Iseküsimus, kas taolisel tasemel teksti oleks üldse kunagi põhjust tõlkida..?
Jakub Wędrowycz on tervisevetel.
Mingi üsna räämas sanatoorium, mille paremad ja uhkemad päevad olid tõenäoliselt sotsialistliku Poola päevil, umbes-täpselt siis, kui sanatoorium ehitati.
Jakub on sanatooriumi elu-oluga üldiselt kohanenud – käib regulaarselt söömas ja protseduuridel ning trimpab salaja semude saadetud samakat.
Ühel päeval näeb Jakub, kuidas lähedalasuvast veekogust tõmmatakse välja uppunu. Ikka juhtub, aga Jakub läheb millegipärast ärevaks, sest talle tuleb midagi meelde, midagi on selles kõiges tuttavat. Ja kui ta veel kuuleb pealtvaatajate summas, et see pole seal esimene, ega ka mitte teine – selliseid uppunuid on igal aastal üsna mitu...
Jakub saab aru, et nende upumiste taga on midagi üleloomulikku, midagi teispoolset. Just midagi sellist, mis nõuab eksortsisti sekkumist.
Seosed
Jutt «Tajemnice wody» ilmus esmakordselt ajakirja «Fenix» 1997. aasta kaheksandas numbris ja kandis seal pealkirja «Tajemnica wody». 2001. aastal taasavaldas Andrzej Pilipiuk selle teksti jutukogus «Kroniki Jakuba Wędrowycza».
Juttu on tõlgitud kaks korda tšehhi (Tajemství vody) keelde, aga samuti ka vene (Загадки воды) ja ukraina (Таємниця води) keelde.
Jutt «Tajemnice wody» on mõneti väga tüüpiline Jakub Wędrowyczi tekst, kus on koos kõik Andrzej Pilipiuki selle sarja lugude head ja vead.
Et esmapilgul justkui tugev ja mõnus tekst, kus on korralik lugu ja vägagi äge ulmeline idee. Mõnusat huumorit ja rammusaid detaile on samuti. Esialgu ongi lugedes selline tunne, et siit tuleb nüüd küll üks hea elamus ja hinne.
Ja siis hakkad märkama vigu. Üks kerge vääratus siin, üks ülenurgalaskmine seal ning mida edasi, seda rohkem. Mingil hetkel taipad, et sa ei loe teksti enam üldse mõnuga, pigem inertsist, et saaks läbi ja joone alla.
Kolm, selline tavaline kolm.
Viited
No comments:
Post a Comment