Kuna ma olen viimasel ajal paljude nimekate autorite tekstides pettunud, siis eneselegi ootamatult olen lugenud üsna palju algajaid ja tundmatuid autoreid... et säiliks mingi tasakaal jne.
Ajakirja «Analog Science Fiction and Fact» 2010. aasta märtsinumbris ilmunud David A. Simonsi lühijutt «Dr. Skenner's Special Animals» on suure tõenäosusega esimene antud autori paberil ilmunud ulmetekst.
Sisu
Pealkirjas mainitud dr Skenner on loomaarst, kes tahaks eelkõige hobuseid ravida, aga miskipärast tuuakse talle pidevalt ravimiseks igasugu erilisi loomi.
Kloonimine on saanud kättesaadavaks laiadele rahvahulkadele ning kehvade bioloogia-alaste teadmistega tegelased siis muudkui solberdavad kõikvõimaliku geneetilise materjaliga ning loovad näkineide, ükssarvikuid, minotaurusi, kentaure ja teisi erilisi loomi.
Jutt saab alguse päeval, mil doktor Skennerile tuuakse ravile tuldsülgav draakon. Punakaeltest kloonijad olid võtnud aluseks koera geenid ja siis sinna muu vajaliku juurde toppinud. Kõik näeb uhke välja, aga isehakanud loojad ei mõelnud selle peale, et draakoni suuõõs ja silmad võiks kah tulekindlad olla. Ja nii ulubki vaene loom pärast iga tulesülgamist valust...
Usinale kloonimisele on muidugi olemas ka vastased: tõrvikutega matsid ning miski riiklik organisatsioon. Just seetõttu on ka doktor Skenner sunnitud oma kliinikut poolsalaja pidama. Noh, et näkineid, kentaur, minotaurus ja kolm ükssarvikut on laudas ning tavaloomad kliinikus. Ja kuna autor vastasrinnet mainib, siis ilmselt ka vastasseisuks läheb...
Seosed
Selge on see, et autori ainus ilmunud tekst ei kuulu ühtegi sarja. Samas on mul üsna suur kahtlus, et sellele loole võib veel ka järg (või mitu) ilmuda.
Tegelikult olekski sigadus, kui David A. Simons sellele jutule järge ei kirjuta, sest praegune lõpp seda suisa nõuab. Ka on loodud maailm ja tegelased hea kommertsliku algega, sest kellele ei meeldiks erilised loomad ja hakkaja südamlik loomaarst.
Hinnang
Jutu peamiseks miinuseks olekski lõpp, mis saabub üsna ootamatus kohas, et otsekui oleks autorile üeldud: «Stopp! Aitab!!!» Just selle lõpu pärast ma jutule nelja panengi, sest üksikteksti puhul on selline lõpp minuarust lubamatu.
Kui aga unustada olematu lõpp, siis ülejäänud jutt on lähedal täiusele. Algab intrigeerivalt, muhe jutustamislaad, terased tähelepanekud, huvitav maailm jne.
Ma täitsa mõistan, et miks vene ulmeajakiri «Jesli» selle avaldas. Tegelikult saigi ilmumine «Jesli» tänavuses avanumbris põhjuseks, et miks mul oli julgust seda lühijuttu ajakirjast «Analog» lugeda. Noh, et ehk siiski on selles midagi, kui juba tõlkimisväärseks peeti... alati pole selline mõttekäik abiks, aga seekord läks õnneks.
Viited
No comments:
Post a Comment