Ulmeseosed: Sash Uusjärv

Showing posts with label Sash Uusjärv. Show all posts

27.3.11

Lasteromaan – 1908. aasta kaanon

Alustama peaks vast klassikaliselt – et kõik ausalt ära rääkida, peaksin ma alustama sellest, et Sash Uusjärv viitas eile Facebookis asjalikule artiklile «An introduction to pulp fiction in Europe before 1914». Üks teoseid, mida selles artiklis mainiti, oli prantslase Pierre Giffardi romaan «La guerre infernale», mis juhtumisi oli ka ainus seal mainitud teostest, mida mina lugenud olen.

Romaan «La guerre infernale» ilmus esmakordselt 1908. aastal ja ilmus 30-leheküljeliste vihikutena. Tuntud kunstnik ja kirjamees Albert Robida, kellest tuleks kunagi kindlasti eraldi kirjutada, tegi sellele romaanile üle viiesaja illustratsiooni ning arvan, et just need pildid on suuresti põhjuseks, miks sellest romaanist tänapäeval räägitakse...

Aga selle romaani ja nende illustratsioonide väärtus pole põhjus, miks ma käesoleva postituse tegin. Põhjuseks on tõsiasi, et mitmel pool wõrgus nimetatakse romaani «La guerre infernale» laste- või noorsooromaaniks.

Jah, Wikipedias on see «roman d'aventures pour la jeunesse» või «adventure novel for children» ning samasuguseid vanusemääratlusi olen ma kohanud mujalgi. Täitsa huvitav oleks lugeda, et mis teeb kellegi arvates sellest teosest lasteromaani..?

Jah, tänapäevane «young-adult fiction» on tegelikult ju lastekirjandus ning eks ühiskond titestub kah usinas tempos, aga siiski ei arva ma, et 1908. aastal olidki uljad piinamisstseenid ja BDSM-illustratsioonid lastekirjanduse lahutamatuks osaks. Wikipedia eksib ning ilmselt pole wikiartiklite autorid seda romaani lihtsalt lugenud. Huvitav, et kas wikipedistid ise lasksid antud lolluse ringlema, või korjasid nad selle lihtsalt heas usus üles..?

Viited

13.9.10

Ilmus «Tähetolm»

Tegelikult ilmus see raamat ilmselt juba nädalajagu päevi tagasi, aga kuna kirjastus ja raamatupoed ei suutnud selle nädala jooksul wõrku korralikku kaanepilti tekitada, siis oli uudis seniks ootele pandud.

Alustaks tähtsaimast: eesti keeles ilmus Neil Gaimani romaan «Tähetolm» (Stardust, 1998). Raamatu tõlkis Sash Uusjärv, kena kaanepildi tegi Meelis Krošetskin ning selle hea ja olulise teose avaldas kirjastus Tiritamm.

Kellel raamat ja autori nimi midagi ei ütle, siis meenutuseks, et just sellesama romaani põhjal valmis 2007. aastal samanimeline film. Hea film on, aga raamatu lugemist ei asenda.

Mulle vägagi meeldib eestikeelse väljaande kaanepilt, aga kahjuks on see ühe originaalkaane tuletis, nagu juuresolevalt pildilt näha. Samas, tuleb au anda, et isegi omavahelises võrdluses on eestikeelse oma parem.

See siin on aga eesti kaanepildi varasem versioon, mis kirjastuse tahtel omal ajal Facebooki lekkis.

Viited

23.8.10

Jeremy Wagner «Romance Ain't Dead»

Nädal või kaks tagasi muretses tõlkija Sash Uusjärv ühes Facebooki arutluses, et miks küll pole zombidega lembekaid... noh, et nagu vampiiride ja igasuguste muude tegelastega on...

Loodus tühja kohta teadupoolest ei salli ning eile sattuski minu ablaste näppude vahele väidetavalt maailma esimene zombiteemaliste lembelugude köide «Hungry for Your Love: An Anthology of Zombie Romance». Raamatu on koostanud Lori Perkins ning ilmus see eelmisel aastal e-raamatuna, käesoleval sügisel saab see aga ka paberile.

Jeremy Wagneri jutt «Romance Ain't Dead» on selle köite avalugu.

