvemad lood, või...
Ma olen kõigist juttudest siinsamas eraldi kirjutanud, et kes tahab, see loeb...
- Zabójca (1998) 3/5
- Z książki kucharskiej Jakuba Wędrowycza (2001) 4/5
- Na rybki (1998) 2/5
- Horroskop na rok bieżący (2001) 4/5
- Głowica (1997) 3/5
- Hochsztapler (1998) 5/5
- Rewizja (2001) 3/5
- Świńska rebelia (1998) 4/5
- Implant (2001) 3/5
- Hotel pod Łupieżcą, czyli Wakacje Jakuba Wędrowycza (2001) 2/5
- Z archiwum Y (2000) 3/5
- Tajemnice wody (1997) 3/5
- Bajeczka dla wnuczka (2001) 4/5
- Przeciw pierwszemu przykazaniu (1997) 5/5
- Protokół zatrzymania (2001) 5/5
15 erinevas pikkuses teksti, millest seitse ilmusid esmakordselt just selles kogumikus. Andrzej Łaski kaanepilt ja illustratsioonid. Kuigi kogumiku juttude keskmine võiks ehk üle kolme kokku anda, oli raamatu lugemine ajuti päris väsitav. Lihtsad, liigagi sirgjoonelised ja üsna ühetaolised lood. Andrzej Pilipiuk on end korduvalt eneseirooniliselt nimetanud Suureks Grafomaaniks ja tuleb tunnistada, et sellises hinnangus on päris mõru tõetera peidus. Eraldi lugedes mõjuvad jutud pisut paremini, aga koos muutuvad kiirelt korduvaks ja kurnavaks.
Võimalik, et probleem on minu naljasoones... mitte et see puuduks, lihtsalt selle soone keerud on teistpidi kui selle raamatu naljade omad. Võimalik? Või kuidas seletada raamatu seitset kordustrükki Poolas, kogumiku tõlkeid tšehhi (Kroniky Jakuba Vandrovce) ja ukraina keelde (Хроніки Якуба Вендровича)? Või seda, et esimesele kogumikule on Poolas järgnenud veel üheksa!?
Üks on kindel: niipea ma järgmist Jakubi kogumikku ei loe. Järgmine Andrzej Pilipiuki raamat, mida ma loen on tõenäoliselt Jakubi-vabade juttude kogu «2586 kroków» (2005), sest see justkui lubaks ägedamat elamust.
Viited
No comments:
Post a Comment