
Minu rämpsfilmidest kalestunud hing aimas halba...
Sisu:

Põhiline tegevus toimub stripiklubis ning eks pealkiri annab ka vihje (tegelikult ütleb suisa otse), et kes need peamised ebasurnud on.
Seosed:
Film pidavat olema absurdiklassiku Eugène Ionesco näidendi «Ninasarvik» (Rhinocéros, 1959; ek 1967) töötlus.

Hinnang:
Tegu on haruldaselt halva filmiga, mida isegi vaadata oli piinlik... sellest avalikult rääkimine on veel piinlikum...
Näitlejad mängisid sedavõrd halvasti, et suisa valus oli vaadata. Sisu? Seda ju polnud! Jah, takkajärgi on filmile igasugu n-ö diipi mõtet külge poogitud, kuid oma loogikalt on see siiski täiesti tavaline pornofilm, kus puudub porno.
Kõik see n-ö diip mõte (või postmodernism) esineb praktiliselt igas pornokas, kus on võetud aluseks miski muu film või raamat ning selle peale siis toppimine üles ehitatud. Keegi lihtsalt ei viitsi pornoka jaoks miskit süžeed välja mõelda, sest keda huvitab pornofilmi sisu...

Üsna arusaamatuks jääb ka, et mis sundis Robert Englundi selles jandis kaasa tegema?
Jant see ju on. Ja halb, ja väga maotu jant. Meenub vaid üks tõsiselt hea koht, kus mingil tüübil löödi alalõug küljest ära ja siis ebasurnuna ei saanud tüüp kedagi pureda, sest alalõuga ju polnud.
Tuleb muidugi tunnistada, et mul on need kruvid puudu, mis võimaldavad kõntsa naljakaks pidada ja seda siis miski erilise kämbi või postmodernismina nautida.
Lingid:
No comments:
Post a Comment