Anglo-ameerika ulme antoloogia «Shanidar» on väärikas köide juubeliraamatuks. Kui ma raamatu sisukorra avasin, siis oli mul lugemata tekste seal vaid kaks, aga see polnud üldse oluline, sest kõiki neid lugusid olin ma nõus uuesti lugema ja kõik need lood on sellised, mis rikastavad eestikeelset kirjandustpilti.
Murray Leinster «Loogik Joe» (A Logic Named Joe; 1946)
Lugesin kunagi ammu vene keeles. Oli mõnus, aga teatav jantlikus takistas sügavama elamuse saamise. Halba maitset ka suhu ei jäänud. Vahepeal tekkis internet, personaalarvutid jne ning jutule tekkis hoopis teine mõõde. Pean ütlema, et nüüd lugedes meeldis mulle see jutt märksa enam. Antoloogia avalooks aga suurepärane valik: läheb kohe käima, eriti ei kurna ja jätab meeldiva järelmaitse.
Clifford D. Simak «Naaber» (Neighbor; 1954)
Korduvalt loetud ja suurepärane tekst. Võiks öelda, et suisa pastoraalse Simaki esinduslugu. Äh, ma pole selles ütlemises originaalne – lugesin midagi taolist kunagi ühest entsüklopeediast. Kindlasti antoloogia «Shanidar» üks tipptekstidest.
Robert Aickman «Muutuste kellad» (Ringing the Changes; 1955)
Ma olen ammu tahtnud Robert Aickmani lugeda, olen hankinud isegi mitu ta kogumikku, aga ikka pole lugemiseni jõudnud. Et siis esimene varasemalt mitteloetud tekst. Ja taas väga hea lugu. Pisut ebamäärane õudus, millega tuleb lihtsalt kaasa minna ja mida tuleb nautida. Tõesti meeldis ja ilmselt tõusevad Aickamani jutukogud mu lugemisjärjekorras kõvasti ettepoole.
Keith Laumer «Sobivustest» (Placement Test; 1964)
Teine ja viimane varasemalt mitteloetud tekst antoloogias. Jutu algus tegi mu meele mõruks, et taaskord üks bürokraatlik düstoopia. Ma olen taolist kraami omajagu lugenud ja enamus sedasorti tekste on üsna pinnapealsed ja enamjaolt tüütud. Isiklik eelhäälestus oli siis üsna vastu, aga jutu arenedes sain aru, et selles on rohkem, kui esialgu paistis. Ja lõpp oli üsna muhe. Hea jutt, mitte väga hea... lihtsalt hea.
Keith Laumer «Elas kord hiiglane» (Once There Was a Giant; 1968)
Paljude poolt Laumeri parimaks tekstiks peetav ja autorile mõneti ebatüüpiline. Vähemasti ei haaku see lühiromaan mu teadvuses kõigi nende tosina romaani ja jutukoguga, mida ma Laumerilt lugenud olen. Kindlasti hea tekst, isegi väga hea, aga minu jaoks on midagi selles vajaka.
Gordon R. Dickson «Kutsuge teda Lordiks» (Call Him Lord; 1966)
Kui valida Gordon R. Diksonilt üksainus jutt, mis peaks olema hea ja autorile iseloomulik, siis siin see on. Täielik täppistabamus! Umbes nagu tekst mehe peateosest – Dorsai sarjast –, aga tegelikult ei kuulu sellesse sarja, on täiesti sarjaväline tekst. Siin on koos kõik see, mis tegi Gordon R. Dicksonist kirjanik Gordon R. Dicksoni. Inimesed, kes on (vaimult) tugevad ja need teised, mehisus, vaikne kangelaslikkus, teatav pastoraalsus, valusad eetilised valikud. Minu jaoks kindlasti üks antoloogia «Shanidar» kolmest tipptekstist.
Alan Dean Foster «Tühise mehe kingitus» (Gift of a Useless Man; 1979)
Ilmselt hea lugu, sest mul seda kodus mitmes keeles ja ma olen seda lugenud nii vene, kui ka bulgaaria ja inglise keeles. Samas kipub see tekst mul detailides ununema, aga kui loen, siis on mõnus küll. Kindlasti hea valik, kui ma meenutan nüüd kunagi loetud Fosteri kahte jutukogu, et kindlasti üks parimaid sealt. Aga päris minu tekst see pole...
