«Dlouhý sprint s ozvěnou» (2009) on kui kirjastusalase kompromissi kuldlõige.
On populaarne autor Miroslav Žamboch ja tal on väga menukas esikromaan. Tahaks uuesti välja anda, sest nõudlust ju on, aga kordustrükk on teadagi saadanast. Ja siis lisataksegi raamatusse üks jutt ja veel ka mitteilukirjanduslikku materjali – tulemuseks romaani kordustrükk, mida võib reklaamida kui täitsa uut väljaannet.
Raamatu tegevus toimub nn Koniáši maailmas (Koniášův svět) ehk postapos, kus tehnoloogia on hukka läinud ja maagia on tagasi. Päris mahukas sari – tosin romaani-kogumikku, kus enamjaolt tegutsevad kas Bakly või Koniáš. Esimene on pigem selline barbar Conani tüüpi jõhkard, teise mehe lood on aga tugeva westerni vaibiga. Käesoleva köite lood paigutuvad sarja etteotsa, mainitud kangelaste eelsesse aega, mida teinekord on nimetatud ka Vegase alamsarjaks.
Lõviosa raamatust ehk 130 lehekülge võtab enda alla lühike romaan «Dlouhý sprint» (2000), mille pealkirja võiks tõlkida kui «Pikk pagemine». Mahult täitsa romaan, aga kuna on ilmunud vaid kogumikes, siis ongi juhtunud, et ühel fänniküsitlusel sai sellest hoopis kõige parem tšehhi autori ulmejutt. Kui väita, et romaan on panoraamne tekst, siis sirgjooneline ja praktiliselt liigendamata põnevuslugu polegi ehk romaan, aga kuna teksti esmase liigitamise aluseks saab olla vaid maht, siis on romaan küll.
Et kirjastusepoolne kavaldamine päris läbinähtav poleks, siis lisati raamatusse ka jutt «Ozvěna» (2002), mille maakeelseks pealkirjaks võiks olla «Kaja». 27-leheküljelise jutu tegevus toimub romaaniga samas maailmas, aga muid seoseid neil kahel tekstil pole – jutt on ka pisut nõrgem ja mõjub pigem sellise maailma laiemalt avava vormitäitena.
Ülejäänud pealt 70 lehekülge raamatu mahust võtavad enda alla mitteilukirjanduslikud saatemaaterjalid – kaheleheküljeline «Vegase sari» (Vegašský cyklus) ja kaheksaleheküljeline bibliograafia (Kompletní bibliografie Miroslava Žambocha), mõlema autoriteks Petr Totek ja Libor Popovský. Lõviosa mitteilukirjanduslikust mahust ehk pealt nelikümmend leheküge täidab «Koniáši maailma entsüklopeedia» (Slovník Koniášova světa), mille autoriteks on Libor Popovský, Petr Totek, Vladimír Vojta ja hulk fänne.
Loomulikult oleks võinud ju koos mitteilukirjandusliku materjaliga uuesti avaldada Miroslav Žambochi esimese raamatu, kogumiku «Poslední bere vše» (2000), aga sellega oleks tekkinud kaks takistust – nimilooks olev lühiromaan on sarjaväline ja lühiromaan «Pouštní škorpion» taastrükiti vahepeal juba ära Bakly-lugude kogumikus. Poolakad omakorda aga tegid kogumiku «Ostatni bierze wszystko» (2017), kus nagu pealkirjast näha taastrükiti ära tsehhikeelse esikkogu nimilugu, aga samuti romaan «Dlouhý sprint» ja jutt «Ozvěna», mitteilukirjandusliku saatematerjaliga poolakad end vaevama ei hakanud.
Kuidas siis kirjastus Triton ja kogumik «Dlouhý sprint s ozvěnou» endale võetud võimatu ülesandega hakkama sai? Üldiselt hästi, sest menukas romaan tehti (uutele) lugejetele taas kättesaadavaks, pluss seni vaid ajakirjas ilmunud jutt ja saatematerjalid. Pluss veel Jan Doležáleki uhke kaanepilt ja selle mustvalge kordus raamatu frontispissil. Kokku tuleb tugev neli ära küll.
Viited
KIRJANIKUD • KUNSTNIKUD • TOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKA • SARIANTOLOOGIAD • ANTOLOOGIAD • AUTORIKOGUD
LAVASTAJAD • NÄITLEJAD • RIIGID
6.10.26
Jacek Inglot «Smog nad Tokyoramą»
Küberpunk ja Jaapan – kes neid suudaks lahutada!
