Paar päeva tagasi otsustasin õues kartuleid keeta... et see lahtisel tulel selline pikem protsess on, siis otsustasin midagi sinna kõrvale lugeda. Egas midagi – purk õlut, luger ja ajakirja «Jesli» 200-s number.
Sisu
Kaugel planeedil on maalaste ekspeditsioon ning kui nad uurivad kaslastest arenenud võõrtsivilisatsiooni elu-olu, siis jääb neile taipamata surnute ja matustega seonduva sõna «bobugabi» tähendus. Uurivad küll kohalike käest, aga nood ei kipu eriti vastama, pigem keerutavad ja hämavad ning väidavad, et pole kombeks sellest rääkida.
Kui maalased koju tagasi jõuavad, siis selgub, et vahepealsel ajal (lend toimus valguse lähedase kiirusega) on ka maalased selle mõiste enda jaoks avastanud... tõsi, mitte just sama nimega.
Seosed
Tekst meenutab neid Robert Sheckley lugusid, kus kaks (antud juhul kolm) maalast püüavad võõra planeedi asukate mõnele kummalise kõlaga sõnale tähendust külge leida.
Otse loomulikult ei pea ma seda Aleksandr Gromovi juttu Sheckley plagiaadiks... ja Sheckley asemel võib siin ka mõnda teist nime nimetada. Robert Sheckley lihtsalt seostub esimesena, kui taolist loo-skeemi mainida.
Hinnang
Jutu esimene pool, kus tegevus toimus võõral planeedil, oli suurepärane. Selline muhe ja karge hilise kuldajastu laadis pajatus, millele lõdva randmega viie viskaks. Kuid siis tuli jutu teine pool ja naasemine Maale ning otsekui teine jutt oleks – muhedus kadus ära, autor hakkas mingit draamat ja suisa traagikat kangutama.
Oli tunne, et otsekui oleks jutt kunagi pooleli jäänud ning autor siis mõni aasta hiljem hoopis teise meelolu ja mõttega sellele lõpu teinud. Minuarust oleks selle jutu puänt naljana paremini mõjunud. Neli tuleb kenasti ära, aga mis kõik oleks võinud olla...
Viited
KIRJANIKUD • KUNSTNIKUD • TOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKA • SARIANTOLOOGIAD • ANTOLOOGIAD • AUTORIKOGUD
LAVASTAJAD • NÄITLEJAD • RIIGID
Showing posts with label Viktor Bazanov. Show all posts
Showing posts with label Viktor Bazanov. Show all posts
27.7.14
1.2.11
David A. Simons «Dr. Skenner's Special Animals»
Kuna ma olen viimasel ajal paljude nimekate autorite tekstides pettunud, siis eneselegi ootamatult olen lugenud üsna palju algajaid ja tundmatuid autoreid... et säiliks mingi tasakaal jne.
Ajakirja «Analog Science Fiction and Fact» 2010. aasta märtsinumbris ilmunud David A. Simonsi lühijutt «Dr. Skenner's Special Animals» on suure tõenäosusega esimene antud autori paberil ilmunud ulmetekst.
Sisu
Pealkirjas mainitud dr Skenner on loomaarst, kes tahaks eelkõige hobuseid ravida, aga miskipärast tuuakse talle pidevalt ravimiseks igasugu erilisi loomi.
Kloonimine on saanud kättesaadavaks laiadele rahvahulkadele ning kehvade bioloogia-alaste teadmistega tegelased siis muudkui solberdavad kõikvõimaliku geneetilise materjaliga ning loovad näkineide, ükssarvikuid, minotaurusi, kentaure ja teisi erilisi loomi.
Jutt saab alguse päeval, mil doktor Skennerile tuuakse ravile tuldsülgav draakon. Punakaeltest kloonijad olid võtnud aluseks koera geenid ja siis sinna muu vajaliku juurde toppinud. Kõik näeb uhke välja, aga isehakanud loojad ei mõelnud selle peale, et draakoni suuõõs ja silmad võiks kah tulekindlad olla. Ja nii ulubki vaene loom pärast iga tulesülgamist valust...
Usinale kloonimisele on muidugi olemas ka vastased: tõrvikutega matsid ning miski riiklik organisatsioon. Just seetõttu on ka doktor Skenner sunnitud oma kliinikut poolsalaja pidama. Noh, et näkineid, kentaur, minotaurus ja kolm ükssarvikut on laudas ning tavaloomad kliinikus. Ja kuna autor vastasrinnet mainib, siis ilmselt ka vastasseisuks läheb...
