Lihtsalt, et kui täna mulle see kaanepilt ette juhtus, siis esimese asjana turtsatasin naerma. Äh, mis ma seletan: klõpsake pilt suuremaks ja veenduge ise!
Viited
Showing posts with label raamat. Show all posts
Showing posts with label raamat. Show all posts
5.2.13
Naljakad tunnimehed
Taaskord pean blogima raamatust, mida ma lugenud pole ja ilmselt ka ei loe...
Lihtsalt, et kui täna mulle see kaanepilt ette juhtus, siis esimese asjana turtsatasin naerma. Äh, mis ma seletan: klõpsake pilt suuremaks ja veenduge ise!
Viited
Lihtsalt, et kui täna mulle see kaanepilt ette juhtus, siis esimese asjana turtsatasin naerma. Äh, mis ma seletan: klõpsake pilt suuremaks ja veenduge ise!
Viited
24.4.12
Uus hiir ja uus Friedenthal
Aprill on hiirekuu, ehk taaskord ilmus ulmeajakirja «Algernon» värske number.
Sisuks kolm eesti juttu ja kolm tõlkejuttu, üks kordustrükk ja katkend nüüdseks juba ilmunud romaanist.
Pean silmas Meelis Friedenthali romaani «Mesilased», mille just äsja avaldas kirjastus Varrak. On avaldatud kahtlust, et kas see romaan üleüldse ongi ulme, aga kuna tutvustav katkend ilmus ulmeajakirjas, siis...
Viited
Sisuks kolm eesti juttu ja kolm tõlkejuttu, üks kordustrükk ja katkend nüüdseks juba ilmunud romaanist.
Pean silmas Meelis Friedenthali romaani «Mesilased», mille just äsja avaldas kirjastus Varrak. On avaldatud kahtlust, et kas see romaan üleüldse ongi ulme, aga kuna tutvustav katkend ilmus ulmeajakirjas, siis...
Viited
1.4.12
Ilmus «Saladuslik juhtum Aresburgis»
Eelmine nädal potsatas mu postkasti maksikiri, mis sisaldas uut eesti ulmeromaani «Saladuslik juhtum Aresburgis».
Romaan tundub olevat omakirjastuslik, sest ma ei suutnud raamatust leida mingitki viidet ühelegi kirjastusele. Hermo Kriivik on mulle täiesti tundmatu autor ning põgusal vaatlemisel tuvastasin, et raamatu tegevuspaigaks on Marss ja žanriks ulmekrimka. Eks esimesele viitab ka kaanekujundus ja teisele pealkiri, mis krimkafännidele peaks palju ütlema. Tundmatu autor on endale pannud üsna ulja algkõrguse, seda kas ta ka latist üle sai, saan ma öelda küll alles pärast romaani lugemist.
Romaan tundub olevat omakirjastuslik, sest ma ei suutnud raamatust leida mingitki viidet ühelegi kirjastusele. Hermo Kriivik on mulle täiesti tundmatu autor ning põgusal vaatlemisel tuvastasin, et raamatu tegevuspaigaks on Marss ja žanriks ulmekrimka. Eks esimesele viitab ka kaanekujundus ja teisele pealkiri, mis krimkafännidele peaks palju ütlema. Tundmatu autor on endale pannud üsna ulja algkõrguse, seda kas ta ka latist üle sai, saan ma öelda küll alles pärast romaani lugemist.
13.2.12
Ilmus «Roheliste lippude reservaat»
Eelmine nädal potsatas mu postkasti maksikiri, mis sisaldas must-kuldsete kaante vahel Tiit Tarlapi uue ulmeromaani.
Romaan «Roheliste lippude reservaat» on Tiit Tarlapi viies ulmeraamat. Kirjastas Pärnumaa Tšernobõli Ühendus «Gamma». Pehme köide, kolmsada lehekülge. Poodides vist veel müügil pole, aga küll jõuab...