«Sudu Tokyorama kohal» algab vihmasaju kirjeldusega. Sajab ja õige pea kattub aknaklaas mustade määrdunud niredega ja varsti ei paistagi aken enam läbi, sest klaas on ühtlaselt must. Tuul oli taas Hiina suunalt. Hiljem saab lugeja veel ka rongi aknast avaneva vaatepildi, kus kogu kinnikatmata loodus on Hiina tööstussaaste tõttu pinnaseni olematuks kärsanud.
Elu tuleviku Jaapaanis pole just kirsiõis, pigem trööstitu hääbumine, kus rahvamassid lohutavad end Shogun Game'iga. Kaotaja kirjutab kogu oma vara võitja nimele ja teeb endale rituaalsel moel otsa peale. Seda siis, kui mängitakse n-ö videomängu formaadis. Kuid on ka veel suur Shogun Game, kus mänguväljakul saavad kokku reaalsetest inimestest koosnevad võistkonnad, kes siis võidu nimel üksteist veristavad. Ühes meeskonnas on teinud peadpööritava karjääri keegi Tan-Ho, kelle tõus ja ta meeskonna edukus teeb Ameerika eriteenistused murelikuks. Analüütikud on arvamusel, et Tan-Ho meeskonna suurvõit sillutaks teed arengutele, mis USA-le ja üldse õhtumaisele tsivilisatsioonile oleks kui uue aja Pearl Harbour. Eriteenistused palkavad tuntud japanisti ja saadavad tolle Tan-Ho meeskonna treeningutele...
«Smog nad Tokyoramą» ilmus esmakordselt ulmeajakirja «Fenix» 1990. aasta teises numbris ja juttu illustreeris ülalolev Andrzej Łaski illustratsioon. Saatesõnas mainiti, et tekst lükati mitmes toimetuses tagasi ja ajakirja «Fenix» toimetuse arvates täitsa ebaõiglaselt. Seejärel oli jutt mõnda aega wõrgus vabalt loetav ja saavutas isegi teatava kultusliku staatuse. Uuesti paberil ilmus lugu alles eelmisel aastal – Jacek Ingloti valikkogus «Śmierć Tristana», mil alapealkirjaks «10 ulmelist lugu armastusest». Teadaolevalt pole seda juttu tõlgitud ühesegi keelde.
Kui päris aus olla, siis esmakordselt lugesin ma juttu «Smog nad Tokyoramą» mõneti sunduslikult, n-ö silmaringi laiendamise käigus. Robert J. Szmidt avaldas 2002. aastal jutu «Mrok nad Tokyoramą» ja sellega seoses mainiti siis sageli ka Jacek Ingloti siinvaadeldavat teksti ja mõni süüdistas Szmidti suisa plagiaadis. Robert J. Szmidti looming mulle sobib, aga fännide kriitikasse suhtun ma alati teatava eelarvamusega, et hea teada, aga parem on tekstid ise läbi lugeda ja siis otsustada...
Lugesin Jacek Ingloti juttu nüüd teist korda. Vahepeal on mööda läinud paarkümmend aastat ja ma olen selle aja jooksul lugenud ka teisi Ingloti tekste. Kui esmalugemisel oli mu hinne kusagil nelja ja viie vahel, siis nüüd pigem viis. Jacek Inglot pole kõikse lugajasõbralikum autor. Ei, tekst ise pole keeruline, aga autor on lugeja suhtes mõneti hoolimatu ja pisut põlglik ehk teeb täpselt nii, nagu ta ise õigeks peab ja lugeja peab tulemusega leppima või siis vihastuma. Ma ei saaks öelda, et ma Ingloti tekste alati naudiks, aga midagi neis on ja mitte vähe, need jäävad meelde ja ei lase enam lahti ning lugemisjärgselt on ka mille üle mõelda. Kasvõi näiteks selle üle, kuidas USA eriteenistused ei osanud isegi kõige sõgedamas analüüsis välja mõelda, kuidas neil õigus oli ja kui vähe nad kõigest aru said. Mulle sobib – meeldis esimesel lugemisel, nautisin korduslugemist.
Viited
«Sudu Tokyorama kohal» algab vihmasaju kirjeldusega. Sajab ja õige pea kattub aknaklaas mustade määrdunud niredega ja varsti ei paistagi aken enam läbi, sest klaas on ühtlaselt must. Tuul oli taas Hiina suunalt. Hiljem saab lugeja veel ka rongi aknast avaneva vaatepildi, kus kogu kinnikatmata loodus on Hiina tööstussaaste tõttu pinnaseni olematuks kärsanud.