Seosed
Selge on see, et autori ainus ilmunud tekst ei kuulu ühtegi sarja. Samas on mul üsna suur kahtlus, et sellele loole võib veel ka järg (või mitu) ilmuda.
Tegelikult olekski sigadus, kui David A. Simons sellele jutule järge ei kirjuta, sest praegune lõpp seda suisa nõuab. Ka on loodud maailm ja tegelased hea kommertsliku algega, sest kellele ei meeldiks erilised loomad ja hakkaja südamlik loomaarst.
Hinnang
Jutu peamiseks miinuseks olekski lõpp, mis saabub üsna ootamatus kohas, et otsekui oleks autorile üeldud: «Stopp! Aitab!!!» Just selle lõpu pärast ma jutule nelja panengi, sest üksikteksti puhul on selline lõpp minuarust lubamatu.
Kui aga unustada olematu lõpp, siis ülejäänud jutt on lähedal täiusele. Algab intrigeerivalt, muhe jutustamislaad, terased tähelepanekud, huvitav maailm jne.
Ma täitsa mõistan, et miks vene ulmeajakiri «Jesli» selle avaldas. Tegelikult saigi ilmumine «Jesli» tänavuses avanumbris põhjuseks, et miks mul oli julgust seda lühijuttu ajakirjast «Analog» lugeda. Noh, et ehk siiski on selles midagi, kui juba tõlkimisväärseks peeti... alati pole selline mõttekäik abiks, aga seekord läks õnneks.
Viited
Ajakirja «Analog Science Fiction and Fact» 2010. aasta märtsinumbris ilmunud David A. Simonsi lühijutt «Dr. Skenner's Special Animals» on suure tõenäosusega esimene antud autori paberil ilmunud ulmetekst.
Sisu
Pealkirjas mainitud dr Skenner on loomaarst, kes tahaks eelkõige hobuseid ravida, aga miskipärast tuuakse talle pidevalt ravimiseks igasugu erilisi loomi.
Kloonimine on saanud kättesaadavaks laiadele rahvahulkadele ning kehvade bioloogia-alaste teadmistega tegelased siis muudkui solberdavad kõikvõimaliku geneetilise materjaliga ning loovad näkineide, ükssarvikuid, minotaurusi, kentaure ja teisi erilisi loomi.
Jutt saab alguse päeval, mil doktor Skennerile tuuakse ravile tuldsülgav draakon. Punakaeltest kloonijad olid võtnud aluseks koera geenid ja siis sinna muu vajaliku juurde toppinud. Kõik näeb uhke välja, aga isehakanud loojad ei mõelnud selle peale, et draakoni suuõõs ja silmad võiks kah tulekindlad olla. Ja nii ulubki vaene loom pärast iga tulesülgamist valust...
Usinale kloonimisele on muidugi olemas ka vastased: tõrvikutega matsid ning miski riiklik organisatsioon. Just seetõttu on ka doktor Skenner sunnitud oma kliinikut poolsalaja pidama. Noh, et näkineid, kentaur, minotaurus ja kolm ükssarvikut on laudas ning tavaloomad kliinikus. Ja kuna autor vastasrinnet mainib, siis ilmselt ka vastasseisuks läheb...
Seosed
Selge on see, et autori ainus ilmunud tekst ei kuulu ühtegi sarja. Samas on mul üsna suur kahtlus, et sellele loole võib veel ka järg (või mitu) ilmuda.
Tegelikult olekski sigadus, kui David A. Simons sellele jutule järge ei kirjuta, sest praegune lõpp seda suisa nõuab. Ka on loodud maailm ja tegelased hea kommertsliku algega, sest kellele ei meeldiks erilised loomad ja hakkaja südamlik loomaarst.
Hinnang
Jutu peamiseks miinuseks olekski lõpp, mis saabub üsna ootamatus kohas, et otsekui oleks autorile üeldud: «Stopp! Aitab!!!» Just selle lõpu pärast ma jutule nelja panengi, sest üksikteksti puhul on selline lõpp minuarust lubamatu.
Kui aga unustada olematu lõpp, siis ülejäänud jutt on lähedal täiusele. Algab intrigeerivalt, muhe jutustamislaad, terased tähelepanekud, huvitav maailm jne.
Ma täitsa mõistan, et miks vene ulmeajakiri «Jesli» selle avaldas. Tegelikult saigi ilmumine «Jesli» tänavuses avanumbris põhjuseks, et miks mul oli julgust seda lühijuttu ajakirjast «Analog» lugeda. Noh, et ehk siiski on selles midagi, kui juba tõlkimisväärseks peeti... alati pole selline mõttekäik abiks, aga seekord läks õnneks.
