Ulmeseosed: Sergei Šehhov

Showing posts with label Sergei Šehhov. Show all posts

29.1.11

Fred Chappell «Dance of Shadows»

Fred Chappell on minu jaoks kogu aeg olnud pigem õuduskirjanik ja konkreetselt just Cthulhu-mees. Paar aastat tagasi avastasin aga, et Fred Chappell kirjutab ka täitsa kobedat fantasyt.

Jutt «Dance of Shadows» ilmus esmakordselt kuukirja «The Magazine of Fantasy & Science Fiction» 2007. aasta märtsinumbris ning oli ühtlasi minu esmatutvuseks Fred Chappelli kui fantasyautoriga. Ajakirja toimetus pidas ka jutu ilmumist oluliseks, sest autor ja teose pealkiri leidsid kaanel äramärkimist... tõsi, kaanepilt telliti siiski ühele teisele tekstile.

Sisu
Jutu minategelane Falco on õpipoisiks olulise varjukaupleja Astolfo juures. Falco on nagu õpipoiss ikka: mõõdukalt laisk ning tegeleks aiva kõige muu ja väheolulisega. Siiski on Falcol omad helged hetked ja Astolfo aimab, et noormehest võib kunagi asja saada. Aga selleks kulub hulk aega ja kannatust...

Falco ja Astolfo maailmas kollektsioneeritakse muuhulgas ka inimeste varje. Enamus varje saadakse surijatelt ning Astolfo on omal alal tegija, sest on kunagi miskil kuulsal kurjategijal hukkamise hetkel varju küljest lõiganud...

Ühel ilusal päeval saab Astolfo aga kutse külastada ühte ilmatuma rikast ülikut, kes härrasmehele kohaselt ka varje kollektsioneerib. Selgub, et härrasmees on omandanud ühe eriti suurepärase varju, aga kahjuks on härrasmees sellest noore neiu varjust sedavõrd sisse võetud, et temas on maad võtnud kirg teada saada, kes on varju omanik. Ka on härrasmees veendunud, et vari pärineb elavalt inimeselt. Astolfo peab välja selgitama varju omaniku...

Seosed
«Dance of Shadows» on ilmselt esimene tekst Astolfo ja Falco sarjas. Ebalev olen ma seetõttu, et ühes teises ajakirjas pidi samal ajal (2007. aasta algus) ilmuma ka üks selle sarja jutt. Fakt on aga see, et väidetud ajakirjas ei ilmunud paari aasta jooksul mitte ühtegi Fred Chappelli teksti ning hiljem ongi juttu «Dance of Shadows» hakatud sarja avalooks pidama.

Hinnang
Kuigi jutt tõlgiti kiirelt vene ja tšehhi keelde ning taastrükiti ka ühes aasta parimate fantasylugude antoloogias, ei taha ma tekstile siiski maksimumhinnet panna.

Jah, maailm on põnev ja see varjukaubandus on samuti leidlik idee, aga toimuv fantasykriminull on samas üsna rohmakas. Loed läbi, saad sellise päris mõnusa elamuse ning samas unustad selle teksti ka küllaltki kiirelt.

Viited

30.11.08

Maria Galina «Заплывая за буйки»

Maria Galina on üks uuemaid vene autoreid, kelle looming (olgu see siis ilukirjandus või esseed) pole mulle kunagi pettumust valmistanud. Sellised arukad ja hästikirjutatud tekstid.

Sisu
Jutu «Заплывая за буйки» tegevus toimub Musta mere ääres asuvas linnas, kuhu peategelane on n-ö kosuma saadetud.

Märksa segasem on aga tekstis olevate sündmuste toimumisaeg. Õhustik on selline stalinistlik, aga teksti kulgemise käigus jääb mulje, et vähemalt XX sajandi 70ndad või isegi 80ndad või isegi veel uuem aeg.

Eks oma panuse segadusse annab ka tõsiasi, et jutu peategelane, kelle silme läbi lugeja asjadest aimu saab, see peategelane pole tavamõistes normaalne nooruk.

Noormees õppis kõrgkoolis, osales seal mingis ringis, tekkisid võimudega pahandused, tekkisid ka terviseprobleemid ning noormehe vanemad leidsid, et poisil on targem minna lõunasse närve rahustama.

Nooruk siis puhkab ja töötab üsna mõttelise palga eest kohalikus raamatukogus. Taustaks provintsilinna elu-olu ja nooruki hommikused ujumistreeningud merel.

Õhkkond on ängistav ja lisaks võtavad noorukiga ühendust ka n-ö organite esindajad, kellele pakub huvi üks raamatukogus käiv meesterahvas.

Seosed
Tekst ilmus esmakordselt ajakirja «Jesli» 2005. aasta oktoobrinumbris. Järgmisel aastal ilmus jutu kordustrükk Vassili Vladimirski koostatud valikantoloogias «Лучшее за год: Российская фантастика, фэнтези, мистика» ning 2010. aastal laialdast tähelepanu pälvinud autorikogus «Красные волки, красные гуси».

Hinnang
Sisututvustuses pidevalt korduv sõna «segane» võib jätta mulje, et on hämarulmega. See mulje oleks vale, sest tegu on range loogikaga tekstiga, kus lugeja saab infot vaid kildhaaval. Kui aga loo lõpus killud tervikuks kokku kogunevad, siis on tulemuseks tõeliselt sõge dikilik-pelevnlik solipsism, mille võlu sälib ka korduslugemisel.

Viited