Kir Bulõtšovi lühiromaan «Mäekuru» (
Перевал) on paljude arvates autori parim tekst. Kas just parim, aga ka minu meelest on tegu autori esiviisikusse kuuluva teosega. Lühiromaan ilmus esmakordselt 1980. aasta juulist novembrini aimeajakirjas «Znanije – sila».
1983. aastal ilmus lühiromaan «Перевал» ka Kir Bulõtšovi samanimelises kogus ning selle Kiira Sošinskaja poolt illustreeritud köitega antud teksti avaldamislugu vene keeles ka piirdub.
Sisu
Kosmoses on toimunud avarii ning tähelaev «Poolus» on sunnitud tegema hädamaandumise.
Maandutakse tundmatule planeedile... maandutakse mägedes, kus on sedavõrd lõikav külm, et inimesed põgenevad ummisjalu alla tasandikule. Põgenevad mitte ainult külma eest, kardetakse ka radioaktiivsust...
Lühiromaani «Mäekuru» tegevus toimub
circa kümme aastat pärast ülalmainitud katastroofi... teovõimeliseks on kasvanud esimene põlvkond, ehk siis need lapsed, kes laevahuku ajal olid 5–6-aastased.
Kolm neid ongi: Oleg, Dick ja Marjana.
Oleg on selline teadmiste edasikandja, kes püüab säilitada uutes oludes endisi väärtusi. Eks täiskasvanud ise näevad kah temas noort geeniust ja elu edasiviijat, sest Oleg on samasugune kui nad ise.
Dick on tõeline kütt – koolitarkus teda ei huvita. Mets on tema stiihia! Terav silm, kindel käsi ja tõrgeteta töötav amb – see on see püha kolmainsus, mida ta austab.
Marjana on segu neist kahest – alalhoidlik nagu naised kriitilistes situatsioonides ikka kipuvad olema, samas ei pelga ta võõra planeedi loodust ja püüab sealt leida seda, mis inimestele kasuks võiks tulla.
Lühiromaani esimese kolmandiku keskmes on ettevalmistused ekspeditsiooniks mäekurule, kus asub tähelaeva «Poolus» vrakk. Bulõtšov avab meisterlikult neid ettevalmistusi kirjeldades selle vireleva inimkoloonia elu-olu, inimestevahelisi suhteid ning kuidagi põgusalt puudutab ka üsna olulisi eksistentsiaalseid probleeme.
Lühiromaani ülejäänud osa moodustabki selle ekspeditsiooni kirjeldus, mille kaudu autor lahendab probleemi, et kumb poistest – Oleg või Dick – on siis see inimkoloonia tulevikku määrav jõud. Kumb neist on õige arengutee muutunud tingimustes: kas mõtlev inimene, või instinktidele alluv kütt-inimene.
Seosed
1988. aastal avaldas Kir Bulõtšov romaani «Поселок» ning lühiromaanist «Перевал» sai selle raamatu esimene osa. Romaani kuulub nn dr Pavlõši sarja ning koos romaaniga kuulub ka siis «Перевал», kuigi lühiromaanis mingeid viiteid sarjale polnud.
Pärast seda, kui lühiromaanist sai romaani esimene osa... pärast seda lühiromaani vene keeles enam eraldi ei avaldatud...
Lühiromaanist «Перевал» on tehtud vähemasti üks koomiks (aga ilmselt siiski pigem kaks) ning 1988. aastal valmis ülimalt võrratu pooletunnine animafilm.
Hinnang
Lühiromaanis puudub muinasjutulisus ja primaarne headus, mis paljusid lugejaid Bulõtšovi puhul häirib. Teksti võiks iseloomustada kahe sõnaga – kõle realism! Inimsuhted on tõesti piinlikult realistlikud, maailm on painav ja kõle (ja mitte ainult temperatuuri tõttu)... inimesed on tülpinud, väsinud, peaaegu elust tüdinenud. Jah, isegi utoopiaelanikud painduvad (kui suisa ei murdu), kui nad satuvad karmidesse ja lootusetutesse tingimustesse.
«Mäekuru» sai kiirelt populaarseks tekstiks nii vene keeles, kui ka paljudes sotsialistliku sõprusühenduse riikides. Põhjuseks vast eriline kargus ja realism, mida sotsialistlikus ulmes just sageli ei esinenud.
Üleval siis Poola ajakirja «Fantastyka» 1983. aasta aprillinumbri tagakaas ja kolm kaanepilti, ehk siis tšehhi-, poola- ja saksakeelne raamat, kus samuti see lühiromaan ilmus. Tšehhi- ja saksakeelne sisaldavadki vaid «Mäekuru», poolakeelses on veel üks lühiromaan lisaks.
Viited