Viited
seosed:
4/5,
Analog,
David A. Simons,
inglise,
Jesli,
jutt,
Mark Evans,
Viktor Bazanov
30.5.10
Carl Frederick «The Universe Beneath Our Feet»
Carl Frederick on nimi, mis ajakirjas «Analog Science Fiction and Fact» juba aastaid on silma jäänud... äh, mis silma jäänud, oma kümmekond juttu on isegi loetud...
Jutt «The Universe Beneath Our Feet» ilmus möödunud aastal sellesama ajakirja detsembrinumbris ning lugejad hääletasid selle parimaks aasta jooksul ajakirjas ilmunud lühijutuks. Sellise teadmisega varustatuna asusin ma siis lugema...
Sisu
Autor pajatab oma lühijutus lugejale loo miskist rangel alluvussuhtel põhinevast ühiskonnast, kus kaks noorukit otsustavad, et vaimulike aetav jutt ei ole eriti veenev. Noorukid hakkavad mööda mäekülge üles ronima, et vaadata, et kas jõuavad kõrgustes elava jumalani...
Seosed
Minuteada ei kuulu see tekst ühtegi Carl Fredericki jutusarja.
Hinnang
Kindlasti mõjutab mu hinnet tõsiasi, et mulle ei meeldi sellised võõrelu kirjeldused... noh, et loed miskite jaburate tegelaste rähklemistest, et on kogu aeg üsna igav ning kui lõpuks teada saad, et millised need tüübid välja nägid, siis mühatad ja sinna see kõik jääb.
Kindlasti mõjutab minu hinnet mu maitseline iseärasus, mis ei luba selliseid ühe idee tekste nautida... et tore ju, et autor mõtles miski pentsiku võõrelu välja, aga kahjuks unustas ta sinna ümber mingi loo mõelda. Ja ega teadmine auhinnast kah just kasuks ei tulnud: ikka ootad vaistlikult midagi erilisemat!
Kel aga plaanis seda juttu veel siiski lugeda, neil soovitan mitte vaadata allpoololevat Viktor Bazanovi illustratsiooni ajakirjast «Jesli».
Juttu «The Universe Beneath Our Feet» on arukas üldse mitte illustreerida, või siis teha seda abstraktset kunstikeelt kasutades. Kujutan ette, et Vene lugejal rikkus see pilt omajagu elamust...
Viited
Jutt «The Universe Beneath Our Feet» ilmus möödunud aastal sellesama ajakirja detsembrinumbris ning lugejad hääletasid selle parimaks aasta jooksul ajakirjas ilmunud lühijutuks. Sellise teadmisega varustatuna asusin ma siis lugema...
Sisu
Autor pajatab oma lühijutus lugejale loo miskist rangel alluvussuhtel põhinevast ühiskonnast, kus kaks noorukit otsustavad, et vaimulike aetav jutt ei ole eriti veenev. Noorukid hakkavad mööda mäekülge üles ronima, et vaadata, et kas jõuavad kõrgustes elava jumalani...
Seosed
Minuteada ei kuulu see tekst ühtegi Carl Fredericki jutusarja.
Hinnang
Kindlasti mõjutab mu hinnet tõsiasi, et mulle ei meeldi sellised võõrelu kirjeldused... noh, et loed miskite jaburate tegelaste rähklemistest, et on kogu aeg üsna igav ning kui lõpuks teada saad, et millised need tüübid välja nägid, siis mühatad ja sinna see kõik jääb.
Kindlasti mõjutab minu hinnet mu maitseline iseärasus, mis ei luba selliseid ühe idee tekste nautida... et tore ju, et autor mõtles miski pentsiku võõrelu välja, aga kahjuks unustas ta sinna ümber mingi loo mõelda. Ja ega teadmine auhinnast kah just kasuks ei tulnud: ikka ootad vaistlikult midagi erilisemat!
Kel aga plaanis seda juttu veel siiski lugeda, neil soovitan mitte vaadata allpoololevat Viktor Bazanovi illustratsiooni ajakirjast «Jesli».
Juttu «The Universe Beneath Our Feet» on arukas üldse mitte illustreerida, või siis teha seda abstraktset kunstikeelt kasutades. Kujutan ette, et Vene lugejal rikkus see pilt omajagu elamust...
Viited
seosed:
3/5,
Analog,
Carl Frederick,
illustratsioon,
inglise,
Jesli,
jutt,
Viktor Bazanov
Subscribe to:
Posts (Atom)

.jpg)