Viited
Romaan «Roheliste lippude reservaat» on Tiit Tarlapi viies ulmeraamat. Kirjastas Pärnumaa Tšernobõli Ühendus «Gamma». Pehme köide, kolmsada lehekülge. Poodides vist veel müügil pole, aga küll jõuab...
Viited
1.9.11
Ilmus «Euromant»
Kamraad Metsavana sellest küll juba kirjutas, kuid ega meie blogide lugejad nüüd 100% kah ei kattu...
Nagu pildilt näha, on ilmunud Maniakkide Tänava kolmas raamat ja ühtlasi esimene jutukogu «Euromant». Pea kaks ja poolsada lehekülge peaks andma pildi autori loomingu erinevatest tahkudest ning samas ka kena ülevaate mehe loomingust alates algusest kuni tänaseni.
Viited
Nagu pildilt näha, on ilmunud Maniakkide Tänava kolmas raamat ja ühtlasi esimene jutukogu «Euromant». Pea kaks ja poolsada lehekülge peaks andma pildi autori loomingu erinevatest tahkudest ning samas ka kena ülevaate mehe loomingust alates algusest kuni tänaseni.
Viited
11.6.11
Ilmus «Nekromanteion»
Suur rõõm on teatada, et on ilmunud kirjastuse Skarabeus selleaastane raamat – Euroopa ulmejuttude antoloogia «Nekromanteion».
Täpsemalt siis 12 ilukirjanduslikku teksti, ehk neli juttu saksa autoritelt, kuus juttu viielt itaalia autorilt ning üks jutt ja üks lühiromaan soome autoritelt. Eesti lugejale on need kõik enamvähem tundmatud nimed... kui mõni erand ehk välja arvata. Kirjastuse Skarabeus vahendusel on varem maakeeles ilmunud mõlemad soomlased Johanna Sinisalo ja Petri Salin ning ammusemal ajal on Eesti ajalehed avaldanud ka kaks Herbert W. Franke ulmejuttu ja ühe Lino Aldani humoristliku ulmeloo.
Tunnistan, et kuigi ma olen vähemasti lugenud paarisada saksa ulmeteksti ja vähemasti sadakonda itaalia oma, on ka mul enam kui kolmveerand selle antoloogia tekstidest lugemata. Samas vaadates autorite nimesid ja juttude pealkirju, siis võib öelda, et suured nimed ja kuulsad tekstid.
Raamat sisaldab ka koostaja ja tõlkija Arvi Nikkarevi ülevaated saksa ja itaalia ulmest ning Kaia Otstaki suurepärased illustratsioonid. Antoloogia sisukorra ja muud saatelugemist leiab kirjastuse uuelt kodulehelt ja samuti Ulmekirjanduse BAASist, kus mõned kogumiku jutud juba varasemalt ka arvustamist on leidnud.
Viited
Täpsemalt siis 12 ilukirjanduslikku teksti, ehk neli juttu saksa autoritelt, kuus juttu viielt itaalia autorilt ning üks jutt ja üks lühiromaan soome autoritelt. Eesti lugejale on need kõik enamvähem tundmatud nimed... kui mõni erand ehk välja arvata. Kirjastuse Skarabeus vahendusel on varem maakeeles ilmunud mõlemad soomlased Johanna Sinisalo ja Petri Salin ning ammusemal ajal on Eesti ajalehed avaldanud ka kaks Herbert W. Franke ulmejuttu ja ühe Lino Aldani humoristliku ulmeloo.
Tunnistan, et kuigi ma olen vähemasti lugenud paarisada saksa ulmeteksti ja vähemasti sadakonda itaalia oma, on ka mul enam kui kolmveerand selle antoloogia tekstidest lugemata. Samas vaadates autorite nimesid ja juttude pealkirju, siis võib öelda, et suured nimed ja kuulsad tekstid.
Raamat sisaldab ka koostaja ja tõlkija Arvi Nikkarevi ülevaated saksa ja itaalia ulmest ning Kaia Otstaki suurepärased illustratsioonid. Antoloogia sisukorra ja muud saatelugemist leiab kirjastuse uuelt kodulehelt ja samuti Ulmekirjanduse BAASist, kus mõned kogumiku jutud juba varasemalt ka arvustamist on leidnud.