Elu tuleviku Jaapaanis pole just kirsiõis, pigem trööstitu hääbumine, kus rahvamassid lohutavad end Shogun Game'iga. Kaotaja kirjutab kogu oma vara võitja nimele ja teeb endale rituaalsel moel otsa peale. Seda siis, kui mängitakse n-ö videomängu formaadis. Kuid on ka veel suur Shogun Game, kus mänguväljakul saavad kokku reaalsetest inimestest koosnevad võistkonnad, kes siis võidu nimel üksteist veristavad. Ühes meeskonnas on teinud peadpööritava karjääri keegi Tan-Ho, kelle tõus ja ta meeskonna edukus teeb Ameerika eriteenistused murelikuks. Analüütikud on arvamusel, et Tan-Ho meeskonna suurvõit sillutaks teed arengutele, mis USA-le ja üldse õhtumaisele tsivilisatsioonile oleks kui uue aja Pearl Harbour. Eriteenistused palkavad tuntud japanisti ja saadavad tolle Tan-Ho meeskonna treeningutele...
«Smog nad Tokyoramą» ilmus esmakordselt ulmeajakirja «Fenix» 1990. aasta teises numbris ja juttu illustreeris ülalolev Andrzej Łaski illustratsioon. Saatesõnas mainiti, et tekst lükati mitmes toimetuses tagasi ja ajakirja «Fenix» toimetuse arvates täitsa ebaõiglaselt. Seejärel oli jutt mõnda aega wõrgus vabalt loetav ja saavutas isegi teatava kultusliku staatuse. Uuesti paberil ilmus lugu alles eelmisel aastal – Jacek Ingloti valikkogus «Śmierć Tristana», mil alapealkirjaks «10 ulmelist lugu armastusest». Teadaolevalt pole seda juttu tõlgitud ühesegi keelde.
Kui päris aus olla, siis esmakordselt lugesin ma juttu «Smog nad Tokyoramą» mõneti sunduslikult, n-ö silmaringi laiendamise käigus. Robert J. Szmidt avaldas 2002. aastal jutu «Mrok nad Tokyoramą» ja sellega seoses mainiti siis sageli ka Jacek Ingloti siinvaadeldavat teksti ja mõni süüdistas Szmidti suisa plagiaadis. Robert J. Szmidti looming mulle sobib, aga fännide kriitikasse suhtun ma alati teatava eelarvamusega, et hea teada, aga parem on tekstid ise läbi lugeda ja siis otsustada...
Lugesin Jacek Ingloti juttu nüüd teist korda. Vahepeal on mööda läinud paarkümmend aastat ja ma olen selle aja jooksul lugenud ka teisi Ingloti tekste. Kui esmalugemisel oli mu hinne kusagil nelja ja viie vahel, siis nüüd pigem viis. Jacek Inglot pole kõikse lugajasõbralikum autor. Ei, tekst ise pole keeruline, aga autor on lugeja suhtes mõneti hoolimatu ja pisut põlglik ehk teeb täpselt nii, nagu ta ise õigeks peab ja lugeja peab tulemusega leppima või siis vihastuma. Ma ei saaks öelda, et ma Ingloti tekste alati naudiks, aga midagi neis on ja mitte vähe, need jäävad meelde ja ei lase enam lahti ning lugemisjärgselt on ka mille üle mõelda. Kasvõi näiteks selle üle, kuidas USA eriteenistused ei osanud isegi kõige sõgedamas analüüsis välja mõelda, kuidas neil õigus oli ja kui vähe nad kõigest aru said. Mulle sobib – meeldis esimesel lugemisel, nautisin korduslugemist.
Viited
5.10.26
Annikky Lamp «Pidu aja lõpus»
Seda juttu oli väga mõnus lugeda, aga sellest on üsna keeruline kirjutada. Osaliselt seetõttu, et tegemist on nn seisundilooga. Ei, jutus toimub ja toimub omajagu, aga kõik pigem n-ö kaadri taga. Ka võiks tekkida võimalus, et jutu( sisu)st kirjutades lobiseksin ma liigvara välja midagi sellist, mis peaks õige hetkeni varjatuks jääma...
Saan aru, et tegu on debüüdiga ja sel juhul on tegu ikka väga tugeva tekstiga. Isegi juhul kui autoril oleks sahtlis viie raamatu jagu jutte. Sahtlisolev ei loe, sest tekst saab asjaks alles ilmudes, kui seda saavad lugeda võhivõõrad ja igasuguse häälestusega isikud. Ma kiidaks eriti meeleolu, selle edasiandmist, aga samuti oskust asju ütlemata jätta – taoline tekst ei teeks häbi ka mitmeaastase staažiga autorile. Tahaks vaid loota, et tegu polnud juhuslik õnnestumisega ja ootaks aga uusi tekste.
Viited
Subscribe to:
Posts (Atom)





