KIRJANIKUD • KUNSTNIKUD • TOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKA • SARIANTOLOOGIAD • ANTOLOOGIAD • AUTORIKOGUD
LAVASTAJAD • NÄITLEJAD • RIIGID



Showing posts with label Kirill Benediktov. Show all posts
Showing posts with label Kirill Benediktov. Show all posts

12.6.13

Kirill Benediktov «Чудовище»

Kui kõik inimesed on ebanormaalsed, kas ebanormaalsus on siis uus normaalsus?


Sisu
Ženja näeb oma korteri aknast, kuidas mingid tegelased tema auto ümber kaklevad. Tütarlaps läheb ähmi, tormab korterist välja, sõidab liftiga alla ja keelitab maja valvelauas istuvat mehemürakat õue appi. Lähevadki siis auto juurde ning näevad, et mingid kaukaasvenelased klohmivad üksteist. Mehemürakast turva muutub morniks, sest selliste tüüpidega jagelemine võib ametlikke pahandusi tuua. Ženja teeb mehe paari rahatähega rõõmsamaks ning pätid aetakse laiali. Ženja naaseb õnnelikult oma korterisse ja avastab korterist võõra mehe...

Ženja taipab kiirelt, et võõras on see, kelle meedia on ristinud «Butovo koletiseks». Maniakk, kes ründab naisi. Mida ta nendega teeb, see jääb segaseks, sest ohvrid viiakse kuhugi taastuma ja keegi neid enam ei näe.


Seosed
Jutt ilmus esmakordselt antoloogias «Беспощадная толерантность» (2012). Eks pealkirjast ole juba aimata, et antoloogia lahkab (sunnitud) tolerantsusest tekkivaid probleeme.


Hinnang
Võta või jäta, aga Kirill Benediktov oskab! Maniakk ja tema ohver... ning kõik pole üldse nii, kuis paistab. Kiidaks ka autori tööd sõnaloome ja sugu näitavate asesõnadega ning eriti kiidaks lõikavat lõppu. Ühtpidi on tegu ääretult traagilise jutuga, teisalt on tekstis ka piisavalt väärakat huumorit, mis ei lase traagikal naeruväärseks muutuda.


Viited

3.7.12

Kirill Benediktov «Орихалк»

Esimest korda hakkasin ma seda lühiromaani ilmselt lugema 2004. aastal, siis kui ilmus Kirill Benediktovi esimene kogumik «Штормовое предупреждение» ja siis kui ma selle operatiivselt kohe ilmumisjärgselt ka ostsin...

Hakkasin lugema... ja takerdusin üsna esimestel lehekülgedel. (Lugesin küll selle raamatu tagaotsast mõned lühemad jutud, aga täna ei kirjuta ma neist.) Peaaegu romaani mõõtu lühiromaani «Орихалк» võtsin ma uuesti ette alles käesoleva aasta algul ja siis lugesin selle ka paari õhtuga läbi.


Sisu
Pealkirjas mainitud orihalk on mingi haruldane, ülihinnaline ja ebamaine metall, mille järele saadetaks ühele kummalisele saarele üks üsna veider ekspeditsioon.

Laev asub teele Atlantisest ning ürituse juhiks on määratud õukonnas ebasoosingusse langenud noor, aga igal alal osav aadlimees. Merekarud on küll karmid tegijad, aga sinivereline nolk paneb nemadki kiirelt paika.

Reisisihiks on mõistatuslik saar, mida ümbritseb kõrge purskaevutaoline veesein ning lugedes tundub, et ebasoosingus aadlik saadeti lihtsalt jalust ära, et las läheb ja saab otsa... ning kui tal tõesti õnnestub saarele pääseda ja orihalki tuua, et siis...

Loomulikult jõuab aadlivõsu saarele ja leiab ka kohe rannalt ühe naise ja...


Seosed
Lühiromaan ilmus esmakordselt 2003. aastal Vassili Melniku koostatud antoloogias «Фэнтези-2003». See Svjatoslav Loginovi mõttest ellukutsutud antoloogia oli esimene omataoliste seas ning eelmise aasta lõpus ilmus seda juba kümnes köide.


Hinnang
«Орихалк» oli sariantoloogia esimese köite esimene tekst ja ka autorikogus oli see esimene – selline asetus otsekui eeldaks midagi... vähemasti mina oma mõistusega eeldan, et esimene tekst peaks kiirelt käima minema ja olema mõnuga loetav, sest kui ma lugedes juba esimesega takerdun, siis tõenäoliselt jääbki see raamat lugemata. Tundub, et niimoodi mõtlen siiski vaid mina, või ei võimaldanud minu peakuju sellest tekstist köitvust leida...

Lühiromaani algus oli kohe iseäranis puine ja stamplik. Noh, et on miski laev, on mingid karmid tüübid, on mingi ränk retk jne. Kui tagasiulatuvalt Atlantise ja aadlinooruki ebasoosingusse langemise kohta vihjeid anti, siis hakkas juba minema... ka esimesed päevad saarel olid üsna head – oli mõistatust, saladust ja pinget. Kahjuks läks autor seikluste kirjeldamisega hoogu ja ühtlasi läks ta hoogu ka jaburuste kuhjamisega teksti ning tekst mattus totrusesse.

Pilt pärineb autorikogu «Штормовое предупреждение» tagakaanelt ning
siin on kunstnik Anatoli Dubovik püüdnud kujutada seda võimsat ja müstilist veeseina.

Tuleb tunnistada, et Kirill Benediktovil jutt jookseb ja fantaasia möllab, aga tervikuna kippus see lühiromaan siiski lahjaks jääma. Samuti tuleb tunnistada, et autorit huvitasid kirjutajana hoopis teised asjad, kui mind lugejana ning seetõttu jooksis see teos minust mõneti ka mööda. Veesein mulle meeldis ning cthulhoidne koobastik ja sealsed asukad samuti, aga toimuv ja eriti selle juhuslikkus ja liigne lihtsus ajasid ajuti mind suisa närvi.


Viited