Viited
13.9.10
Ilmus «Tähetolm»
Alustaks tähtsaimast: eesti keeles ilmus Neil Gaimani romaan «Tähetolm» (Stardust, 1998). Raamatu tõlkis Sash Uusjärv, kena kaanepildi tegi Meelis Krošetskin ning selle hea ja olulise teose avaldas kirjastus Tiritamm.
Kellel raamat ja autori nimi midagi ei ütle, siis meenutuseks, et just sellesama romaani põhjal valmis 2007. aastal samanimeline film. Hea film on, aga raamatu lugemist ei asenda.
Mulle vägagi meeldib eestikeelse väljaande kaanepilt, aga kahjuks on see ühe originaalkaane tuletis, nagu juuresolevalt pildilt näha. Samas, tuleb au anda, et isegi omavahelises võrdluses on eestikeelse oma parem.
See siin on aga eesti kaanepildi varasem versioon, mis kirjastuse tahtel omal ajal Facebooki lekkis.
Viited
12.7.10
Ilmus «Tiiger! Tiiger!»
Kuigi ma tegin hiljuti ühe ettekande ulmereostusest, on mul rõõm tõdeda, et Eesti kirjastused on raskel ajal tegemas tänuväärset ulmealast kirjastustegevust ning võtavad ühe kõrguse teise järel.
Sedapuhku läheb rammus punktivõit kirjastusele Varrak, kus eelmine nädal ilmus Alfred Besteri romaani «Tiiger! Tiiger!» (Tiger! Tiger!, 1956) eestindus.
Tegu on igas mõttes ulmekirjanduse verstapostiga – romaan on avaldanud mõju nii ulmekirjanduse uuele lainele, kui ka küberpungile ning romaan on pürotehnilise kirjutamislaadi näidistekst. Kuid mis peamine, romaan on nauditav, loetav mõnuga ka enam kui pool sajandit peale esmatrükki. Ütleks suisa – täiesti kaasaegne tekst!
Tuleks rääkida ka eesti tõlke pealkirjast. Inglise keeles on romaan rohkem tuntud kui «The Stars My Destination». Just sellise pealkirjaga ilmus see tekst ajakirja «Galaxy Science Fiction» neljas numbris, täpsemalt 1956. aasta oktoobrist 1957. aasta jaanuarini. Sama pealkirja kandis ka 1957. aasta märtsis ilmunud esimene USA raamatuväljaanne. Kurioosumina ilmus aga kõige esimene raamatuväljaanne Inglismaal ja juba 1956. aastal ning see kandis millegipärast pealkirja «Tiger! Tiger!». Inglise väljaanded ongi jäänud oma tiigri-pealkirja juurde ja USA omad pealkirja «The Stars My Destination» juurde. Tõlgetena on millegipärast levinum inglaste pealkiri.
Mul oli eile öösel ka väike meilide vahetus romaani tõlkija Juhan Habichtiga raamatu pealkirja asjus ning lühike kokkuvõte asjast oleks järgmine: tõlkijal olid käes mõlema pealkirjaga köited ning kuna oli tekstierinevusi, siis valis ta tiigripealkirjalise, mis tundus küpsem ja parem.
Tegelikult pole ju probleem, et millise ametliku pealkirja all romaan eesti keeles ilmus. Oluline on, et üldse ilmus, et nüüd on meil see kenasti eesti keeles olemas! Väheoluline pole ka tõlkija isik, sest Juhan Habichti tõlkeid mina usaldan ja naudin.
Viited
Sedapuhku läheb rammus punktivõit kirjastusele Varrak, kus eelmine nädal ilmus Alfred Besteri romaani «Tiiger! Tiiger!» (Tiger! Tiger!, 1956) eestindus.