Sisu
Jutt on esitatud ühe mehe pihtimusena, et kuidas ta küll oma naist armastab ja milline see nende armastus siis täpsemalt on.

Et olid naisega õhtul järve ääres... naine läks ujuma... tuli mootorpaat miskite jobudega... jobud põrutasid paadiga naisele otsa... naine surnud ja mees hullumas. Õnneks on neil naabriks Haitilt pärit ajukirurg, kes nagu selgub on ka bokor... kirurgist bokor võtab kohe ohjad enda kätte ning teatab naabrimehele, et toob ta naise tagasi...

Seosed
Jutt järgib zombikirjanduse seda suunda, mis seostab zombid Haiti ja voodooga.

Hinnang
«Romance Ain't Dead» on ilus ja armas ja südamlik ja asjalik lugu armastusest ja sellest, kuidas naisest zombi tehakse ning kuidas armastus pärast seda veel suurem on.

Või kuidas sa iseloomustadki teksti, mis algab sedavõrd muhedalt:

I love my dead wife. Wait, let me re-phrase that. I love my zombie wife. She's not dead or alive. She's reanimated, brought back from death after drowning in Lake Michigan this past summer.

Kahjuks ei vea bändimehest autoril veel oskused lõpuni välja ning seepärast jääb ka maksimumhinne saamata. Algus ja lõpp olid head, aga kusagil keskel oleks pidanud kärpima, sest autor unustas end liialt lobisema.

Viited

21.7.10

Stalker 2010

Tegelikult ma ei teagi, et kas ma enam peaks sellest kirjutama, kuna ma aga iga aasta seda teinud olen...

Eesti ulmefännide iga-aastane kokkusaamine Estcon toimus sel aastal 16.–18. juuli Saarjärvel. Ürituse üheks kulminatsioonipunktiks oli kindlasti ulmeauhinna Stalker selleaastaste võitjate väljakuuulutamine. Parimad 2009. aastal eesti keeles ilmunud ulmeteosed ja auhinna Stalker 2010 võitjad on.

Parim tõlkeromaan
Charles Stross «Accelerando» (Accelerando, 2005)
Raamatu tõlkis Iris Jeletski ja avaldas kirjastus Fantaasia.

Parim antoloogia või kogumik
«Munk maailma äärel: Vene ulme antoloogia»
Raamatu koostas ja tõlkis Arvi Nikkarev ning avaldas kirjastus Skarabeus.

Parim tõlkejutt
Charles Strossi jutustus «Poiss ja tema jumal» (A Boy and His God, 1998)
Tõlkis Sash Uusjärv ja ilmus see Raul Sulbi koostatud almanahhis «Täheaeg 6: Pika talve algus», mille avaldas kirjastus Fantaasia.

Parim eesti autori romaan
Leo Kunnas «Gort Ashryn: II osa. Sõda»
Romaani avaldas Eesti Päevalehe kirjastus.

Parim eesti autori jutt
Indrek Hargla lühiromaan «Doanizarre udulaam»
Ilmus Raul Sulbi koostatud almanahhis «Täheaeg 6: Pika talve algus», mille avaldas kirjastus Fantaasia.

Käesolevast aastast on Stalkeri auhinnaga seoses tehtud üks oluline muudatus – diplomiga hakati ära märkima ka tõlkeromaani ja -jutu tõlkijat ning antoloogia või kogumiku koostajat.

Jah, tõlkija või koostaja teeneid ei salanud varemgi keegi, aga nüüd saavad võitjad raamitud diplomi.

Väheoluline pole ka tendents, et igal aastal osaleb Stalkeri küsitlusel ikka ja jälle uusi inimesi, mis näitab kenasti, et kogu see üritus pole vaid mingi ühe kliki siseasi. Rõõm on ka tõdeda, et ikka ja jälle leiab Stalkeri küsitluse üles mõni staažiga ulmefänn, kellest vahepeal polnud kuulda ei kippu ega kõppu.

Eraldi tahaks aga tänada kõiki kaasblogijaid ja üldse isikuid, kes ei pidanud paljuks mõnes endahallatavas wõrgupesas promoda Eesti ulmeauhinna Stalker küsitlust ja hääletusnimekirju. Aitähhh!

Viited