David Zindell «Shanidar» (Shanidar; 1985)
Zindell, ma ütlen Zindell – ja sellega võikski lõpetada. Suur tekst, mitte mahult, sisult suur. Selliseid tekste ja sellisel tasemel pole ulmes kunagi palju ning mul tuli taaskord tahtmine lugeda David Zindelli romaani «Neverness» (1988), romaani mis selle jutu ümber kirjutatud.
Walter Jon Williams «Issi maailm» (Daddy's World; 1999)
Küberpunk ja Williams, kes neid suudaks lahutada! Kindlasti üks mu lemmikkirjanikke, kas just kõik tekstid, aga üldine hoiak on enam kui sümpaatne. Aus ulme ja autor ei hellita – kütab nii, et luu paljas. «Issi maailm» on tekst, mis algas suhteliselt rahulikult, isegi pisut tüütuna, aga kui lõppu jõudsin, siis valdas mind kui lugejat harras rahulolu. Ja juba teist korda!
Joe R. Lansdale «Hullu koera suvi» (Mad Dog Summer; 1999)
Ehk antoloogia ainus pisut nõutukstegev valik. Ei, lühiromaan on väga hästi kirja pandud. On põnev ja pingeline lugeda, kuigi ma omal ajal, juba esimesel lugemisel tabasin üsna kiirelt, et kes on kes. Oli ka maakeeles uuesti lugedes pinge sees ja oli ka kõhedust. Samas, kuigi lubab, pole see mingitpidi ulmelugu. Jah, ma annan enesele väga hästi aru, et need tekstid, mida mina pean Lansdale'i parimateks, et neid ei avaldaks Arvi Nikkarev kunagi – maitsed ja hoiakud ning pole selles midagi halba. «Hullu koera suvi» on aga väga hea lühiromaan ning mul siiralt kahju neist ulmefännidest, kelle elamust segab teksti mitteulmelisus.
*
Ilmselt on juba igaühele selge, et antoloogia mulle meeldis. Oli mõnus lugeda – sellised klassikalise puudutusega lood, et loed ja naudid ning tahaksid, et seda raamatut jätkuks kauemaks.
Raamatus ei ole ühtegi halba lugu, ülikõva keskmise taseme juures mõjub mõni tekst lihtsalt pisut nõrgemana. Robert Aickmani ja Joe R. Lansdale'i lood kukuvad ehk pisut üldisemast pildist välja, aga vaid pisut. Lugesin raamatut järjest ja mingit raskust mul küll polnud neid seal niimoodi koos teistega lugeda.
Antoloogias on mitme autori n-ö esindustekstid ja mitme ilmselt parimad tekstid. Kui jätta kõik üldisemad arutlused kõrvale, siis isiklik TOP3 oleks: «Kutsuge teda Lordiks», «Shanidar» ja «Naaber». Kuigi «Issi maailm» ja «Muutuste kellad» on samuti seal üsna tippkolmiku lähedal. Eraldi tahaks märkida veel ühte kolmikut-nelikut: minu jaoks moodustus täiesti mõnus rida tekstidest «Elas kord hiiglane», «Kutsuge teda Lordiks», «Tühise mehe kingitus» ja «Shanidar». Minu peas nad järjest lugedes kuidagi täiendasid üksteist ning tekkis suisa tunne, et otsekui oleks iga järgmine kirjutatud eelmisi arvesse võttes.
Kui midagi kritiseerida, siis lisaks eelpoolmainitud valikute vaieldavusele, tahaks ma ette heita ehk mõningat liigkramplikku kinniolemist originaalis. Konkreetsemalt siis pealkiri «Kutsuge teda Lordiks» ja Nevernessi mittetõlkimine Zindelli loos. Nipet-näpet oli siin-seal veel. Kuid tegelikult on see pigem virisemine, sest lugemist need suurt ei seganud ja Eesti tõlkemaastikul on see antoloogia ikka pigem seal paremate ja korralikemate seas.
Viited
.png)