Tegu on igas mõttes ulmekirjanduse verstapostiga – romaan on avaldanud mõju nii ulmekirjanduse uuele lainele, kui ka küberpungile ning romaan on pürotehnilise kirjutamislaadi näidistekst. Kuid mis peamine, romaan on nauditav, loetav mõnuga ka enam kui pool sajandit peale esmatrükki. Ütleks suisa – täiesti kaasaegne tekst!
Tuleks rääkida ka eesti tõlke pealkirjast. Inglise keeles on romaan rohkem tuntud kui «The Stars My Destination». Just sellise pealkirjaga ilmus see tekst ajakirja «Galaxy Science Fiction» neljas numbris, täpsemalt 1956. aasta oktoobrist 1957. aasta jaanuarini. Sama pealkirja kandis ka 1957. aasta märtsis ilmunud esimene USA raamatuväljaanne. Kurioosumina ilmus aga kõige esimene raamatuväljaanne Inglismaal ja juba 1956. aastal ning see kandis millegipärast pealkirja «Tiger! Tiger!». Inglise väljaanded ongi jäänud oma tiigri-pealkirja juurde ja USA omad pealkirja «The Stars My Destination» juurde. Tõlgetena on millegipärast levinum inglaste pealkiri.
Mul oli eile öösel ka väike meilide vahetus romaani tõlkija Juhan Habichtiga raamatu pealkirja asjus ning lühike kokkuvõte asjast oleks järgmine: tõlkijal olid käes mõlema pealkirjaga köited ning kuna oli tekstierinevusi, siis valis ta tiigripealkirjalise, mis tundus küpsem ja parem.
Tegelikult pole ju probleem, et millise ametliku pealkirja all romaan eesti keeles ilmus. Oluline on, et üldse ilmus, et nüüd on meil see kenasti eesti keeles olemas! Väheoluline pole ka tõlkija isik, sest Juhan Habichti tõlkeid mina usaldan ja naudin.
Viited
2.8.09
Star Wars – poolakeelsed fänniväljaanded
Usun, et enamuse inimeste jaoks on «Star Wars» ikka ja ainult filmiline fenomen. Mina siin aga mõtlen, et kas nägin ma enne mõnda filmi... või lugesin siiski mõnda romaniseeringut..? Kardan, et jäängi mõtlema, sest kes ikka nii vanu asju enam mäletab. Fakt on aga see, et lisaks filmidele eksisteerib «Star Wars» minu jaoks ka romaniseeringute ja ka koomiksite kujul.See nn «muna ja kana küsimus» tuli mulle pähe, kui ma paar päeva tagasi wõrgust nende poolakeelste raamatute kaanepildid leidsin.
Ühtses reas siis poola ulmefännide tõlgitud ja kirjastatud nn klassikalise trilogia romaniseeringud. Esimene siis «Star Wars» (1976), mille autoriks on igas keeles märgitud George Lucas, kuid mille tegelikult kirjutas Alan Dean Foster. Järgmisena siis Donald F. Gluti romaniseering «The Empire Strikes Back» (1980) ja viimasena James Kahni «Return of the Jedi» (1983).
Kõik need raamatud on romaniseeringud, ehk siis filmi käsikirja põhjal kirjutatud romaanid. Jah, «Star Wars» on ilmunud enne samanimelise filmi esilinastust, aga see oli teadlik samm, et üsna tundmatu lavastaja väga kallile filmile rohkem promo teha.Kui tulla tagasi nende poolakate fänniväljaannete juurde, siis peaks tegema ühe olulise õienduse. Inglisekeelses maailmas nimetatakse neid enamjaolt piraatväljaanneteks, mis on aga siiski vale. Tegu on fännide poolt tasuta tõlgitud ning tasuta paljundatud üllitistega. Ainus kaubanduslik tehing oli nende müümine ning müügist saadud raha pidi korvama paberi ja paljundamise maksumuse.
