Minu esimene tõlge

Kraamisin mingeid vanade paberitega kaste ja leidsin kooliaegse kaustiku oma tõlgetega. Oma kõige esimeste tõlgetega. Siinjagatav ongi tõenäoliselt mu kõige esimene. Kui tekstile peale vaadata, siis peaks ju üsna selge olema, miks seitsmenda klassi nooruk tõlkimiseks just sellise jutu valis – olematu hulk kirjeldusi, lühike ja konkreetne jne. Noh, et ka nõrga keeleoskusega saab kiirelt valmis. Ja eks ma just vene keele oskuse edendamiseks tõlkima hakkasin...

Juuresolevalt pildilt on kenasti näha, et mingit mustandit ma ei teinud, tõlkisin otse kaustikusse. Ka saab pildilt võrrelda, kui palju ma nelikümmend aastat hiljem toimetama pidin. Teksti eripärast tulenevalt ma eriti toimetama ei pidanud, vaid kõige kriipivamad kohad silusin ära...

Juri Nikitin

Ankeet

«Sa vaid vaata seda ankeeti!» röökis 43-88-34 rõõmsalt, vehkides rahulolevalt sabaga. «Maailmas on ka niisuguseid üliprimitiivseid olendeid! Kuula, ma loen sulle vastuseid.»

«Ei.»
«Ei.»
«Ei oska.»
«Ei ole õppinud.»
«Ei ole võimeline.»
«Ei tea.»
«Ei suuda.»

«Ei oma.»
«Ei kõlba.»
«Ei tohi.»
«Ei lenda.»
«Ainult kuival maal.»
«Ei võta vastu.»
«Ainult seitse värvi.»
«Ainult kolmes mõõtmes.»
«Surelik.»
«Ei regenereeru.»
«Ainult orgaanika.»
«Telepaatiat ei valda.»
«Telekineesi ei valitse.»
«Ei teleporteeru.»
«Selgeltnägemine puudub.»
«Ja ikka samas vaimus edasi. Kuidas see sulle meeldib?»
«Sa lugesid Inimese ankeeti,» sosistas 43-16-39. Ja 43-88-34 tõmbas saba jalge vahele.

Illustratsioon: Robert Avotin
Ilmus: «Tehnika – molodjoži» 1968; nr 9
Tõlkis: Jüri Kallas