Ajakirja «Himija i žizn» 1985. aasta juuninumbris ilmunud juttu «Подарки Семилиранды» ma päris reaalajas lugeda ei saanud... pidin mõned aastad ootama, mil see taastrükiti Olgert Libkini koostatud antoloogias «Поселок на краю Галактики» (1989). Raamat koondaski oma kaante vahele ajakirjas «Himija i žizn» ilmunud ulmet ning oli sedavõrd menukas, et juba järgmine aasta ilmus sellest täiendustega kordustrükk.
Sisu
Brek Linar on hulkur, kes oma rännakutega on jõudnud järjekordsesse väikelinna. Istunud kõrtsi ette pingile, saab ta kohe ka kuulma kõrtsmiku tänitust, et taoline räbalapunt peletab kindlasti kunded minema...
Õige pea on aga kõrtsmikul muidki muresid, sest saabub Semiliranda, kes tahab kõrtsmikule kingitust teha. Kõrtsmik ei taha kingitust vastu võtta ning keeldub viisakalt.
Brek Linar aga tõttab lahkuvale Semilirandale järele ja ütleb, et andku kingitus talle. Semiliranda on pisut hämmingus ja annabki. Brek teeb karbi lahti ning selles on ühe osutiga kell. Hulkur ei oska sellisest kingitusest kohe midagi arvata, aga säästliku inimesena usub ka sellisele kellale rakenduse leidvat...
.png)
Esmatrükis nimetati seda muinasjutuks... tänapäeval võiks vabalt öelda ka (linna)fantaasia. Semiliranda on nimelt võlur.
Hinnang
Pean seda väga heaks lühijutuks, kuigi Boriss Rudenkole see päris tüüpiline pole.
Lummab, kuidas autor nappide vahenditega annab edasi sedavõrd palju kummastust. Nimekuju Semiliranda eeldaks ju naist, aga autor kasutab asesõna «он» ning mingil hetkel annab teada, et tegu veel ka alles lapsega. Või siis jutu algus, kus võrreldakse Brek Linari ja ta kingade vanust – see oleks kui näidisalgus heale jutule. Või siis jutu lõpp, kus tundub, et asi kisub moraliseerivaks fantaasiaks, aga kus siis autor toob praktiliselt viimaste lausetega sedavõrd karmi jõnksu sisse...
Viited
No comments:
Post a Comment