Kõrval on veel kaks kaanepilti. Esimene on fanzine'i «Fikcje» 58. number, mis 1988. aastal (taas)trükkis romaani «The Empire Strikes Back» poola tõlke. Teine on aga romaani «Return of the Jedi» miskisugune poolakeelne väljaanne, mille ilmumisaastat mul tuvastada pole õnnestunud.Tegelikult on sellised fännväljaanded sotsialistlikku riigikorda saatvad väärnähtused, sest normaalses ühiskonnas pole küll põhjust kommertsliku kirjasõna tasuta tõlkida ja kirjastada. Normaalse rahvaarvuga riigis ilmub kommerts niiehknaa. Eks oma põõna on üritusele pannud ka wõrguajastu, sest kellele on praegu vaja rotaprindil paljundatud hägusa kirjaga brožüüre?
Lingid:
28.4.09
Asumi klassikalise triloogia esimene vene väljaanne
Tuletasin lõpuks enda jaoks välja sellise skeemi, et ma kohtusin omal ajal (1991. aastal) Volgaconil ühe Moskva fänniga, kes oli nende raamatute ilmumisega seotud ning tema võis need mulle kinkida...
Kumbki romaan on ilmunud erineva kirjastuse vahendusel ning teine on ka umbes sentimeeter kõrgem ja laiem. Seob neid aga ühine (sarja)kujundus ja ürituse taga olnud meeskond. Ka kaanekunstnik, täpsemalt kollažist-kujundaja on mõlemil sama – keegi K. Radtšenko.
Viited
7.1.09
Klassikaline Asumi triloogia Avon Booksi kirjastatuna
Ilmselt pole ulmes kuulsamat raamatusarja, kui on seda Isaac Asimovi triloogia Asumist. Jah, ma kirjutasin õieti, et triloogia! Loomulikult ma tean, et Asimov kirjutas hiljem kaks köidet ette ja kaks taha ning liitis kogu Asumi oma robotilugudega. Kirjaniku tuntus ja kuulsus põhineb siiski eelkõige n-ö klassikalisel Asumi triloogial.
Ilmselt oli nende raamatute populaarsus ja märgilisus põhjuseks, miks antud triloogia sai 1966. aastal auhinna kui kõigi aegade parim ulmesari. Tegu oli Ameerika ulmefännide auhinna Hugo ainukordse erikategooriaga... sest ei varem ega ka hiljem pole Hugol säherdust kategooriat olnud.
Auhinna tuules andis Avon Books 1966. aasta viimastel kuudel triloogia välja ka ühtses kujunduses pehmekaaneliste köidetena ning minuteada oli see esmakordne säherdune väljaanne... vähemasti inglise keeles.
Raamatute kaanepildid tegi Don Punchatz ning mulle need meeldivad, nagu antud kunstniku tööd üldse.
Hiljem kasutati neidsamu pilte ka kogu triloogiat koondava mahuka tellise kaanel, kuigi selle raamatu kaanel on teine ja kolmas romaan miskipärast kohad vahetanud. (Ilmselt on sealt ka lahti läinud see eksitus, mida näeb pidavalt wõrgupoodides, kus kolmas osa esitatakse teisena...) Kogumiku romaanidega andis välja Equinox Books, mis oli kuidagi seotud ka Avon Booksiga.
Viited
Ilmselt oli nende raamatute populaarsus ja märgilisus põhjuseks, miks antud triloogia sai 1966. aastal auhinna kui kõigi aegade parim ulmesari. Tegu oli Ameerika ulmefännide auhinna Hugo ainukordse erikategooriaga... sest ei varem ega ka hiljem pole Hugol säherdust kategooriat olnud.
Raamatute kaanepildid tegi Don Punchatz ning mulle need meeldivad, nagu antud kunstniku tööd üldse.
Hiljem kasutati neidsamu pilte ka kogu triloogiat koondava mahuka tellise kaanel, kuigi selle raamatu kaanel on teine ja kolmas romaan miskipärast kohad vahetanud. (Ilmselt on sealt ka lahti läinud see eksitus, mida näeb pidavalt wõrgupoodides, kus kolmas osa esitatakse teisena...) Kogumiku romaanidega andis välja Equinox Books, mis oli kuidagi seotud ka Avon Booksiga.
Viited
Subscribe to:
Posts (Atom)